võistlejat kaela sokutada, aga mina ütlen sulle nii-öelda hea mehe poolest, et sinul on alles maatüdruku lõhn juures ja see ongi, mis meestele kõige rohkem meeldib. Maatüdrukud on ju hirmus rumalad, sellepärast, sest meestele meeldivad rumalad tüdrukud, neid saab jumalamuidu kätte, sellepärast. Usu, usu, kallis Irma, ainuüksi sellepärast, kõik muu on tühi lora. Sest kui mees satub linnatüdruku pihku, küll see juba teab, millest peale hakata, sest see tunneb meeste krutskid. Juba maast madalast! Katsugu mees kas või minuga! Mitte kui midagi! Kompvekki ka ei anna heast-paremast, kuigi see on mul omal jumalamuidu käes. Aga sinusugune! Ütleme, et sinul oleks kompvekid jumalamuidu käes, siis sina jagaks nad kohe poistele samuti jumalamuidu välja. Ja pea nüüd meeles, mis mina sulle ütlen: kui hakkad jagama juba kompvekka jumalamuidu, siis arvavad mehed kohe, et saavad sinult kõik jumalamuidu. Jumala eest, just nõnda nad arvavad! Maamehi ma nii hästi ei tunne, aga linnas on nad kõik nõnda. Sa peaks omale tuttavaid muretsema, siis sa näeksid varsti isegi, et mul on õigus. Tahad, ma tutvustan sind mõnega?»
Aga ei, Irma ei tahtnud, vähemalt esiotsa mitte, ennem «konutas» ta üksinda kodus, nagu Lonni seda nimetas. Irma konutas ja luges oma rahatagavara, püüdes välja arvutada, kui kaua ta võib nõnda tädi juures elada ja kohta otsida. Ajuti oli ta sedavõrd väsinud ja tülpinud, et ei tõstnud kogu päev jalgagi toast. Rusus pettumus ja lootusetus. Aga siis tuli tädi talle appi, öeldes:
«Sa ära kuula nii väga seda Lonni juttu, temal on omad jutud, linnatüdruku jutud. Parem hakka midagi tegema, ära muidu niisama istu, sest see on veel hullem kui tühjad jutud. Kuula mind, mina olen ju samuti maainimene nagu sinagi ja ei harju selle linna kila-kolaga surmani hästi. Aga elada on saanud siingi, pisut ehk kergeminigi kui maal. Ainult kui see sakste pesu poleks mõnikord nii roppmust. Jah, kallis õetütreke, linnasakste pesu on vahel hirmus roppmust ja mõnikord on isegi nõnda, et mida suuremad saksad, seda mustem pesu, nii et ei minul ega sinul küll niisukest roppust ole. Aina imesta kohe, mis nad temaga küll on teind või kui kaua ta neil selgas käind, et ta niisukeseks läind. Aga nüüd on mul see trett jällegi koos, kas sa ei tuleks aitaks mul ta ära rullida, muidu peame Lonniga tulevalgel, see pole ikkagi nagu päevavalgus.»
Nõnda siis Irma läkski tädile appi pesu rullima ja hakkas pärast triikimagi, et pääseda roiutavast norutamisest. Aga siin selgus kohe, et see töö nõudis palju rohkem oskust kui Irmal seda tagavaraks. Tädi pidi ikka ja jälle tema käest raua võtma või pesutükki seadma, öeldes lühidalt: «Nõnn, nõnn.» Lõpuks jäi seega, et Irmal tuli triikida lihtsamaid asju, nagu tasku- ja käterätte ning padjapüüre, kuna tädi ise pidi asuma ihupesu kallale, mis olevat nii keeruline ülesanne, et Irma ei saavat sellega veel mil ega mil ajal toime või ta pusivat ühe tüki kallal nii kaua, et see ei tasuvat rauasoojendamistki. Ometi julgustas tädi Irmat, rääkides nõnda:
«Sest pole ühti, et alguses sireldi-vireldi, küll pärast hakkab minema. Peaasi, et midagi õieti ära õpid, et midagi hästi ja kärmesti teed, sest palk on selle järele, kui ilusasti ja kärmesti. Ega minagi kohe osand, keegi ei oska kohe. Jumal annab küll elu ja ameti, aga oskuse pead ise muretsema. Taevas pesutriikimist ei ole, sest õndsatel pole pesu olemaski, nii et mis sa seal siis triigid. Nagu nüüdseaja inimestel maa pealgi. Ka neil pole enam õiget pesu seljas, nagu hakkaksid kõik õndsaks saama, naised nimelt. Aina mingisugune trikoolira, mida pole vaja triikida ega kedagi, ludista ainult kausis käte vahel pisut ära, ja kui kuivaks saab, siis mudi teist jällegi kamalus ning polegi muud kui pista ülepea selga. Nõnda elatakse nüüd! Ja siis imesta veel, et keegi ei oska enam õieti särki ega püksi triikida ega kokkugi panna. Särki ega püksi pole varsti enam olemaski, õiget särki ja püksi muidugi, mis sa siis, vennike, veel seal pesed või triigid. Varsti oleme sealmaal, et minusugust ontli pesunaist pole üldse enam kellegil tarvis. Aga tõmmaku minu pärast kas või hoopis ihualasti, nagu paradiisis muistegi, ei minul ole sest kedagi, sest minu päevad on läbi ja taevas pole niikuinii vaja enam pesu pesta. Ja et ma taeva saan, seda usun ma juba ammugi kaljukindlalt. Oma õndsale vanamehelegi ütlesin surmavoodil, et mine aga taeva, küll ma sulle sinna järele tulen. Sest kui inimene siin maa peal nõnda on teisi inimesi kasinud ja koristanud nagu mina, siis peab ta ometi selle eest taeva saama. Või ma tahaks õige teada, kes sinna siis saavad? Ega ometi need, kelle nii roppmusta pesu mina olen pidand pesema?..»
Tädi jäi vait, nagu mõtleks ta oma sõnade üle järele või nagu ootaks ta, et Irma ka midagi ütleks. Aga sel polnud selleks põrmugi aega. Õieti polnud ta tädi sõnu kuulnudki, sest talle oli triikimiseks kätte sattunud mingisugune kotitaoline pesutükk, mis nõudis temalt kogu tähelpanu ja vaimuväge. Roosakas keeleotski oli ilmunud pahempoolsesse suunurka ja tegi seal kuuma rauanina liikumist tahtmatult kaasa, kuna Irma ise nagu ennast julgustades mõttes sonis: «Lõputunnistuse sain üleni hea, kas ma siis sinust väänkaelast võitu ei saa.» Väänkaelaks pidas ta nimelt seda kotitaolist pesutükki, millele kuuma rauaga kuidagi õieti ligi ei pääsenud, pööra või säti teda ükskõik mispidi.
Samal ajal tädi heietas oma mõttelõnga, ja kui tüdines, siis päästis uuesti sõnavoolu valla, sest nõnda oli tundmus, nagu poleks enam vaja mõelda. Mõtlemine aga väsitas, ja et tädi oli juba vanainimene, siis ei suutnud ta kahte rasket asja korraga – tööd teha ja mõelda. Aga imestada polnud selles midagi, sest väga paljud noored ja keskealisedki, olgugi nad mehed, ei suuda samal ajal mõelda, kui nad midagi teevad. Sellepärast ongi kõnelejate sõnades nii harva mõtet, kuigi neil on mõtlemiseks kogu rahva usaldus. Aga kuis sa paraku mõtled, kui pead kõnelema! Inimene võib harilikult ikka kas vaikida ja mõelda või mõtlemisest pääsmiseks kõnelda. Et lugu nõnda on, seda teadis Irma tädi juba ammugi, sest kui kõnelemine kord selge, siis voolavad sõnad suust ilma vähimagi vaevata ja vähimagi mõtteta. Kuulaja peab mõtlema, mitte kõneleja. Tädi lootis, et Irma kui noor inimene, kes alles hiljuti koolipingilt tulnud, suudab veel samal ajal midagi mõelda, kui ta tööd teeb. Aga ei, ka Irma ei suutnud, või kuigi ta mõtles, siis ainult oma töömõtteid, ja neidki nii pingutavalt, et ei kuulnudki, mis tädi kõneles. Nõnda läksid selle ilusad mõttetud sõnad sootuks kaduma – haihtusid umbsesse toaõhku. Ometi rääkis tädi oma piinavate mõtete summutamiseks nagu endamisi:
«Jah, ainult kui mõelda, et mina olen juba üle kahekümne aasta päevast päeva kasinud ja koristanud teisi inimesi! Ja ikka veel õpetaja tuleb küsib, kas ma küllalt usun. Aga kuis ma siis saaks nõnda teisi inimesi kasida, kui ma ei usuks, et see on jumala armunõu, et ma pool eluiga pesu pesen? Ja kuis veel pesen: ainult seebi, sooda ja sooja veega ning oma kätega, mitte nõnda, nagu teised, et pole muud kui kiia seebikivi, kloori ja jumal teab mis ning kraabi siis kõva harjaga, ikka sahkat-sahkat-sahkat, sahkat-sahkat-sahkat. Ja need tahavad ka taeva saada, need klooritajad ja kraapijad! Aga tead, õetütreke, mina ei laseks neist ühtegi taevaväravast sisse, mitte ühtegi. Sest milleks see kloor ja hari, mis purustavad pesu? Ja alati pole pesu sugugi nii väga must, mitte sugugi. Vahel ei tunne õieti äragi, kas on seljas olnd või mitte. Meeste omaga on see üsna sagedasti nõnda. Sellepärast olen hakandki ikka enam ja enam mehi armastama, nii et kui ma ükskord suren, siis armastan ma vist veel ainult mehi. Aga sinule ütlen ma, kallis õetütreke: neid puhta pesuga mehi võib küll armastada, aga neile mehele minna, seda mitte. Seda rumalust ära sa kunagi tee, et sa niisuksele naiseks lähed, sest neile pole naist vaja. Naine olgu ikka kasimiseks ja koristamiseks või muidu ta polegi naine, vaid mõni muu loom. Sest kui mehel polegi midagi kasida, milleks tal siis naine? Ei, ei! Mina olen ikka öelnd, et kui mehed lähvad puhtamaks, siis pulmad harvemaks…»
Viimased sõnad hakkasid ka Irma kõrvu kinni, võib-olla sellepärast, et ta oli millalgi Kalmu Eedit ema vastu nimetanud nõgikukeks. Tema oli siis arvanud, et mees, kellega tema abiellub, peaks olema vähemalt puhas, mitte aga selline tahmakänkar, nagu ta nägi Eedit sagedasti, kui see tuli töölt. Kuid tädi seletas nüüd abieluasja otse vastupidiselt, nagu sooviks ta Irmat tagasi pöörda tahmase Eedi juurde. See oli Irmale veel tänagi vastuvõtmatu ja ta katsus maksku mis maksab mitte kuulata, mis tädi rääkis meeste puhtusest ja naiste mustusest. Et see mittekuulamine oli lõpuks väga raske teostada, siis oli Irmal üpris hea meel, kui koju jõudis Lonni, kes segas tädi elutarkuse jutlustamist.
«Jumal
