andmeid selle kohta, kui palju oli vaenlaste hobustele varutud kaera ja hobuseraudu. Aga need andmed on ju äärmiselt tähtsad: kui hobuseid pole millegagi toita, tähendab, et ka suureks pealetungiks pole vaenlased valmis.
Punaarmee komandörid said üsna kiiresti aru, et külma pea ja kuumade südametega seltsimeestelt pole abi loota. Seepärast, ootamata ära tšekistide kuuli kuklasse, lõi iga polgu, brigaadi või diviisi komandör kelleltki küsimata oma luure ning lahendas kuidagimoodi püstitatud ülesanded. Ette ja tiibadele saatis ta välja piilkonnad ja ratsapiilkonnad, korraldas ööpäevaringse vaenlase jälgimise (aga öösiti veel ka pealtkuulamise), saatis vastase tagalasse kärmaste võitlejate grupid vangide võtmiseks, vange piinati ja kuulati üksipulgi üle. Hangitud andmed kirjutati üles erivihikusse või kaardile, nende puudumisel – paberilehele.
Iga komandör hankis andmeid enda jaoks ja võttis vastu otsuseid nende analüüsi alusel. Andmeid on palju, kuid need on väikeste kildudena laiali pillatud paljude staapide vahel, pataljonidest kuni rinneteni. Peale selle saabusid andmed, kuigi napid, kõikvõimalikelt erakorralistelt komisjonidelt. Kuid üldpilti ei koostanud keegi. Seetõttu ei olnudki hiilgavaid strateegilist mastaapi võite.
Kremli juhid tõrkusid kaua. Neil polnud vähimatki soovi anda armeele oma salateenistus. Kuid elu sundis.
Võeti vastu lihtne ja ainuvõimalik otsus: armee peab ise vastase kohta andmeid koguma ja neid töötlema. Kui pataljonide, polkude, diviiside komandöridel ja kõigil kõrgemal seisvatel ei jätku andmeid vastase kohta, siis olgu nad ise selles süüdi! Kui kogu Punaarmeel ei jätku andmeid vastase kohta, siis olgu selles süüdi Punaarmee ise!
See tähendab: iga komandör alates rühmast, roodust ja kõrgemal on kohustatud ise organiseerima luuret oma huvides, ise seda juhtima, ise vastutama selle töö tulemuste eest.
Nii jäigi.
3. peatükk
KGB ja GRU
Nõukogude Liitu juhtis Kommunistliku Partei Keskkomitee. Keskkomitee eesotsas oli Poliitbüroo. Poliitbüroosse murdsid kõige teravamate hammastega, kogenumad ja kõvema haardega juhid, nürimeelsemad ideoloogid, välispoliitika ninamehed, tööstuse, transpordi, relvajõudude, salapolitsei juhid, samuti impeeriumi kõige tähtsamate linnade ja provintside – Moskva, Leningradi, Ukraina, Gruusia ja Kasahstani käskijad.
Kommunistliku režiimi kaitsel seisis salapolitsei, mis vahetas oma nime palju kordi, nagu rästik vahetab nahka, jäädes rästikuks: Tšekaa, Vetšekaa, GPU, OGPU, NKVD, NKGB, MGB, KGB.
Mitu korda õnnestus salapolitsei juhtidel jõuda Poliitbüroo liikmekandidaatide hulka või saada isegi selle kommunistliku diktatuuri kõrgeima organi täieõiguslikeks liikmeteks. Dzeržinski, Ježov ja Beria salapolitsei juhtidena olid mingi aja (kolme peale kokku 10 aastat) Poliitbüroo liikmekandidaadid. Hiljem sai üks neist, Beria, isegi Ppoliitbüroo täisliikmeks. Palju aastaid hiljem sai Poliitbüroo liikmeks Andropov, kes tõusis võimu tippu, jättes vahele Poliitbüroo liikmekandidaadi ametiastme. Beria ja Andropov juhtisid riigi salapolitseid (samaaegselt Poliitbüroo koosseisu kuuludes) kokku 17 aastat. Seega, kommunistliku võimu 73 aasta vältel kuulusid salapolitsei ninamehed 27 aasta jooksul kandidaatide või täieõiguslike liikmetena Poliitbüroo koosseisu.
Nõukogude Liidu sõjaväeluure vahetas samuti korduvalt nime. Selle kõige esimene nimi oli Vabariigi revolutsioonilise sõjanõukogu välistaabi registrivalitsus (Registupr PŠ RVSR), viimane – NSV Liidu relvajõudude kindralstaabi luure peavalitsus (GRU GŠ VS SSSR). Sõjaväeluure ülemad ei olnud kunagi, ühtki aastat ega ühtki päeva Poliitbüroo liikmed, isegi kandidaadid mitte.
Mõned Lääne eksperdid tegid selle statistika põhjal järelduse: KGB – tähtis organisatsioon, GRU – vähemtähtis.
Niisuguse järelduseni võisid jõuda mitte just kõige targemad inimesed, kes ei saanud absoluutselt aru, kuidas oli korraldatud riigivõimu süsteem Nõukogude Liidus.
Võrrelda KGB-d ja GRU-d ei saa, sest need on võrreldamatud suurused. Võrreldavaks suuruseks Tšekaa-KGB jaoks oli Punaarmee, hiljem – NSV Liidu relvajõud. Armeed juhtisid erinevatel aastatel Poliitbüroo liikmed Trotski, Vorošilov, Stalin, Bulganin, Žukov, Gretško, Ustinov ja Poliitbüroo liikmekandidaadid Frunze, Sokolov, Jazov. Kõigi peale kokku – 47 aastat.
Järeldus: kui me juba otsustasime võrrelda, siis on tarvis rääkida mitte NSV Liidu KGB-st ja NSV Liidu relvajõudude kindralstaabi luure peavalitsusest, vaid NSV Liidu KGB-st ja NSV Liidu relvajõududest.
Laskume nüüd ühe astme võrra allapoole.
KGB koosseisus oli esimene peavalitsus, mis tegutses NSV Liidu piiride taga, relvajõudude koosseisus oli GRU.
KGB esimene peavalitsus ja GRU – need on kaks mingil määral võrreldavat suurust, kuigi ka siin peab arvesse võtma üht väikest detaili. KGB esimene peavalitsus tegeles piiri taga luure ja vastuluurega, aga GRU – ainult luurega. Seepärast oli kõigis Nõukogude saatkondades ja teistes ametlikes esindustes tšekiste täpselt poole rohkem kui GRU sõjaväeluurajaid.
Seepärast peab GRU-d võrdlema mitte KGB esimese peavalitsusega, vaid ainult nende esimese peavalitsuse allüksustega, kes tegelesid luurega.
Nendes luurestruktuurides oli palju ühist, kuid erinevusi oli siiski rohkem. Põhjus selles, et KGB ja Nõukogude armee lahendasid põhimõtteliselt erinevaid ülesandeid.
Kommunistliku diktatuuri tekkimise esimesest hetkest kuni eksistentsi viimase päevani oli salapolitsei Tšekaa-GB peamine ülesanne selle diktatuuri kaitse sisevaenlaste eest – see tähendab oma rahva eest.
Punaarmee tekkimise hetkest kuni Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni oli NSV Liidu relvajõudude peamine ülesanne jõuda maailma valitsemiseni, allutada teised riigid ja rahvad. Just seepärast toimuski 1941. aasta katastroof: Punaarmee polnud loodud oma riigi kaitseks. Sel olid hoopis teised eesmärgid ja ülesanded. Lähtudes nendest ülesannetest, töötati välja plaanid, milles puudusid täielikult oma riigi kaitsmise variandid; arendati neid väeliike, mis polnud kaitses sugugi vajalikud; loodi ujuvtanke (T-37A, T-38, T-40), mis olid vajalikud Oderi, Wisla ja Reini forsseerimiseks, kuid kasutud oma territooriumi kaitseks; relvastusse võeti kiirekäigulised tankid (BT-2, BT-5, BT-7, BT-7M), mis võisid kiiresti liikuda mööda Euroopa autoteid, kuid koduste teede lagunemise ajal olid vähekõlbulikud; vägede lahingukorda viimine riigi piiridel sobis ideaalselt ootamatu löögi andmiseks Euroopale, kuid osutus hukatuslikuks riigi ja armee jaoks vastase ootamatu kallaletungi korral.
Küsige neiult tänaval, kuidas teatud kohani jõuda. Ta selgitab: minge kaupluseni Versace Parfume, sealt pöörate ilusalongi poole, aga edasi vaadake, kus on Prada kotipood. Mees kirjeldab sama teekonda teisiti: näe, seal on jalgpallistaadion, selle juurest hoidke suunda õlleka poole ning sealt keerate nurga taha kainestusmaja juurde.
Igaüks näeb maailma oma silme läbi. Igaüks pöörab tähelepanu sellele, mis tema jaoks on tähtis. Seetõttu seletasid ja hindasid KGB esimene peavalitsus ja GRU ühtesid ja samu sündmusi omamoodi, ajuti kardinaalselt erinevaid arvamusi esitades.
Nõukogude armee lahendas oma spetsiifilisi ülesandeid, seepärast mõõtis GRU sõjaväeluure maailma oma mõõdupuuga.
Tšekaa-GB salapolitsei lahendas põhimõtteliselt teisi ülesandeid, seepärast nägi KGB esimene peavalitsus maailma hoopis teises valguses.
Selgitan näidete varal.
Nõukogude Liidu ja Hiina suhted polnud kõige soojemad. Aga ühise piiri pikkus
