ta astus Irma kõrvale ning vahtis, käed puusas, tema triikimist. Juba natukese aja pärast ütles ta:
«Selle tööga jääd sa küll nälga, vähemalt esiotsa. Ma ütlesin sulle küll, et tule ometi vabrikusse, aga ei! Aina loodad! Nüüd on sul käes: pesutüdruk! Vabrikutüdruk on pisut kõrgemast seisusest.»
«Ma otsin ju kohta edasi,» vastas Irma, «tahtsin ainult tädi aidata ja sulle head meelt teha.»
«Hea meel heaks meeleks, aga kui kaua sa seda kohta ikka otsid,» ütles Lonni. «Ega sa igavesti seda teha saa. Niisugust elukutset ei ole, et pole muud kui otsi aga kohta, küll riik või linn maksab palka, annab tobi-lobi.»
«Eks siis Irma jaoks siinilmas ka ometi paras paigake leidu,» arvas tädi.
«Muidugi, küllap leidub,» vastas Lonni, «ainult ei tea, millal kätte saab. Isegi seda ei tea, mida õieti otsima peaks.»
Ka Irmale endale paistis mõnenädalase linnasviibimise järele, et ta enam õieti ei teadnud, mida ta peaks otsima. Ikka enam ja enam kaldus ta arvamusele, et ta ei peagi alguses kohe oma õiget kohta otsima, vaid midagi selletaolist, kus oleks võimalik end õige koha vastu ette valmistada. Sest Irma oli veendunud, et kui ta oleks tundnud raamatupidamist, siis oleks tal juba soovitud koht käes. Nii siis – pidi võtma raamatupidamisekursuse. Aga see nõudis kuid ja ei olnud kusagilt võtta, millega end kogu see aeg elatada. Oleks tädi alati kodus pesu pesnud, siis oleks ehk tema aitamisega enda kuidagi hädast üle aidanud, kuid koduspesemine oli tädil ainult vahetevahel, enamasti käis ta väljas päeviti pesemas, täna siin, homme teisal. Nõnda murdis Irma pead, mis koht see küll võiks olla, mis ta hädast välja aitaks. Lonni leidis ka siin kohe nõu.
«See koht on passikoht,» ütles ta. «See olekski ka palju viisakam sulle, kui minna lihtsalt teenijaks või kuhugi laste juurde. Iseasi, kui ka sinna saaks ainult teatud tunnid päevas. Aga siis makstakse hirmus näruselt, laste peale ei taheta ju kulutada. Saksu passimas käivad peened prouadki, kes räägivad võõraid keeli. Sellepärast on passikohtadele hirmus suur tung, sinna kipuvad kõik. Kes enam kuhugi ei saa, see läheb passima või laste juurde, sest seal pole oskust vaja. Lapsega on ju nõnda, et kui ta on suurem, siis õpetab ta ise, mis sa pead tegema, ja kui ta on alles väike, siis õpetab ema. Ma olen last hoidnud, ma tean. Tuleb haigus, siis tuuakse arst, nii et siis võib see õpetada. Ja haigused tulevad, tee mis tahes, nii et siis karjuvad emad sulle, sa tahad nende lapsed ära tappa. Tuleb ükskõik mis haigus, ikka oled sina süüdi. Sellepärast ei lähe tänapäev enam ükski täie aruga inimene lapse juurde. Ennem kas või kuhugi restorani riistapesijaks.»
«Ära aja hullujuttu!» ütles siin tädi vahele. «Ennem ikkagi lapse juurde kui riistapesijaks.»
«Ema, sina ära räägi siin kaasa, sest sina pole teiste lapsi hoidnud,» ütles Lonni.
«Kuis ei ole? Olen,» ütles ema.
«Mitte meieaja lapsi,» kinnitas Lonni.
«Laps on ikka laps,» ütles ema. «Ainult et nüüd on lapsi nii hirmus vähe, et inimesed kohe ogaraks lähevad, niipea kui mõni neist haigeks jääb. Inimesed ei karda ega usu enam jumalat. Aga jumal annab lapsed ja saadab ka haigused.»
«See võis enne nõnda olla,» ütles Lonni, «aga nüüd annab jumal ainult need lapsed, keda ei taheta. Sellepärast, Irma, kuula minu nõu, kui ma sulle ütlen: tee mis tahes või mine, kuhu saad, aga ära hakka teiste lapsi kasima. Nüüd ei taha ükski korralik inimene iseomagi lapsi kasida, veel vähem võõraid.»
«Kuule, sina, tüdruk, ära aja teise aru segi,» ütles ema nüüd. «Ära tee teda sama hulluks, nagu sa ise oled. Ja sina, Irma, ära kuula, mis Lonni räägib. Teiste laste hoidmine on väga hea ja kasulik asi, sest seal võid sa midagi õppida, mis sul endal elus tarvis läheb, kui tulevad omal lapsed…»
«Ema, sa oled tõepoolest ohoh!» hüüdis Lonni. «Irma alles üheksateistkümnene, aga juba sina tahad, et ta hakkaks lapsi valmis vorpima. Anna talle ometi pisutki aega elada!»
Nõnda sattusid tädi ja tema tütar Lonni vaidlusse, kui nad tahtsid Irmale nõu anda, millist kohta ta peaks otsima, kui ta tahab hakata õppima raamatupidamist. Irmal oli raske otsustada, kummal oli õigus, kas tädil või täditütrel, aga niipalju taipas ta ometi, et tädi on vanameelne, kuna täditütar radikaalselt moodne. Tädi oli nagu üleliiga vanameelne, täditütar üleliiga moodne, nii et Irma ei julenud õieti kummagi arvamusi omistada.
«Ennem pakutan sakste koeri tänaval kui nende lapsi!» hüüdis Lonni ägeduses. «Sest ka saksad ise pakutavad oma koeri, mitte aga lapsi.»
«Aga mina ütlen sulle, Irma, et ennem mine kas või mõne tüdruku last hoidma, kui kõige peenema trahteri riistu küürima, olgu seest- või väljastpoolt!» hüüdis tädi omalt poolt. «Sest lapsed on jumala loomad, aga trahterid ja restoranid on kuradi kullakoopad.»
«Parem kuradi kullakoopas laulda kui jumala loomade pirisemist kuulata,» sähvas Lonni.
«Muidugi,» vastas ema, «sina lähed ikka ennem kõrtsi kui kirikusse laulma. Aga ära sellepärast teisi hakka kaasa meelitama.»
«Ma ei meelita, ma annan ainult head nõu,» seletas Lonni. «Mina annan talle seda nõu, mis tal tänapäev vaja, aga sina, ema, tuled sellega, mis oli viiskümmend aastat tagasi. Aga siis polnud veel meie kompvekivabrikut olemaski. Siis polnud midagi veel, kui polnud meie vabrikut.»
«Hea nüüd küll, hea nüüd küll,» kordas ema järelandlikult. «Siis polnud muidugi ei sinu kompvekivabrikut ega kinot, kuhu sa oma raha kannad…»
«Mina ei raiska kunagi iseoma raha kino peale, selleks on maailmas poisid olemas,» pistis Lonni vahele.
«Poisid või mitte poisid, see on ükskõik, aga nüüd on nii hirmus palju kõiksugu kohti, kus te seegate, et viisakaid ja korralikke inimesi pole enam olemaski. Aga mina tahaks, et Irmast saaks viisakas ja korralik tüdruk.»
«Tähendab, ema, mina sinu arvates ei ole viisakas ja korralik?» küsis Lonni.
«Igatahes ei teeks halba, kui oleksid palju viisakam ja korralikum,» vastas ema.
«Soo,» ütles Lonni, «juba hakkad jällegi! Hakkad Irma juuresolekul! Tähendab, tuled jällegi oma kinode, kohvikute, trahterite ja tantsudega! Jälle oma kreemide, värvide, puudrite, lõhnaõlidega! Nagu oleks mina need asjad välja mõelnd!»
«Ei, sina ainult tarvitad neid ja raiskad oma kallist raha,» vastas ema, «nii et ei saa siis enam õiget särki ega õiget kleitigi selga, lekutad oma törkadega, kintsud välguvad taga.»
«Issand! Oled sina küll, ema, naljakas!» hüüdis Lonni. «See on ju mood! Sinna ei või ükski parata!»
«Muidugi,» oli ema nõus, «törkade ja välkuvate kintsude mood! Ja kui tuleb niisuke mood, et hoopis alasti, siis tõmbad needki udemed ümbert, mis sul veel minu abiga olemas.»
«Ei, ema, niisukest moodi ei tule, et hoopis ihualasti,» seletas Lonni, «sest neid inimesi on vähe, kes oleksid üleni nii ilusad, et neid tahaks keegi näha või et nad ise tahaks end teistele näidata. Minagi ei tahaks seda, kuigi olen oma meelest päris ilus tüdruk.»
«Kuuled sa, Irma, kuidas linnalapsed oma emadega räägivad,» ütles tädi. «Kas maal ka juba nii kaugel ollakse?»
«Ei tea just, kui kaugel,» vastas Irma, «aga eks tule sealgi ütlemist.»
«Ahah! Said sa, ema?» parastas Lonni. «Näed, maal
