nõus.»
«Olekski ka kõige õigem,» ütles Lonni veendunult. «Ma tahtsin seda talle juba ammugi soovitada, aga ei julenud, sest kartsin suud paotada. Kuulutagu lihtsalt: noor, haritud maaneiu otsib kohta üksiku juurde perenaiseks, et edasi õppida. Muud midagi! Ja kohti oleks kamaluga tõsta. Või kui see ei aita, siis juurde lisada veel «nägus» ja «kõigega nõus», nii et – kõigega nõus nägus otsib, et edasi õppida. Tähendab, maaharidus on käes, nüüd tuleb linnaharidus.»
«Aga mina ütlen sulle, Irma, et kui sina peaks midagi niisukest tegema, siis ära tõsta enam oma jalga üle minu ukseläve, pea seda meeles,» rääkis tädi ähvardavalt.
«Tädi, ega ma ei tee ju,» ütles Irma allaheitvalt ja nagu paluvalt. «Lonnigi heidab ju ainult nalja.»
«Ei, Irma, mina arvan seda tõsiselt,» vastas Lonni. «Mina sinu asemel lihtsalt kasutaks oma noorust ja seda, et on alles maatüdruku lõhn küljes, nagu ma juba sulle ütlesin.»
Nüüd läks tädi ja Lonni vahel uus pragin lahti: tädi ei võinud kannatada, et Lonni rääkis Irmale, kes hiljuti maalt tulnud, niisuguseid asju. Pealegi, Lonni oli ju oma noorust kasutanud, aga kuhu ta oli saanud? Ei kuhugi! Ainult kompvekivabrikusse, kust kandis riietega magusaid lõhnu koju. Aga läks ta ise sellest magusamaks? Tänini veel mitte, sest ükski mees polnud tema külge kauemaks rippuma jäänud. Ometi oli tädi arvates peaasi see, et oleks oma mees. Kuigi mitte just laulatatud, siis vähemalt muidu nõnda, et sa tunneksid, et see on sinu mees. Alguses tädi oli unistanud ainult laulatatud mehest oma tütrele, aga varsti oli ta otsusele jõudnud, et laulatus on tõepoolest arust ja ajast läinud komme, nagu Lonni seda kinnitas. Sest laulatatud mehed jätavad sagedasti palju rutem oma naised maha kui mõni mittelaulatatud. Aga milleks siis see laulatus, kui temaga pole jumala armu ega igavest armastust? Ja lapsi, neid ei tule tänapäev ei laulatusega ega ilma laulatusetagi kuigi palju.
Tädi aina ohkas ja palus surma, kui ta mõtles, mil määral ka kõige kindlamad asjad on muutunud ebakindlaks. Surma ta paluski sellepärast, et see tundus veel endiselt kindlana. Aga mõnikord läbis tema vana keha otse õudne hirmuvärin, sest talle viirastus ei tea miks, et isegi surm pole enam kindel, et temagi võib sind petta: lubab tulla ja ei tule ometi. Ei tule inimeste tarkuse pärast, nagu jäävad tulemata paljud sünnidki. Jumal tahaks anda lapse, aga inimene ei lase, nagu oleks tema vägevam kui jumal. Samuti lõpuks ehk ka surmaga: jumal saadab ta sulle kätte, aga inimene tõmbab ta sul näuhti! eest ära. Ja sina muudkui aga oota ja küüri teiste inimeste roppmusta pesu ning kuula iseoma lapse jõledaid jutte.
III
Alguses oli Irmal pisut nagu piinlik kuulata tädi ja Lonni vaidlusi, kuid varsti harjus ta sellega ja siis leidis ta, et temale tõid need mõttevahetused ainult kasu: ta õppis linnaelu tundma, ilma et iseendal oleks vaja igast elurentslist läbi käia. Nõnda ta siis kuulas suure hoolega ja pani kõik tarviliku kõrva taha varuks. Seega kasvas tema linnatarkus päev-päevalt ja ta tundis pikkamisi, et ta saaks nagu kindla pinna jalge alla. Ainult kui saaks kusagilt ka kindla koha otsast kinni! Siis oleks kõik korras ja ta võiks emale maale rahustava kirja läkitada, mida see juba ammugi pikisilmi ootab.
Aga lõpuks ometi õnnestus sellegagi, õnnestus võib-olla just sellepärast, et Irma oli juba targem ja julgem, tema enda arvates palju targem ja julgem kui alguses maalt tulles. Vähemalt pani Irma ise kohaleidmise oma suurenenud tarkuse ja julguse arvele. Tädilgi oli üpris hea meel, et Irma millegagi hakkama saanud, ja Lonni nõudis kohe uue koha liiku – kohvikusse või kinosse viimist. Ja ei aidanud midagi, et tädi nõu andis enne mitte liigutama hakata, kui Irma juba mõni päev teenistuses olnud, nii et ta teab, kas koht ka kindel. Lonni käis kui uni seni peale, kuni Irma talle kinopileti «külge pani». Kino valis Irma sellepärast, et ta arvas, see tuleb odavam kui kohvik. Ka Lonnile meeldis rohkem kino, kus enamasti pime, sest tema arvas, et Irma kõrval heledas kohvikus kõigi silme all istuda poleks kuigi suur lõbu, puuduvad tal ju moodsad kehakatted, peaasi – vähegi viisakas kübar.
Nõnda siis olid mõlemad kinos üpris õnnelikud. Lonni muu seas veel sellepärastki, et, jumal tänatud, vähemalt kohaliigudki on käes, saagu koha endaga pärast mis tahes. Läheb ta untsu, siis pole sellest kahju, on ta hea, siis võib ehk uued liigud välja pigistada – lihtsalt sellepärast, et koht on hea ja et Irma tema täditütar. Pealegi elas ta ju nii kaua nende juures, oli neile tüliks, mis siis tähendavad ühed liigsed liigud!
Aga kinosolemine ei kujundunud Irmale nii lõbusaks kui sinna minemine. Alguses oli kõik hea, sest siis oli ruumi laialt, nii et Irma ja Lonni võisid asuda kahekesi peaaegu tühjale toolide reale, ainult vastu seina istusid noormees ja neiu, kes sosistasid ja kihistasid vahetpidamata. Pealegi, esimene tükk oli kerge jant, mis ajas rahva ühes Lonniga laginal naerma, aga Irma ei mõistnud hästi, mille üle siin nii väga naerda. Teise tükiga muutus seisukord hoopis: see oli Irma arvates tõsine ja raske eludraama noore neiu elust, kes meenutas Irmale kangesti teda ennast. Ja selle noore neiu võistlejaks, tema nii-öelda kurjaks ja kiusakaks saatuseks oli teine neiu, kes oma julguse ja kavalusega, aga ka välimusega nagu välja valitud Lonni. Tõepoolest, Irmale näis, et just neist kahest oligi selles haledas filmis juttu. Ja Irmal hakkas iseendast kinodraamat vaadates hirmus kahju, nii et pisarad aina tükkisid ja tükkisid kurgust silmi. Aga ta hoidis neid kõigest väest tagasi, kartes Lonni ja teiste inimeste naeru. Eriti käis tal hinge peale tema kõrvale asunud tüse härrasmees, kes hoidis oma «kõva» põlvil, surus küünarnuki nii tugevasti istmetoele ja sellest ülegi, et Irma oma kätt selle eest kuhugi ei saanud nihutada, siblis peaaegu vahetpidamata oma jalgega, nagu kiheleksid need või nagu otsiks ta nendega midagi, ja ohkas ise linadraama südantlõhestavail kohtadel südame põhjast, sest ka tema tundis nähtavasti süütu tütarlapse kurvale saatusele kõigest hingest kaasa. Irmal tõusis juba teatud sümpaatia selle võõra härrasmehe vastu, kes oli draama võlust sedavõrd kütkestatud, et unustas peaaegu kogu oma ümbruse ja oli nagu valmis murtuna Irma rüppe vajuma, ise aina ohates. Aga siis sosistas Lonni itsitades:
«Vana kiilaspea sulab sinu kõrval hoopis ära. Kuula, kuis ähib ja puhib teine. Pane sa tähele, kui tükk läbi, siis on tooli all ainult suur loik ja põrandal pikk oja.»
Need sõnad olid Irmale nagu lahkam külma vett, seda eriti sellepärast, et Lonni rääkis nii valjusti, nagu tahaks ta, et ka härra ise kuuleks, mis tema kohta öeldakse. Pealegi, Lonni oli jõudnud juba midagi sellist tähele panna, millest Irmal polnud veel vähimatki aimu: ta oli näinud härra paljast lagipead, mis osutus järgmisel vaheajal kindlaks tõsiasjaks. Ja ei tea miks muutus hiljuti sümpaatne härrasmees Irma silmis kohe naeruväärseks, sest paistis võimatuna, et keegi võiks pimedas kinos noore neiu kõrval tõsiselt ohata, kui tal on paljas pealagi, nii et mõni võib teda kiilaspeaks nimetada. Oleks tal lokid, eriti veel pisutki kräsus, siis oleks hoopis teine asi, kuid nüüd – ei, Irmal kippus peaaegu naer peale. Aga härra ohkas edasi, nagu oleks tema kiilaspea ainult silmapete või nagu arvaks ta, et pimedas kinos pole sest midagi, kui pealagi paljas, sest tema ohkab ainult siis, kui pime, mitte vaheajal, kui valge.
«Vahetame kohad,» sosistas Lonni ja tõusis püsti, nii et ka Irma pidi tõusma. Ning see vahetus sündis Lonni poolt sellise räpakusega, et ta sattus ohkava härra siblivaile jalgele, komistas, pidi peaaegu kukkuma ja lõi kuidagi härra kübara põlvilt põrandale, kust see teda koobitses tükk aega ähkides ja puhkides, kuna Lonni end aina vabandas. Seks ajaks, kus härra oma kübara maast kätte sai, oli Lonni enda mugavalt toolile kehitanud ja tema küünarnukk ulatus nüüd üle toolitoe sama palju härra toolile nagu härra küünarnukk esteks Irma toolile. Aga see seisukord ei kestnud kuigi kaua, sest härra tõusis varsti oma paigalt ja istus teise ritta.
«Läks uut lolli otsima,» ütles Lonni Irmale. «Hea meelega läheks talle järele. Tahad, lähme, teeme nalja.»
Aga ei, Irma ei tahtnud, sest tema ei saanud Lonni naljast hästi aru; nõnda siis jäid nad eeskava lõpuni endistele kohtadele. Kuid endine meeleolu ei saabunud Irmal
