eriliselt suurepärase sirgjoonelise “edasiarenemise algeid” – mitte sellepärast, et see on teaduslikult tõestatud, vaid kuna ta seda soovib. Siin arvestatakse piiritute võimalustega – aga mitte kunagi loomuliku lõpuga –, ning visandatakse iga hetkeolukorra põhjal ülimalt naiivne jätkumise konstruktsioon.
Aga “inimkonnal” pole eesmärki, ideed, plaani, niisamuti nagu seda pole ka liblikatel või orhideedel. “Inimkond” on kas zooloogiline mõiste või tühi sõnakõlks.31 Kui lasta sel fantoomil kaduda ajalooliste vormiprobleemide ringist, tuleb nähtavale tõeliste vormide üllatav rikkus, elava mõõtmatu küllus, sügavus ja liikuvus, mida seni varjutasid fraas, aher skeem, isiklikud “ideaalid”. Üksluise pildi asemel sirgjooneliselt kulgevast maailma-ajaloost, millele on võimalik kindlaks jääda vaid juhul, kui sulgeda silmad tõsiasjade ülekaaluka hulga ees, näen ma paljude võimsate kultuuride näitemängu – mis ürgse jõuga puhkevad õitsele emaliku maastiku rüpest, mille külge igaüks neist on kindlalt seotud kogu oma olemasolu vältel; millest igaüks vajutab oma ainele, inimsusele, omaenese vormi; millest igaühel on omaenese idee, kired, elu, tahe, tunded, surm. Selles on värve, valgust, liigutusi, mida pole avastanud veel ükski vaimusilm. On olemas õitsele löövaid ja vananevaid kultuure, rahvaid, keeli, tõdesid, jumalaid, maastikke, nagu on noori ja vanu tammepuid ja piiniaid, õisi, oksi, lehti, aga ei ole vananevat “inimkonda”. Igal kultuuril on uued väljendusvõimalused, mis ilmuvad, küpsevad, närbuvad ega tule kunagi tagasi. Leidub palju oma sügavaimas olemuses üksteisest täiesti erinevaid skulptuure, maale, matemaatikaid, füüsikaid, millest igaühel on piiratud eluiga, mis kõik on iseeneses lõpetatud, nii nagu igal taimeliigil on omaenese õied ja viljad, omaenese tüüpi kasvamine ja otsasaamine. Need kultuurid, kõrgeimat järku elusolendid, kasvavad üles üllas eesmärgituses nagu lilled aasal. Nagu taimed ja loomad kuuluvad nad Goethe elusa looduse juurde, mitte aga Newtoni surnud loodusse. Ma näen maailma-ajalugu kui igavese kujunemise ja ümberkujunemise pilti, orgaaniliste vormide imelist tekkimist ja kadumist. Tsunftiajaloolane aga vaatleb neid kui paelussi, kes väsimatult ajastuid “otsa kasvatab”.
Kummatigi on rea “vana-aeg – keskaeg – uusaeg” mõju lõpuks ammendunud. Nii piiratud ja pealiskaudne kui ta teadusliku alusena oligi, kujutas ta endast ometi ainsat mitte päris ebafilosoofilist raamistikku meie järelduste liigitamiseks, ning see, mida seni korrastati maailma-ajaloona, võlgneb talle kogu oma säilinud sisu, kuid aastasadade arv, mida see skeem parimal juhul suutis koos hoida, on ammugi saavutatud. Sedamööda, kuidas senisest korrastusest väljapoole jääv ajalooline aines kiiresti kasvab, hakkab kogupilt lagunema haaramatuks kaoseks. Seda teab ja tunneb iga mitte päris pime ajaloolane, ning selleks, et mitte lõplikult uppuda, hoiab ta iga hinna eest kinni ainsast talle tuntud skeemist. Sõna ‘keskaeg’,32 mille 1667. aastal vermis professor Horn Leydenis, peab tänapäeval katma vormitut ja pidevalt paisuvat massiivi, mida puht negatiivselt piirab vaid see, mida mitte kuidagi ei saa kirjutada kummagi teise, enam-vähem korrastatud kompleksi arvele. Näideteks sobivad uuspärsia, araabia ja Vene ajaloo ebakindel käsitlemine ja hindamine. Ennekõike ei ole enam võimalik varjata asjaolu, et see väidetav üldajalugu piirdub algul tõepoolest idapoolse Vahemere regiooniga ja hiljem, rahvasterändamisest alates, üksnes meile tähtsa ja seetõttu tugevasti ülehinnatud sündmusega, millel on puht-õhtumaine tähendus ja mis ei lähe sugugi korda juba ainuüksi araabia kultuurile – tegevuspaiga järsu kandumisega Lääne-Euroopa keskossa. Täies naiivsuses teatas Hegel, et ta kavatseb ignoreerida rahvaid, kes ei sobi tema ajaloosüsteemi. Aga see oli üksnes aus tunnistus metoodilise lähenemise kohta, milleta ükski ajaloolane sihile ei jõudnud. Selles suhtes võib kontrollida kõigi ajalooteoste eelhoiakut. Tänapäeval on teadusliku taktitunde küsimus, milliseid ajaloolisi nähtusi tõsiselt arvesse võetakse ja milliseid mitte. Siin on heaks näiteks Ranke.
Tänapäeval mõtleme maailmajagudes, kuigi meie filosoofid ja ajaloolased pole seda veel märganud. Mida võiksid meile siis tähendada nende pakutud mõisted ja perspektiivid, mis pretendeerivad universaalsele kehtivusele, ja mille silmaring siiski ei ulatu kaugemale lääneeurooplase vaimsest õhustikust?
Vaadelgem sellest seisukohast meie parimaid raamatuid. Inimkonnast rääkides peab Platon silmas hellenit, vastandades teda barbarile. See sobib igati kokku antiikse elu ja mõtlemise eba-ajaloolise stiiliga ning viib sellisena tulemusteni, mis on õiged ja tähtsad kreeklaste jaoks. Kant aga (näiteks siis, kui ta filosofeerib eetiliste ideaalide üle) väidab oma teese kehtivat igasuguste ja kõigi aegade inimeste puhul. Ta ainult ei ütle seda välja, kuna see on tema ja ta lugejate jaoks loomulik. Ta ei formuleeri oma esteetikas Pheidiase või Rembrandti kunsti põhimõtteid, vaid kogu kunsti omi üldse. Aga kuigi ta nendib midagi mõtlemise paratamatute vormide kohta, on need siiski üksnes õhtumaise mõtlemise paratamatud vormid. Kõrvalpilk Aristotelesele ja tema oluliselt teistsugustele tulemustele pidanuks õpetama, et siin ei tegele enesepeegeldusega mitte vähem selge, vaid teistsuguse sättumusega vaim. Venelase mõtteviisile on õhtumaise mõtlemise kategooriad niisama võõrad kui õhtumaisele hiina või kreeka omad. Tõeline ja jäägitu arusaamine antiiksetest algmõistetest on meile niisama võimatu kui vene33 ja india omadest, ning tänapäeva hiinlase või araablase täiesti teistsuguse intellekti jaoks on filosoofial Baconist Kantini üksnes kurioosumi väärtus.
See’p see on, mis õhtumaisel mõtlejal puudub (ja just temal ei tohiks puududa): arusaamine oma järelduste (mis on ise ühe üksiku – ja ainult selle ühe – eksistentsi väljendus) ajaloolis-suhtelisest iseloomust, teadmine nende kehtivuse paratamatutest piiridest, veendumus, et tema “ümberlükkamatud tõed” ja “igavesed tõdemused” on tõesed üksnes tema jaoks ja igavesed ainult tema maailmanägemise seisukohast, ning et lisaks neile tuleb otsida selliseid, mida on samavõrd tõsikindlalt välja arendanud teiste kultuuride inimene. See kuulub tulevikufilosoofia täielikkuse juurde. Alles nii on võimalik saada aru ajaloo, elava maailma vormikeelest. Siin pole midagi jäävat ja üldkehtivat. Ärgu räägitagu enam mõtlemise vormidest, traagika printsiibist, riigi ülesandest. Üldkehtivus on alati eksijäreldus enda põhjal teiste kohta.
Veel palju mõtlemapanevamaks muutub pilt, kui me pöördume Lääne-Euroopa uuema aja suurvaimude poole alates Schopenhauerist, sinna, kus filosofeerimise raskuspunkt abstrakt-süstemaatiliselt praktilis-eetilisele nihkub, ja kus tunnetuse probleemi asemele astub elu (elutahte, võimutahte, teotahte) probleem. Siin ei vaadelda inimest enam Kanti kombel kui abstraktset ideaalkuju, vaid nähakse tegelikku inimest, nii nagu ta Maa peal ajaloolisel ajal elab, olgu siis primitiivse või kultuurinimesena, rahvasteks rühmitunult; ning on täiesti mõttetu määrata kõrgeimate käsituste struktuur veel sealgi kindlaks skeemi “vana-aeg – keskaeg – uusaeg” ja sellega seotud paikliku piiritletuse abil. Kuid nii tehakse.
Vaadelgem Nietzsche ajaloolist silmaringi. Võtkem tema mõisted nagu dekadents, nihilism, kõigi väärtuste ümberhindamine, võimutahe, mis juurduvad sügaval õhtumaise tsivilisatsiooni olemuses ja on selle tsivilisatsiooni analüüsimisel täiesti otsustava tähtsusega – mis oli nende loomise aluseks? Roomlased ja kreeklased, renessanss ja Euroopa tänapäev, põgus kõrvalpilk (arusaamatuks jäänud) india filosoofiale kaasa arvatud, lühidalt: vana-aeg – keskaeg – uusaeg. Sisuliselt ei läinud ta sellest kunagi kaugemale, ja seda ei teinud ka teised tema-aegsed mõtlejad.
Aga millises vahekorras on Nietzsche dionüüslikkuse mõiste Konfutsiuse kaasaegse kõrgtsiviliseeritud hiinlase või tänapäeva ameeriklase sise-eluga? Mida tähendab üliinimese tüüp islami maailmale? Või mida peavad tähendama mõisted ‘loodus’ ja ‘vaim’, ‘paganlik’ ja ‘kristlik’, ‘antiikne’ ja ‘nüüdisaegne’ – kui mõtlemist kujundavad antiteesid – indialase või venelase hinges? Mis on Tolstoil, kes oma sügavaimast inimlikkusest lähtudes lükkas tagasi kogu Lääne ideedemaailma kui midagi võõrast ja kauget, tegemist “keskajaga”, Dante ja Lutheriga, mis asja on jaapanlasel Parzivali ja Zarathustraga, mis indialasel Sophoklesega? Ja kas näiteks Schopenhaueri,
“Inimkond? See on midagi abstraktset. Alati on olnud ainult inimesi ja nii saab ka edaspidi olema” (Goethe Ludenile).
“Keskaeg” on selle piirkonna ajalugu,
Vrd. II kd., lk. 690, mrk. 160. Darvinismi põhiidee on ehtsa venelase silmis niisama mõttetu nagu ehtsa araablase jaoks kujutlus Koperniku süsteemist.
