arvul aastatuhandeid, ja millele kõigi vanakreeka kultuurile eelnenud kultuuride massiiv lihtsalt sappa haagitakse, tegemata katsetki seda täpsemalt liigendada? Kas pole mitte nii, et aegunud skeemi päästmiseks liigitati Egiptus ja Babüloonia, millest kummagi ajalugu omaette võetult kaalub üksinda üles “maailma-ajaloo” Karl Suurest Maailmasõjani, antiikaja eelmänguks; et India ja Hiina vägevatele kultuurikompleksidele näidati kohmetul ilmel koht kätte joonealuses; ning et suured Ameerika kultuurid, mil puudub “seos” (millega?), jäeti täiesti tähelepanuta? Seda nüüdse lääneeurooplase jaoks nii mugavat skeemi, kus kõrged kultuurid tiirlevad meie kui kõige maailmas toimuva arvatava keskpunkti ümber, nimetan ma ajaloo ptolemaioslikuks süsteemiks; ning ma pean koperniklikuks avastuseks ajaloo vallas, et käesolevas raamatus astub selle asemele uus süsteem, milles antiigile ja Õhtumaale ei saa osaks mingit eelisasendit india, babüloonia, hiina, egiptuse, araabia ja mehhiko kultuuri kõrval – millest igaüks on omaette maailm, mil ajaloo kogupildis on niisama suur kaal, ja mis oma suurejoonelise psüühilise eostumise ning jõulise esilekerkimise poolest antiigi paljukordselt ületavad.
Skeem “vana-aeg – keskaeg – uusaeg” on oma algupärasel kujul maagilise maailmatunde looming, mis tuli esile kõigepealt pärsia ja juudi religioonis pärast Kyrose aega,24 omandas apokalüptilise tähenduse Taanieli raamatu õpetuses neljast maailma-ajastust, ja kujundati Idamaa kristlusejärgsetes religioonides, ennekõike gnostilistes süsteemides,25 mõnesuguseks maailma-ajalooks.
Neis väga kitsastes piirides, mis moodustavad selle tähelepanuväärse käsituse vaimse eelduse, oli see täiesti õigustatud. Siin ei võeta vaatluse alla ei India ega isegi Egiptuse ajalugu. Mõiste ‘maailma-ajalugu’ tähistab tolleaegsete mõtlejate suus ainulaadset, ülimalt dramaatilist vaatust näidendis, mille toimumispaigaks oli maastik Pärsia ja Hellase vahel. Selles leiab väljenduse hommikumaalase rangelt dualistlik maailmatunne – väljenduse, mis pole polaarne nagu samaaegses metafüüsikas, kus vastandati hinge ja vaimu, head ja kurja, vaid perioodiline.26 Siin nähakse katastroofi, kahe ajastu vahetumist maailma loomise ja hukkumise vahel, ning jäetakse kõrvale kõik elemendid, mida pole fikseeritud ei antiikkirjanduses ega Piiblis või mõne teise süsteemi samasuguses pühas raamatus. Toona täiesti ilmne paganliku ja juutliku või paganliku ja kristliku, antiikse ja orientaalse, skulptuuri ja õpetuslause, looduse ja vaimu vastasseis heiastub selles maailmapildis “ennemuistse” ja “uue ajana” – ajalises vormis, näitemänguna, milles üks neist teisest jagu sai. Ajastute vahetumisel on religioosseid tunnuseid, lunastuse iseloom. See on kahtlemata kitsal, täiesti provintslikul suhtumisel rajanev, kuid loogiline ja iseendas täiuslik vaatenurk, mis kuulus selle maastiku ja selle inimsuse juurde ega võinud avarduda mingil loomulikul teel.
Alles siis, kui lisati kolmas, õhtumaistel sündmustel põhinev ajastu – meie “uusaeg” –, sugenes pildisse dünaamiline suundumus. Orientaalne maailmapilt oli liikumatu, lõpetatud, tasakaalus püsiv antitees, mille keskmes asus ainukordne jumalik tegu. Ilma et oleks teadlikuks saadud taolise muutuse veidrusest, jätkus too pilt, mille võttis vastu ja mida asus kandma täiesti uutliiki inimene, nüüd äkki arengujoone kujul, mis viis Homerosest või Aadamast – praegu on võimalusi rikastanud indogermaanlased, kiviaeg ja ahvinimesed – Jeruusalemma, Rooma, Firenze ja Pariisi kaudu üles või alla, vastavalt ajaloolase, mõtleja või kunstniku isiklikule maitsele, kes seda kolmeosalist kujutist piiritu vabadusega tõlgendas.
Niisiis lisati paganlust ja kristlust tähistavaile kompleentaarseile mõisteile lõpetav mõiste ‘uusaeg’, mille tähendus takistab samas laadis lisanduste tegemist, ja millesse nüüd, mil seda ristisõdadest saadik on korduvalt pikemaks “venitatud”, ei paista olevat võimalik enam rohkem mahutada.27 Seda välja ütlemata oldi arvamusel, et teispool vana-aega ja keskaega algab midagi lõplikku, Kolmas riik, kus kätkeb mingi täideminek, kõrgpunkt, eesmärk, mille äratundmise kirjutas enda arvele igaüks alates skolastikutest kuni meie päevade sotsialistideni. See oli ühtaegu mugav ning oma väljamõtlejale meelitav arusaamine asjade käigust. Üsna lihtsalt võrdsustati Õhtumaa vaim, nii nagu see kellegi peas vastu peegeldus, kogu maailma meelsusega (Sinn der Welt). Niisiis tegid suured mõtlejad vaimsest vajakajäämisest metafüüsilise vooruse: nad võtsid filosoofia aluseks consensus omnium’ist28 pühitsetud skeemi, ilma seda tõsisele kriitikale allutamata, ning kutsusid oma igakordse “maailmaplaani” autoriks Jumala enda. Maailmaajastute müstiline triaad oli metafüüsilise maitse jaoks ahvatlev selletagi. Herder kirjeldas ajalugu inimsoo kasvatamisena, Kant vabaduse idee arenemisena, Hegel maailmavaimu laialilaotumisena, veel teised kuidagi teisiti. Igaüks, kes ajastute lihtviisil antud kolmikjaotusele abstraktse tähenduse omistas, arvas, et on ajaloo põhivormide üle piisavalt järele mõelnud.
Kohe õhtumaise kultuuri künnisel näeme suurt Florise (Fiore) Joachimit29 (surn. 1202), esimest Hegeli mõõtu mõtlejat, kes purustas Augustinuse dualistliku maailmapildi ning asetas Vana ja Uue Testamendi usu kõrvale ehtsa gootiliku täistundega oma aja uue kristluse kui midagi kolmandat: need on Isa, Poja ja Püha Vaimu ajastud. Seeläbi vapustas ta hingepõhjani parimaid frantsisklasi ja dominikaane, Dantet ja Aquino Thomast, ning näitas maailma sellises valguses, mis aegamisi kandus üle kogu meie kultuuri ajalookäsitusele. Lessing, kes (antiikajale mõeldes) nimetab oma kaasaega mõnikord lausa järelilmaks,30 võttis selle idee oma teosesse “Erziehung des Menschengeschlechts” (“Inimsoo kasvatamine”) – kus ta kõneleb inimsoo kolmeastmelisest arengust: läbi lapse, nooruki ja mehe astmete – 14. sajandi müstikute õpetustest, ning Ibsen, kes käsitles seda põhjalikult draamas “Keiser ja Kalilealane” (kuhu võlur Maximose kujul tungib vahetult sisse gnostiline vaateviis), ei jõudnud oma kuulsas Stockholmi kõnes (1887) sellest sammugi kaugemale. Ilmselt nõuab lääneeurooplase enesetunne, et ise esile astudes tuleb kindlaks määrata mingi lõpp-punkt.
Kuid Florise abti looming tähendas müstilist sissevaadet jumaliku maailmakorra saladustesse. See pidi muutuma mõttetuks kohe, kui seda hakati võtma arupäraselt ja kui sellest tehti teadusliku mõtlemise eeltingimus. Just seda ongi alates 17. sajandist üha enam märgata. Aga maailma-ajaloo tõlgendamisel ei ole abi meetodist, mis annab vaba voli kellegi poliitilisele, religioossele või sotsiaalsele veendumusele, ning omistab kolmele faasile, mille kehtivust vaidlustada ei juleta, arengusuuna, mis viib välja täpselt sinna, kus paikneb vaatleja ise, rakendades aastatuhandete suhtes absoluutse mõõdupuuna aru ülemvõimu, humaansust, enamiku õnne, majanduslikku arengut, valgustust, rahvaste vabadust, looduse alistamist, üleilmset rahupõlve ja muud sellist – ning tõendades, et nood ei taibanud või saavutanud seda, mis on õige, kuigi nad tegelikult tahtsid vaid midagi muud kui meie. “Ilmselt on elus tähtis elu ja mitte selle tulemus” – need Goethe sõnad tuleks vastandada kõigile sõgedaile katseile murda ajaloolise vormi mõistatus lahti mingi programmi abil.
Sellesama pildi joonistavad iga üksiku kunsti ja teaduse ajaloolased, majandusõpetusest ja filosoofiast rääkimata. Siis näeme, kuidas “ühte ja sedasama” maalikunsti egiptlastest (või koopainimestest) kuni impressionistideni, “ühte ja sama” muusikat pimedast laulikust Homerosest Bayreuthi festivalini, “sama” ühiskonnakorraldust vaiehitise elanikest sotsialismini on peetud sirgjooneliseks edenemiseks mingis muutumatus suunas, võtmata arvesse võimalust, et kunstidel on omaenese eluiga, et nad on seotud maastiku ja inimtüübiga, mida nad väljendavad, ja et seega kujutavad need terviklood endast vaid paljude erinevate arengute, erinevate vilumuste – mida ühendavad omavahel vaid üldine nimetus ja mõned tehnilised võtted – mehaanilist summeerimist.
Me teame iga organismi kohta, et tema elu ja iga üksiku eluavalduse tempo, üldilme ja kestuse määravad kindlaks selle liigi omadused, millesse ta kuulub. Keegi ei arva, et tuhandeaastane tammepuu just nüüd oma tegeliku arenguga alustaks. Keegi
Vrd. II kd., lk. 312 j.
Windelband. Geschichte der Philosophie (1900), lk. 275 jj.
Uues Testamendis esindab polaarset arusaama rohkem apostel Pauluse dialektika, perioodilist Ilmutusraamat.
Seda lubab ära tunda meeleheitlik ja naeruväärne väljend ‘uusim aeg’.
kõikide nõusolek (
K. Burdach. Reformation, Renaissance, Humanismus (1918), lk. 48 jj.
Dualistlikult mõeldud väljend ‘vanad’ (
