ning ütles lõpuks: „Mu isa oli Dorieus ja ta tunnistati oma kaasaegsete seas kõige ilusamaks. Ta tekitas isamaal paksu verd ning ta läks mere taha läände endale Itaalias või Sitsiilias uut isamaad vallutama. Ta langes seal juba hulk aastaid tagasi.”
Mornilt kulme kortsutades nähvas ta äkki: „Miks sa vahid mind? Dorieus oli mu päris isa. Seepärast on mul pärast Spartast lahkumist õigus soovi korral Dorieuse nime kasutada. Mu ema rääkis temast mulle enne, kui sain seitsmeseks ja ta pidi mu andma riigi kasvatada. Mu seaduslikust isast ei olnud asja lapsi saama. Siis saatis ta salamahti Dorieuse ema juurde, nagu Spartas ka abielumehed võivad käia naiste juures ainult vargsi ja salaja. See kõik on tõsi ja ega mind oleks Spartast pagendatud, kui mu päris isa ei oleks olnud Dorieus.”
Oleksin võinud vanduda, et Trooja sõjast saadik oli spartalastel täie õigusega põhjust liiga ilusaid mehi ja liiga ilusaid naisi kahtlustada. Kuid sain aru, et see oli tema hell koht. Ma sain sellest hästi aru, sest minu enda sünnipära oli veelgi kummalisem. Me panime end üle äärte ajava oja ääres riidesse. Delfi ümmargune org pimenes me jalge ees. Mäed hõõgusid lillakalt. Tundsin liikmeis mängu väsimust. Olin puhas, olin elus, olin tugev. Mu südames õhkus sõprus tolle võõra Dorieuse vastu, kes oli olnud nõus minuga võistlema, küsimata, kes ja mis ma olin.
Kui me mööda mägirada templit ümbritsevate ehitiste poole laskusime, vaatas ta mind mitu korda kõrvalt ja ütles lõpuks: „Sa meeldid mulle, ehkki meie, lakedaimonlased, välismaalasi võõrastame. Kuid ma olen üksi ja üksi on raske olla, kui oled kogu oma noorusaja kasvanud teiste noorukite hulgas. Oma rahvast lahutatuna pole ma seotud oma rahva kommetega. Sellegipoolest on meie tavad minus tugevad nagu ahelad. Sestap oleksin meelsasti sõjas surma saanud, mu nimi oleks kirjutatud hauakivile ja ma ei oleks siin.”
„Eks minagi ole üksi,” kostsin ma. „Ma tulin Delfisse omal tahtel, et end kas puhastada või surra. Minu arust polnud mingit mõtet elada, kui olen linnale ja kogu Jooniale ainult needust toonud.”
Ta vaatas mind pärast suplemist krussi tõmbunud juuste alt umbuskliku pilguga. Sirutasin vannutades käed ette ja palusin: „Ära mõista mind hukka, kui pole mind ära kuulanud. Püütia kuulutas mu püha uima võimuses süütuks. Ta ei vajanud närimiseks loorberilehti, ei läinud tarvis kolmjalga ega kaljulõhe uimastavaid aure. Paljas minu nägemine ajas ta ekstaasi.”
Joonia umbusk ja kasvatus ajasid mind muigama ja ettevaatlikult ringi vaatama. „Ta jättis tiirase naise mulje,” ütlesin ma. „Ta on kahtlemata püha naine, kuid minu arvates on preestritel tükk tegemist, et tema sonimist oma pea järgi tõlgitseda.”
Dorieus kergitas kohkunult käe, et mu sõnu tõrjuda. „Kas sa ei usu oraaklit?” küsis ta. „Ega sa ometi jumalat pilka? Siis ma ei taha sinuga tegemist teha.”
„Ära karda,” ajasin ma vastu. „Igal asjal on kaks külge – üks, mida näeme, ja teine, mida me ei näe. Meie, joonlased, pilkame meeleldi jumalaid ja räägime nende kohta häbilugusid. Kuid see ei takista meid jumalaid hardalt kummardamast ja jumalatele ohverdamast. Ma olen umbusklik oraakli maapealse poole vastu, kuid see ei takista mind oraakli otsusele allumast, kui see ka mult elu võtaks. Millessegi peab inimene uskuma.”
„Ma ei saa sinust aru,” ütles ta hämmastunult.
Nii me läksime tol õhtu lahku, kuid järgmisel või ülejärgmisel päeval, ma ei mäleta enam kummal, otsis ta mu omal soovil üles ja küsis imestades: „Kas sina, Efesose mees, panid Sardeisis Lüüdia maajumala templile tule otsa ja põletasid kogu Sardeisi linna maha?”
„See on mu kuritegu,” tunnistasin ma. „Mina, ja ainuüksi mina, Turms Efesosest, olen süüdi Sardeisi tulekahjus.”
Minu hämmastuseks läksid Dorieuse mandlikujulised silmad särama, ta patsutas mõlema käega mu õlale, kiitis mind ja ütles: „Kuidas võiksid sa olla kurjategija? Sa oled hellenite kangelane. Kas sa ei tea, et Sardeisi põlemine on otsekui võidutuli süüdanud kogu Joonia Hellespontosest Küproseni mässama?”
Tema jutt ajas mulle hirmu peale, sest midagi pöörasemat polnud ma kuulnud. „Sel juhul on Joonia mehed poole aruga,” ütlesin ma. „Kui Ateena laevad olid kohale jõudnud, jooksime kolme päevaga Sardeisi linna, justnagu lambakari oina järel. Kuid müüridega ümbritsetud linna ja linnust me vallutada ei suutnud. Me ei proovinudki, vaid jooksime tagasi veel kiiremini kui olime tulnud. Pärsia abivägi tappis meie seast paljusid. Pimeduses ja kaoses tapsime isegi üksteist.”
„Ei, ei,” ajasin ma vastu, „meie sõjakäik Sardeisi polnud sangarite retk, Lõpuks juhtus veel nii, et sattusime väljaspool Efesose müüre ööpidu pidavate naiste peale. Efesose mehed sööstsid linnast välja oma naistele ja tütardele appi ning tapsid meie hulgast rohkem kui pärslased olid teel tapnud. Niisuguse sõgedusega oli löödud meie sõjaretk ja nii häbiväärne oli meie põgenemine.”
Dorieus raputas imestades pead ja lausus: „Sa ei räägi nagu õige kreeklane. Sõda on sõda ja kõik mis sõjas juhtub, tuleb pöörata isamaa auks ja langenute ülistuseks, olgu nad langenud kuidas tahes. Ma ei saa sinust tõepoolest aru.”
„Ma ju polegi hellen,” kostsin ma. „Olen võõras. Leidsin end palju aastaid tagasi Efesose linna lähedalt välgust lõhestatud tamme kõrvalt, ümberringi oli lõpnud lambaid. Oinas veeretas mind sarvedega mööda maad ja äratas mu ellu. Ka riided oli välk mu seljast kiskunud ning jätnud mu kehale musta juti. Kuid Zeusil ei läinud korda mind välguga tappa, ehkki tegi proovi.”
Veidi enne talve tulekul kutsusid neli Delfi preestrit mu endi ette. Olin siis paastust kõhnaks jäänud, kehaharjutustest kaalu kaotanud ja igati nii puhastatud, et lausa külmetasin. Vanameeste kombel alustasid nad otsast ja lasksid mul ära rääkida kõik, mida teadsin Joonia linnade mässust ja pärslaste poolt ametisse pandud türannide tapmisest või linnadest minemakihutamisest.
„Ma ise nägin pealt ainult Hermadorose pagendamist Efesosest,” selgitasin ma. „Me isegi ei visanud teda müürilt alla, vaid saatsime ta ilusasti väravast välja Sardeisi teele. Olime tantsinud vabadusetantsu, kuid Hermadorost me ei puudutanud, ehkki lõhkusime pärslase majas asju. Tegelikult pagendasime Hermadorose ainult sellepärast, et ta on Efesose meestest parim ja õiglasim ning üldse mitte sellepärast, et pärslased olid ta pannud Efesose asjade järele valvama. Seda me talle ka ütlesime ja ütlesime, et me ei salli endi seas kedagi, kes on teistest parem, vaid kui keegi on teistest parem, siis tahame, et ta oleks pigem kusagil mujal kui Efesoses.”
Delfi preestrid noogutasid ja olid nõus: „Me teame neid asju paremini kui sina, aga räägi edasi, mida sa tead, et me saaksime sinu teateid võrrelda teistelt saadud andmetega.”
Rääkisin neile kõik, mis teadsin meie häbiväärsest rünnakust Sardeisi satraabilinna. Siis ütlesin: „Efesose Artemis on püha jumal ja ma olen talle tänu võlgu oma elu eest, sest ta võttis mu oma kaitse alla, kui tulin muulasena ja välgust vigastatuna Efesosse. Kuid viimastel aastatel on Lüüdia must jumalanna Kybele7 võistelnud mõjuvõimu pärast hellenite Artemisega. Joonlased on kergemeelne rahvas ja nad himustavad kõike uut. Sestap rändasid pärslaste ajal paljud hellenid Sardeisi, viisid Kybelele ande ja võtsid osa tema häbiväärsetest salariitustest. Kui ma koos Ateena meestega sõjaretkele läksin, öeldi mulle, ja mul oli täielik põhjus uskuda, et mäss ja sõda pärslaste vastu oli ühtaegu neitsi sõda musta jumalanna vastu.”
„Arvasin, et osutan suure teene,” jätkasin ma, „kui panin Kybele templile tule otsa. Ei olnud minu süü et samal ajal hakkas puhuma kõva tuul. Koos tuulega levis tuli kogu kõrkjakatustega linna ja väljaspool müüre olev Sardeis põles maani maha. Tuulest kantud kõrkjad kõrvetasid mu külge ning suur hulk meie mehi ja lüüdlasi sai linnas tulesurma. Tuli
Kybele – Väike-Aasia suur jumalate ema.
