SMERŠ NKVD (Siseasjade rahvakomissariaadi vastuluureosakond)
Ja antagu mulle andeks, kui kellegi märkimata jätsin.
Kõik need salateenistused olid üksteisest sõltumatud. Isegi OKR SMERŠ NKVD oli NKVD-st sõltumatu, kuigi kuulus formaalselt selle koosseisu ja oli, jällegi formaalselt, selle orgaaniline osa.
Peale kõigi nende suurepärase üheksa oli seltsimees Stalinil isiklik luure, mille juhtivorgan oli varjatud tagasihoidliku silmapaistmatu sildi taha – Üleliidulise kommunistliku (bolševike) partei keskkomitee erisektor – OS CK VKP(b).
Kerkibki küsimus: milleks ühele riigile nii palju salateenistusi?
Esimene ja kõige lihtsam vastus: et ei tekiks monopoli.
Selgitan näite varal.
1930. aastatel tegutsesid Nõukogude Liidus kaks väga võimsat salateenistust – NKVD ja Razvedupr (Punaarmee kindralstaabi luurevalitsus).
Neil kuulsusrikastel aegadel puhastas seltsimees Stalin regulaarselt ja üsna põhjalikult kogu riigiaparaati, sealhulgas (ja eelkõige) NKVD-d ja Punaarmeed.
Peamiseks puhastajaks 1936. aasta lõpust alates oli NKVD ülem Ježov, Nikolai Ivanovitš. Tema töö haardest võib anda tunnistust järgmine fakt. 1935. aastal kehtestati NKVD-s spetsiaalsed auastmed. Nõukogude Liidu marssali auastmele vastas riikliku julgeoleku peakomissari auaste, kindralite auastmetele vastasid riikliku julgeoleku 1., 2. ja 3. järgu komissaride auastmed. Kokku oli riikliku julgeoleku komissaride auastmes (kaasa arvatud peakomissari auaste) sel ajal 41 inimest. Ježovi puhastust ei elanud neist üle 39: kolm lõpetasid elu enesetapuga, üks põgenes piiri taha, üks mürgitati Stalini käsul, ülejäänud 34 lasti maha.
See on kõrgeim tasand. Kõigil madalamal seisvatel tasanditel toimus seesama.
Punaarmeed, Punaarmee kindralstaapi ja eriti kindralstaabi luurevalitsust puhastas seltsimees Ježov regulaarselt ja veelgi põhjalikumalt.
Ja siis, pärast järjekordset puhastust, sai seltsimees Ježov, kes oli tolleks hetkeks uueks riikliku julgeoleku peakomissariks saanud, äkki aru, et sõjaväeluure juhiks pole kedagi panna – kõik olid maha lastud. Ning pikemalt mõtlemata võttis Ježov sõjaväeluure juhtimise enda kanda.
Nõukogude võimu esimestest aastatest oli meie maal kehtestatud kord: igal hommikul esitas salapolitsei riigi juhtidele ühe lehekülje pikkuse ettekande tähtsaimatest sündmustest riigis ja maailmas. Täpselt sama pika lehetäie esitas ka sõjaväeluure.
Küsimus: aga kui möödunud ööpäeva jooksul toimus riigis ja maailmas palju tähtsaid sündmusi, kuidas see kõik ühele leheküljele ära mahutada? Ja mida teha siis, kui äkki on kõik vaikne ja rahulik, kui möödunud ööpäeva jooksul pole riigis ega maailmas juhtunud midagi Kremli juhtide tähelepanu väärivat?
Vastus on üks ja seesama: üks lehekülg!
See on nagu üleliidulise raadio „Viimased uudised“ kell 22.00 Moskva aja järgi. Kas oli palju uudiseid või üldse mitte, informatsioonisaade kestis ikka 25 minutit ning veel viis minutit – ilmateade.
Et tunnetada ruumi sügavust, peab olema vähemalt kaks silma. Seltsimees Stalin vaatas maailma üheaegselt (vähemalt) kahe silmaga. Igal hommikul sai juht (aga Stalin tõusis hilja, sest töötas öösiti) kaks täiesti salajast ettekannet: ühe tšekistidelt NKVD-st, teise sõjaväeluurelt.
Tšekistid ei teadnud, mida kannab ette sõjaväeluure ning sõjaväeluure ei teadnud, mida kannavad ette tšekistid. Mõistagi, ka maailmale vaatasid need kaks ülivõimsat struktuuri oma mätta otsast. See, mis oli tähtis tšekistidele, võis üldse mitte huvitada sõjaväeluuret, aga see, mis huvitas sõjaväeluuret, võis tunduda jamana tšekistidele. Muidugi, mitmete küsimuste vastu ilmutasid huvi mõlemad organisatsioonid, ajuti diametraalselt vastupidiseid arusaamu väljendades. Just selles seisneski kehtestatud süsteemi mõte: Stalini lauale asetati ettekanded vaatlejatelt, kes jälgisid maailma erinevatest vaatepunktidest.
Ükskord luges seltsimees Stalin läbi NKVD ettekandelehe, mille all seisis seltsimees Ježovi allkiri, ning teise lehe sõjaväeluurelt, mille all seisis sellesama seltsimees Ježovi allkiri.
Hinnakem juhtunu erakordset tähtsust: otsused võttis vastu Stalin, kuid võttis vastu informatsiooni põhjal, mille saatis Ježov ning ainult Ježov! See tähendab, et lõppkokkuvõttes määras Stalini otsused ette ära Ježov. Kannab ette üht – tehakse ühed otsused, kannab ette teist – tehakse teised otsused.
Stalin magas monopoli tekkimise momendi maha.
Seltsimees Stalin parandas olukorra otsustavalt, stalinlikult. Sõjaväeluuret juhtis seltsimees Ježov täpselt kaks päeva.
Hinnanud tekkinud olukorra ohtlikkust, viis Stalin sõjaväeluure otsusekindlalt salapolitsei kontrolli alt välja. Ježovil keelati kategooriliselt selle asjadesse sekkuda. Sellest õigupoolest algaski Ježovi langus. Varsti eemaldati ta NKVD juhtimisest, viidi üle teisele tööle, seejärel vahistati, mõisteti salaja süüdi ja hukati.
Monopol on hukatuslik igas olukorras. Nähtamatu sõja salajastel rinnetel ei ole monopol üksnes hukutav – see on surmavalt ohtlik nii riigile kui ka selle juhtidele.
On ka teisi, mitte vähem tähtsaid põhjusi, miks on riigil üheaegselt mitu salateenistust. Üks tähtsamaid põhjusi on see, et luure ja vastuluure on kaks täiesti erinevat tegevusliiki. Selgitan erinevust näitega. Keegi röövib panku, keegi kaitseb neid röövimise eest. Nii üht kui teist tööd teevad kõrgeima klassi professionaalid. Nii ühtede kui teiste töö on otseselt seotud pankade ja neis sisalduvaga. Sidusametid, võib öelda.
Et saavutada edu, peavad röövijad selgelt mõistma valvurite psühholoogiat, tundma nende töömeetodeid, relvi ja taktikat.
Samas aga peavad valvurid põhjalikult tundma õppima röövlite harjumusi, nende kombeid, tegutsemisviisi.
Röövlitel ja valvuritel on palju ühist, kuid ikkagi on nad väga erinevad. Just samasugused on lood luures ja vastuluures. Üks asi on see, kui meie inimene hangib vaenlase koopas vastalise saladusi, ning hoopis teine see, kui meie inimene kaitseb oma riigi saladusi vaenulike luureteenistuste eest.
Vahe nende tegevuses on kolossaalne: alustades kandidaatide valikust, nende kontrollist ja väljaõppest ning lõpetades nende igapäevase tegevuse juhtimise meetoditega.
Kuid peapõhjus, miks igas riigis on vähemalt kaks salateenistust, on see, et üks teenistus ei suuda kõiki ülesandeid lahendada. Kaks väikest teenistust suudavad, aga üks, olgugi tohutu suur ja erakordsete volituste ning piiramatute vahenditega, põhimõtteliselt ei suuda.
Selgitan näite varal.
7. novembril 1917. aastal haarasid Venemaal võimu kommunistid. Nad otsustasid elu üles ehitada uutmoodi. Selleks saatsid nad laiali armee, kihutasid laiali politsei, purustasid kogu riigiaparaadi, likvideerides ministeeriumid, tühistades ühtlasi ministrite auastmed ning kõik teised auastmed ja – kraadid, kaasa arvatud sõjaväelised, diplomaatilised, teaduslikud, tühistades seadused, määrused, ordenid, pagunid, tasandades kõik ühtseks karjaks.
Tõsi, peagi mõisteti, et keegi peab ministrite asemel riiki juhtima. Ning siis viidi sisse rahvakomissaride ametikohad, ministeeriumide asemel – rahvakomissariaadid, Ministrite Nõukogu esimehe asemele määrati Rahvakomissaride Nõukogu esimees.
Vihatud salapolitsei asemele asutasid
