on rääkinud. Preestrid on minu eest endeid uurinud, Spartat ähvardab needus, kui ma kunagi isamaale naasen. Sellepärast pean minema mere taha. Nad soovitavad mul läände purjetada. Lääne rikastes linnades palkab iga türann mu lahkelt oma teenistusse. Läänes on mu hauapaik, ütlevad nad. Läänes ootab mind surematu kuulsus, ütlevad nad.”
„Mingem siis mere taha itta,” laususin naerdes. „Sa oled alles noor. Miks peaksid ilmaasjata oma hauapaiga otsimisega kiirustama?”
Juba samal päeval läksime teele mereranna poole. Kuid meri oli tormine ja laevad ei sõitnud enam. Seepärast matkasime maitsi ja ööbisime karjaste majades. Lambad olid juba tarandikest orgudesse viidud ja koerad ei valvanud enam öiti hurtsikuid. Külades ei oldud meie vastu külalislahked, ehkki tulime Delfist.
Kui olime Megarast möödunud, pidime peatuma ja järele mõtlema, kuidas sammu seada, et Jooniasse jõuda. Mul oli Ateenas Sardeisi retkelt naasnute seas sõpru. Kuid Ateenas oli tulnud võimule mõõdukate erakond, kes kartis sekkuda Joonia mässusse. Sellepärast kahtlesin, et mu sõbrad ehk ei taha praegusel ajajärgul oma sõjaretke meenutada.
Seevastu oli kõigist Kreeka linnadest kõige külalislahkem Korintos. Selle mõlemast sadamast läks laevu itta ja läände. Ka foiniikia laevad võisid vabalt sinna purjetada ja välismaalasi seal ei võõristatud. Nii olin kuulnud.
„Mingem Korintosesse,” ütlesin ma. „Seal kuuleme kõige uuemaid andmeid Joonia sündmustest. Sealt pääseme hiljemalt kevadel laevaga Jooniasse.”
Dorieus läks mossi ja lausus: „Me oleme sõbrad ja joonlasena tead sa reisidest ja maailma linnadest rohkem kui mina. Kuid spartalasena on mulle loomuvastane vastu panemata teiste nõu järele teha.”
„Heidame siis veel kord lambaluid,” panin ma ette.
Ma joonistasin liivale päikese järgi nii hästi kui oskasin ilmakaared ning Ateena ja Korintose suuna. Dorieus heitis lambaluid ja need näitasid jonnakalt läände. Dorieus ütles alandlikult: „Mingem siis Korintosesse. Kuid see on minu otsus, mitte sinu oma.”
Tema tahe oli kahtlemata kangem kui minu oma. Sellepärast soostusin: „Mind on hellitanud Joonia kombed. Mu iseloomu on rikkunud inimesi põlgava targa mehe õpetus. Mis lisab teadmisi, see vähendab tahtejõudu. Tehkem siis sinu tahtmist mööda ja mingem Korintosesse.”
Dorieus tundis ilmset kergendust, nägu läks naerule, ta võttis hoogu ja viskas oma oda hoojooksu järel Korintose suunas nii kaugele kui jaksas. Me mõlemad jooksime odale järele. Kui olime selle juurde jõudnud, nägime, et oda oli tunginud mereranda uhutud uppunud laeva pehkinud küljekaaresse. Me mõlemad tundsime südames, et see oli halb enne, kuid me ei öelnud teineteisele midagi ega isegi vaadanud teisele otsa. Dorieus tõmbas oda lahti ja me astusime jooksusammul Korintose poole ega vaadanud selja taha.
Korintoses pole võõral palju sõpru vaja, sest külaliste tarvis on seal võõrastemaju, kus saab maksu eest süüa ja peavarju. Ja seal ei hinnata ega kahtlustata võõraid näo, riiete ega isegi mitte nahavärvi pärast, vaid tema väärtuse määrab linnarahva silmis selle koti kaal, kus ta raha hoiab. Minu arust elab suur osa Korintose linna elanikke ilma igasuguse tegevusalata, nende ainus eesmärk on panna linna saabunud võõras oma raha nii kiiresti kulutama kui võimalik.
Kahtlemata on Korintoses palju vaatamisväärsusi, nagu Pegasuse allikas. Templis on katuse all ka Argo16 kulunud ja ussidest söödud kail. Aga kui uskuda kõike, mida korintoslased vaatamisväärsustest räägivad, siis võiks seal elada aasta otsa ja kuulata jumalatest üha uusi lugusid.
Kui olime jõudnud Korintosesse, kohtasime seal tervet hulka põgenikke Joonia linnadest. Nad olid enamasti varakad inimesed, kes kartsid vabadust ja rahva omavoli, kuid veel rohkem pärslaste kättemaksu. Nende meelest ähvardas pärslaste kättemaks pärast Sardeisi sõjaretke kõiki Joonia linnu, kes olid oma türannid minema ajanud, kus jällegi pärslase maja lammutanud või siis müüride harjakivid taas paika pannud. Paljud neist ootasid kevadet, et minna kaubalaevadega lääne suurtesse kreeka linnadesse Sitsiilias või Itaalias ja jõuda sedaviisi pärslastest võimalikult kaugele. Nende hulgas oli mõttetarku ja õppinud mehi, arste, luuletajaid ja pillimehi.
Nad ütlesid: „Läänes on Suur-Kreeka, rikkad linnad ja hingamiseks ruumi, Läänes on tulevik, idas ainult elu ohus ja alaline hirm nahas.”
Kuid nad olid sunnitud tunnistama, et mäss oli levinud Küproseni, Joonia laevad valitsesid merd ja kõik Joonia linnad tegid jälle mässus kaasa. Ka Efesoses oli vanameeste ajutine valitsus kukutatud.
Dorieuse soovil käisime Korintose Heraklese templis tema esiisale ohverdamas. Kuid Korintose kõige vägevam ja rikkam tempel oli Korintose Aphrodite maapealne elamu kõrgel müüridega ümbritsetud mäel. Seal elas hubastes majades tuhat naist, kes olid õpetatud armastusjumalannat teenima.
Tegelikult ei olnud Korintose Aphrodite jumalanna kehastuste hulgas sugugi parima mainega. Kuid Delfi preestrid olid mulle soovitanud Aphroditele ohverdada. Seepärast tegin Dorieusele mõne päeva pärast ettepaneku: „Mingem mäele ja ohverdagem Aphroditele.”
Dorieus vastas: „Selle rahutu linna tühine elu ajab mu ärevile ja järelejätmatu flöödimäng paneb kõrvad pilli ajama. Nad maitsestavad toitu nii, et see kütab keha kuumaks ja veri tõuseb kohinal pähe. Kui ma veel Aphroditele ohverdan, siis kardan unustada, et keha ei tohi olla minu peremees. Ei, keha peab olema minu kuulekas teener.”
Kui kevad kätte jõudis, läksime ühega esimestest laevadest Jooniasse.
Seda kirjutades olen mina, Turms, loorberilehti närinud ja Delfit meenutanud. Olen oma käele tilga roosivett piserdanud ja jälle Korintose õhku hinganud. Olen sõrmede vahel hõõrunud kuivatatud merevetikaid, et taas meelde tuletada, kuidas Dorieuse oda tungis mererannas uppunud laeva küljekaaresse. Nüüd panen suhu soolatera ja maitsen keelega mõõgatera raua maitset.
Meie kolm rännuaastat Joonias olid tulekahjude suits ja lahingute müra, rünnakud ja põgenemised, laibalehk viljapõldude kohal ja mädanevate haavade hais, kasutud võidud ja kasutud kaotused sõjas pärslaste vastu, nende aastate jooksul karastusin meheks, kuni pärslased paiskasid Joonia väe merre ja hakkasid selle mässulisi linnu piirama.
TEINE RAAMAT
Phokaia Dionysios
Sõjas pärslaste vastu olin saavutanud naerva mehe kuulsuse, sest ma ei kartnud surma. Dorieus oli hankinud kuulsust, sest tema juhtimisel oli turvaline võidelda. Kui aga pärslased olid Mileetose maa poolt ümber piiranud, ütles Dorieus:
„Mileetos kaitseb ikka veel Joonia linnu, mis on tema selja taga. Kuid maal on pärslane meist tugevam. Iga joonlase süda valutab oma linna pärast. Selletõttu on meie ümber kõik laiali pudenenud ja valitseb korralagedus. Kuid laevastik on ikka veel Lade saare juures koos.”
Dorieus oli habemik. Tal oli lakaga kiiver ja hõbereljeefidega kilp. Ta jätkas ümber vaadates:
„Sellest kuldsest linnast tema rikkuste ja võitmatute müüridega on saanud mulle lõks. Ma pole harjunud müüre kaitsma. Kilp on mu ainus müür. Turms, mu sõber, lähme Mileetosest minema. See linn haiseb juba surma järele.”
Küsisin: „Kas hülgame kindla maa ja valime sõjapidamiseks õõtsuva laevalae? Sa ju vihkad merd ja su nägu läheb õõtsuval laeval kaameks.”
Dorieus vastas: „On suvi ja meri on vaikne. Peale selle on mul rasked relvad ning ma saan laevatekil võidelda ja värsket õhku hingata.
Argo – kreeka mütoloogias laev, millel Iason ja teised argonaudid sõitsid kuldvillaku järele.
