sa, Irma,» rääkis Lonni, «kui mina sinule midagi niisukest teeks, nagu see jälk loom seal, siis hävita mind kas või rotikihvtiga ära. Otseteed rotikihvtiga! Ja seda on kerge saada: võta kärbsepaberid, võta hea hulk, ja ongi paras jagu käes. Ning selle mehe laseks ma nurga tagant maha lasta! Ära karda, küll ma juba inimese leiaks, kes talle otsa peale teeks.»
Aga viimaks lõppes ometi kõik hästi: paljukannatanud süütu armastus pääses võidule ja kurikaval intrigeerija sai oma kohase palga – jäi armastatud noormehest ilma ning heitis enda raudteerongi alla, kas puhtast kadedusest või põlevast armastusest, see jäi pisut tumedaks. Igatahes hea, et talle tehti linal ots peale, seda tundis Irma oma rahuldatud südames, kui ta lahkus kinost. Ja et oma rahuldustundest Lonnilegi aimu anda, ütles ta:
«Näed, mis hea, et sa ei saanud sellele nõiale rotikihvti anda ega noortmeest nurga tagant maha lasta, siis oleks kõik õnnetult lõppenud, aga nüüd lõppes õnnelikult.»
«Ja sina usud seda, mis kinos näidatakse?» imestus Lonni. «Ole hea, mine näitelina taha, küllap seal näed, kuidas lugu tõelikult on: seal läheb see süütu neiu rongi alla ja kuri nõid võtab noorelmehel käe alt kinni, omal valge kleit seljas, nõnda kõnnivad nad altari ette. Minuga on see nõnda sündinud, mina tean.»
«Aga sa pole ju kordagi altari ees käinud,» ütles Irma arusaamatuses.
«Olen siis mina see kuri nõid?» küsis Lonni peaaegu haavunult vastu.
«Ei, kallis,» ehmus Irma nüüd, sest talle näis, nagu oleks ta oma endised mõtted kinos välja lobisenud, kus ta tõepoolest oli Lonnit võrrelnud kurja neiuga ja iseend heaga. «Aga ega sa ju rongi alla ka pole läinud.»
«Isegi kaks korda,» ütles Lonni. «Tervelt kaks korda oma elus. Muidugi mõista, oma mõttes, südames, sest mina olen kaks korda niisukese nõia käes olnud. Aga seda ma ütlen, et kui tuleb kolmas kord, siis nõiale rotikihvti ja mehele, sellele närakale, kes laseb end nõnda ninapidi vedada, mehele kuul nurga tagant, nii et ta teaks, see sulle selle eest, et süütu neiu läheb raudteerongi alla ja nõid altari ette.»
«Aga nõid ei saanud ju altari ette,» katsus Irma vastu vaielda.
«Muidugi sai, seda ära tule minule rääkima,» ütles Lonni ägedalt. «Nõid sai tingimata ja see teine läks rongi alla, see süütu ja aus, kes tõsiselt armastas. Sest tõsine armastus läheb ikka kuhugi alla, nõnda on, aga mitte nõnda, nagu kinos.»
«Aga me ju räägimegi praegu kinost,» katsus Irma seletada.
«Muidugi räägime kinost,» vastas Lonni. «Aga kinos on vale, mõistad. Linal võidab tõsine armastus, aga lina taga nõid, seda ütlen ma. Sest mina tean, olen kaks korda rongi alla läinud. Õieti öelda, teise korra tahtsin ma trammi või auto alla, sest rongi peab väga kaua ootama, aga auto või trammiga pole muud kui mine ja viska pikali, küll tema juba üle sõidab. Kinos näidatakse ka, et noored neiud lähevad auto alla, sest see on kergem kui rongi alla. Ja õigem! Surma näidatakse kinos palju õigemini kui armastust, surma ja kübaraid ja kleitisi. Nende pärast maksab kinos käia. Sest kui on pariisi mood, siis on pariisi mood, mitte aga pettus nagu armastusega. Moodidega pole vaja petta nagu armastusega ja sellepärast armastan ma moode rohkem kui armastust. Armastus, tead, kallis Irmakene, on laste ja lollide asi, aga moodid, neid oskab ainult täie aruga inimene hinnata. Seda võib kinost õppida, kui õieti vaadata, s. t. mõttega vaadata. Aga inimesed ei vaata õieti ja sellepärast näevad nad võereti, näevad armastust ja vihastavad nagu mina täna, sest see kiilaspea ajas mu aru segi. Tema ohkab, aina ohkab, nagu oleks armastus selles, et ohkad! See on ju puha pettus. Sest usu ometi – ega ta ei ohka ju, ta ainult teeb, nagu ta ohkaks. Seesama, mis kinoski! Näidatakse, et see süütu neiu läheb noormehega altari ette, aga ei ju lähe – läheb see kurikaval nõid, sest mehed on rumalad, kui on armastus, mehed on närakad, sellepärast…»
Nõnda rääkis Lonni Irmale kinost ja armastusest, kui nad läksid tasakesi kodu poole. Aga Irma peaaegu ei kuulanudki teda, sest temal olid omad mõtted. Tema arutas seda, kui hirmus rõõmsana ta oli uuelt kohalt koju tulnud, südames nagu mingisuguse uue elu algus. Ja millise lõbuga ta oli ühes Lonniga asunud kinoteele, ilma et oleks põrmugi kahju tundnud neist sentidest, mida ta oli otsustanud nii-öelda tuulde visata, kust neid enam millegagi kinni ei püüa.
Aga nüüd oli rinnas mingisugune raske tühjus, nagu kahetseks ta kõike, mis ta teinud. Isegi tema uus koht, see hiljutine rõõmuallikas, oli muutunud ükskõikseks, peaaegu vastikuks. Sest mis see siis õieti oli, kui kainelt mõelda? Ei midagi muud kui tõelikult üksiteenijakoht, ainult et korter väike, mugav ja puhas, perekond kaheliikmeline, õde ja vend, haritud inimesed, palk võrdlemisi hea ning lisatingimuseks lubadus, et õhtuti Irma saab paar tundi vaba aega kursuste külastamiseks.
See viimane oligi õieti see peaasi, mille üle ta esteks nii väga rõõmutses. Sest, arvas ta, seda kohta on ta sunnitud pidama ainult seni, kui kursused lõpetatud, siis leiab ta tingimata uue koha, mis tema haridusele vastav. Tähendab, ainult mõni kuu pingutust ja nii-öelda enesealandust, siis on kõik raskused võidetud. Ja küllap ta juba selle aja kuidagi läbi ajab, surub hambad kokku ja kannatab, kui vaja. Sest mis siis temasugusel elus ikka muud üle jääb.
Nõnda endamisi arutades ja teise kõrvaga Lonni juttu kuulates sai ta kui mitte just endise rõõmu, siis vähemalt endise rahugi ja meelekindluse tagasi. Nõnda oli tal öösel magus uni ja järgmisel hommikul võttis ta omad kimpsud-kompsud, et asuda uuele kohale elama.
«Noh, mis su oma süda ka ütleb?» küsis tädi Irmalt lahkumise eel.
«Süda ei ütle midagi,» vastas Irma, «valutab ainult pisut.»
«Seda muidugi,» nõustus tädi, «noor süda ei saa kunagi ilma valuta. Minul vanalgi pakitseb teine mõnikord, nagu oleks ei tea mis tulemas, aga ei tule midagi, kõik läheb hästi. Peaasi, ole ise viks ja sõnakuulelik, ära vastu haugu. Ole siiski vait, kui sul on õigus, sest saksad tahavad ikka, et neil oleks õigus. Näe minulgi vahel toovad katkise pesu, aga pärast ütlevad, et toonud terve. Tule jumal appi! ütlen ma, kuis siis terve, kui oli katkine. Aga pole parata, jääb ikkagi sellega, et pesu olnud terve ja mina pesenud katki. Samuti plekkidega! Need on ikka pesunaiste tehtud! Kõik plekid! Niisukesed on saksad. Sellepärast pea meeles: hea, kui vähe ütled, veel parem, kui mitte midagi.»
Selle viimase tädi tarkusega asus Irma teele. Oma väikese kohvri ja paki ta oleks jaksanud käe otsaski ära kanda, aga ta arvas, et viisakam on autoga, sellepärast siis võttiski selle, kuigi oli kulutatud rahast hirmus kahju.
Uues kohas avas ukse majahärra ise, oli viisakas ja lahke ning võttis Irmalt kohvri, et seda tema tuppa panna. Siis tutvustas ta. Irmat majakorraga ja ütles lõpuks, et õde pidanud paariks päevaks ära sõitma ja sellepärast nad ehk mõnel esimesel päeval lõunat ei teegi. Tema, härra, lõunatab väljas ja Irma katsugu endale kodus midagi leida. Et nõnda vaba aega jääb, siis kuulaku Irma järele, millal need kursused on, millest ta kaubategemisel rääkis, nii et võiks asju sellekohaselt seada. Õhtul pidi härra kodus teed jooma, või kui mitte, nagu sagedasti juhtub, sest et on istangud, olengud või nõupidamised, siis teatab ta sellest õigel ajal. Irma ometi mõistab telefoniga ümber käia? Ja muidugi, õige, ta on ju haritud preili, küllap ta juba telefoniga hakkama saab. Peaasi, mõnikord kõlistatakse, kui teda, härrat, pole kodus, antakse võib-olla mõni tähtis teade edasi, see siis sealsamas kohe paberile märkida – teade, saatja või telefoni number. Nõnda! See on pisut keeruline, aga küllap Irma harjub, sest ta on ju rohkem arenenud. Just haritud inimest tema, härra, otsiski, sest harituga on palju kergem asju ajada, temal on rohkem arusaamist. Siin pole ainult see, et oskad oma töö teha, vaid peab oskama nii-öelda pisut perenaist, majapreilit või majaprouat mängida.
«Teile ajab see naeru peale, on naljakas, mis?»
