mis ma kaasa tõin. Uskuge neid, kui te mind ei usu.”
Nad vastasid: „Me avasime nad ja lugesime läbi. Me oleme ka Joonia sündmustest ja Sardeisi sõjaretkest õigeid andmeid saanud. Sinu poolt kõneleb see, et sa sõjaretke ei ülista, vaid oma tegusid kahetsed. On tohmaneid, kes kiidavad seda sõjaretke hellenite kõige kuulsusrikkamaks teoks. Kuid templi süütamine on tõsine asi, olgugi et me vihkame Aasia Kybelet ja põlgame tema austamise tseremooniaid. Kui templeid hakatakse põletama, pole ka hellenite jumalad enam kindlad.”
Mu palve peale lugesid nad veel kord mõlemaid vahatahvleid ja lasksid ka minul neid lugeda. Kirjad olid järgmised:
„Artemisia Efesose Artemise templist tervitab Delfi Apolloni preestrite püha nõukogu.
Neitsiliku jumala rüütajana tunnen tema maist kuju ja tema kultusetavasid kogu Efesoses kõige paremini. Võin kinnitada, et see Turms Efesosest on saavutanud jumalanna täieliku soosingu. Seepärast usaldan ta meie jumaliku venna Apolloni kaitse alla. Vabastagu oraakel ta, sest ta ei ole teinud midagi halba, vaid pigem head. Jumalanna ise juhtis ta kätt, kui ta viskas vaigulondi tollesse neetud templisse. Te näete isegi, et ta on ilus noormees. Ta kulmud on vallatult kaardus ning tema suu lai ja naeru täis. Niisamasugusena tuli ta mitu aastat tagasi välgulöögist uimasena templisse. Karjased ajasid teda taga ja olid teda keppidega kolkinud. Kuid tema ees lendas tuviparv ja ta oli mähitud villastesse paeltesse, mille tütarlapsed olid riputanud Kythereia8 auks allika ümber põõsastele. Ta ei teadnud, mis tegi, kuid Kythereia riietas teda ja Artemis võttis ta oma kaitse alla. Kui ta iseloomus on viga või kui ta pilklikult muigab, siis andke see talle tema nooruse pärast andeks. See pole tema, vaid ta kasvataja viga. Tema lunastas välja meie ohvrikuninga9 vend Herakleitos10 Kodrose soost, keda paljud peavad targaks meheks, ehkki ta on morn mees. Kui poiss tuli, mängis Herakleitos templi juures lastega täringut. Ta maksis kinni välgust surmatud lamba ja tasus lepitusohvri. Kuid aasta eest sai see Turms vabadusrahutustes oma teenete eest Efesose kodakondsuse, nii et ta on igati vaba mees ja niisama hea kui kes tahes selles linnas. Herakleitos on talletanud oma tarkused templisse raamatu kujul. Olen lasknud seda raamatut endale ette lugeda, ja see mees ei tunne aukartust oma silmade ega kõrvade ega isegi mitte Homerose ees. Seepärast on tema kasvatusest olnud vaesele poisile minu arvates rohkem kahju kui kasu. Herakleitos ise ütleb, et üks on väärt kümmet tuhandet, kuid Efesose elanikud ei usu seda. Tänapäeval ei kõlba nii öelda. Kuid püütiasse ta usub. Mingu teil siis hästi ja jääge terveks ning tehke poisile õigust. Ta on ilus poiss.”
Teise vahatahvli sisu oli järgmine:
„Efesose vanematenõukogu volitusel tervitab Epenides lugupidavalt kõige pühamat Delfi oraaklit ja tema preestreid.
Meie ohvrikuninga palvel kutsume teid üles õiglaselt kohut mõistma jumalatepilkaja, mässaja ja templipõletaja Turmsi üle. Sardeisi mahapõletamine on suurim kuritegu, mis Jooniat oleks võinud tabada. Me väriseme suurkuninga viha ees. Seda tegu ei saa enam tegematuks teha. Me lasksime mässavatel rahvaässitajatel Ateena meestega Sardeisi minna, sest me ei saanud neid takistada ja lootsime, et pärslased nad tapavad. Kui nad olid läinud, said linna oma võimu alla õiglased mehed. See mäss vabaduse nimel on äratanud nii suurt viha, et me pidasime nendega väljaspool linna maha lahingu. Nad tulid pärslastest tagaaetuna ja kimbutasid öösel meie naisi. Me panime pööbli ees värava kinni ja käskisime neil minna, kuhu ise tahavad. Kuid Aristagoras11 Mileetosest ähvardab saata laevastiku ja sõjaväe meie linna vallutama, kui me väravaid jälle mässule ei ava. Me tahame ainult rahu. Kas me peame pidama sõda pärslaste või omaenda hõimlaste vastu?
Kõiges on süüdi noorsoo rikutus, kergemeelsed kombed ja suurelisus. Aga mis saame meie parata, kui Joonia targad teevad mis saavad, et hävitada usku jumalatesse? Ka Herakleitos on laimaja. Kui me temalt abi palusime, käskis ta meil minna ja end ise üles puua. Ta õpetab, et kõik on sündinud tulest ning läheb mööda üles- ja allapoole viivaid treppe tulle tagasi. Temalt on see Turms õpetust saanud ja me ei usu, et ta oleks Lüüdia Kybele templi maha põletanud, kui Herakleitos poleks talle alailma tulest ladranud.
Me elame halval ajal. Laske siis see Turms järsakust alla visata, et ta ei põhjustaks rohkem needust kui ta juba on meie linnale põhjustanud. Kui oleme kuulnud, et ta on surnud, saadame heal meelel Delfi pühapaika hõbedast kolmjala. Meil on tublisid kullasseppi.”
Kui olin läbi lugenud selle õela kirja, mis pidi mind kaitsma, sain vihaseks: „Kas nad arvavad, et lepitavad oma argusega pärslasi? Ei, ei, nad on teiste Joonia linnadega ühes paadis. Olgu mu sünnipära missugune tahes, nüüd olen igatahes uhke, et ma pole sünnilt Efesose elanik.”
Kui olin seda öelnud, sattusin segadusse. Preestrid märkasid seda ja pärisid kohe: „Missugune su päritolu siis on?”
Vastasin: „Mind tabas väljaspool Efesost välk. Muud ma ei tea. Olin pärast seda mitu kuud haige.”
Nad käisid peale: „Kas su keel on puhas? Kas su süda on puhas?”
Nende sõnad panid mu häbenema. Mis mõte oli elul, kui sain seda säilitada ainult valetades. Seepärast tunnistasin üles:
„Ma kaotasin pikaks ajaks mälu. Kui jälle mäletama hakkasin, olid mälestused mulle vastumeelsed ja ma ei tahtnud neid meenutada. Ka nägin ma täiskuuöödel isevärki unenägusid, elasin võõrastes linnades ja kohtasin inimesi, kes olid mulle tuttavamad kui elus kohatud inimesed.
Ma näen niisuguseid unenägusid ikka veel. Sellepärast ma ei tea, mis on möödunud elus unenägu, mis tõde.”
Ma vaagisin oma sõnu täpselt: „Olen põgenik Sybarisest, Itaaliast. Olen nende killast, keda saadeti enne linna hävitamist Mileetosesse. Kui jõudsin Mileetosesse, olin kümneaastane. Seda tean kindlalt, sest mu kasvataja Herakleitos laskis Mileetoses mu sünnipära järele uurida. Kui Mileetose elanikud said teada, et Krotoni mehed on Sybarise maatasa teinud ja isegi jõe varemetesse juhtinud, kurvastasid nad nii rängalt, et lasksid juuksed maha lõigata. Kui aga juuksed olid jälle kasvanud, unustasid nad külalislahkuse ja kõik hea, mida nad Sybarisest olid saanud. Mind peksti. Mind pandi pagari õpipoisiks. Siis karjapoisiks. Arvan, et põgenesin Mileetosest minemaks kuhu tahes mujale, kuni mind väljaspool Efesost tamme all välk tabas.”
Delfi preestrid laiutasid käsi ja küsisid üksteiselt: „Kuidas me lahendame selle piinliku loo? Turms pole isegi mitte kreeka nimi ega tähenda midagi. Orja poeg ta ka ei saa olla. Muidu poleks teda Sybarisest pakku saadetud. Selle linna nelisada perekonda teadsid, mis teevad. Sybarises õppis palju barbareid kreeka haridust. Aga kui poiss oleks olnud barbar, miks oleks ta siis saadetud Mileetosesse, aga mitte koju?”
Mu enesetunne tõusis kõvasti, kui vaatasin neile neljale murelikule vanamehele üksteise järel näkku ja nägin jumala paelu nende pea ümber. „Vaadake mind täpselt,” soovitasin ma. „Kas mu nägu on barbari nägu?”
Nad vaatasid hoolikalt ja ütlesid: „Kust meie seda teada võime? Su rõivad on joonia rõivad. Sa oled saanud kreeka kasvatuse. Nägusid on niisama palju kui on inimesi. Ega võõrast tunta näo, vaid riiete, juuste, habeme ja kõne järgi.”
Kui nad mind vaatasid, hakkasid nende silmad pilkuma, nad pöörasid pea ära ja nad piilusid üksteise poole.
Pärast kogu puhastamist ja külmetamist hoovas minusse korraga jumalik lõõsk ja jumala valgus hakkas mu silmis tantsima. Ma nägin nelja vanameest läbi. Nägin, et nende teadmine ja inimestetundmine olid neid nõnda roiutanud, et nad iseennastki enam ei uskunud. Miski minus oli nendest tugevam. Miski minus teadis rohkem kui nemad.
Talv
Kythereia – Aphrodite hüüdnimi Kythera saare järgi.
Lad
Herakleitos Efesosest (u 520 – u 460 eKr) – kreeka filosoof.
Aristagoras (surn 496 eKr) – Mileetose türann.
