seal polnud. Mind polnud tollal isegi kavas. Kuid olen täiesti veendunud, et diviisi luureülem, usaldamatusest elevil, külvas luureroodu ülema üle lõbusa ropendamisega ja hoiatas vastutuse eest. Tol hetkel oli luureülem lausa kohustatud möirgama ülemusliku möirgega ja ropus stiilis väljendama midagi sellist, mis tõlkes üldinimlikku keelde tähendas: kontrolli otsekohe veel kord! Ise lasen maha, kui eksisid!
Diviisi luureülem, kaotamata kallihinnalisi sekundeid, kandis uudise ette diviisi staabiülemale polkovnik V. F. Mamontovile, too 307. laskurdiviisi komandörile kindralmajor Jenšin, Mihhail Aleksandrovitšile. Selge, et saanud sellise uudise, haaras diviisikomandör telefonitoru ja edastas selle 29. laskurkorpuse komandörile kindralmajor Slõškin, Afanassi Nikitovitšile.
Antud teate iga etapi läbimisel nõudis kõrgemalseisev komandör, kasutades rikast ja mitmekesist mittenormatiivset sõnavara, et alamal seisev kontrolliks isiklikult teate õigsust, meenutas isiklikku vastutust ja ähvardas karmi karistusega juhul, kui andmed ei leia kinnitust.
Siis ei arvestatud minutite, vaid sekunditega. 29. laskurkorpuse komandör kandis ette 13. armee juhatajale kindralleitnant Puhhov, Nikolai Pavlovitšile, too Keskrinde juhatajale armeekindral Rokossovski, Konstantin Konstantinovitšile, Rokossovski andis teate kinnise side abil ülemjuhatajale, Nõukogude Liidu marssal Stalinile: Ponõri, värske rinnatis!
Mõistagi, Keskrinde juhataja, kontrollimata isiklikult teate õigsust, ei omanud õigust kanda ülemjuhatajale ette sellise vapustava tähtsusega teadet. Seepärast algas armeekindral Rokossovski telefoniettekanne sõnadega „kontrollimata andmetel“. Rokossovski kinnitas Stalinile kohe, et kõik võimalikud meetodid teate kontrollimiseks on ette võetud: õhku on tõstetud Keskrinde 16. õhuarmee kõik luurelennukid vastava arvu hävitajate katte all.
Selle näite varal näeme, kuidas töötab sõjaväeluure. Võimalik, et teade värskest rinnatisest Ponõri jaama piirkonnas on kõige tähtsam luureettekanne, mille ülemjuhataja sai Nõukogude sõjaväeluurelt Teise maailmasõja käigus. Ning see teade ei tulnud rangelt konspireeritud agendilt, mitte GRU-lt, vaid lihtsalt stereotoruga vaatlejalt.
Too vaatleja polnud ilmselt kunagi mitte midagi kuulnud GRU-st, sellegipoolest oli ta sõjaväeluuraja, tolle gigantse luurepüramiidi osa, mis algab roodudest ja pataljonidest ja mida kroonib kindralstaabi luure peavalitsus.
Siin mind katkestatakse: Teise maailmasõja ajal sai ülemjuhataja Nõukogude Liidu marssal Stalin sõjaväeluurelt andmeid selle kohta, et USA-s käivad tööd tuumarelva loomisel. Kas see pole palju tähtsam teade, kui uudis mingist värskest rinnatisest?
Ei vaidle vastu, teade aatompommist on tähtis. Väga tähtis! Ja ikkagi ei saa me tõsimeeli võrrelda informatsiooni tööst mingi aatompommi loomisel erakordselt tähtsa teatega värskest rinnatisest!
Ärge punnige vastu, nõustuge: nende ettekannete tähtsus on võrreldamatu.
Vaatame seltsimees Stalini silmadega sõjaväeluure 10. juulil 1943. aastal saadud ja otsekohe Kremlisse edastatud informatsioonile.
22. juunil 1941. aastal andis Saksamaa ootamatu löögi Nõukogude Liidu pihta. Suvi oli kohutav. Kaadri-Punaarmee purustati täielikult, see kaotas tuhandeid tanke ja lennukeid, kümneid tuhandeid suurtükke ja miinipildujaid, sadu tuhandeid kuulipildujaid, miljoneid ühikuid laskurrelvi, miljoneid võitlejaid ja komandöre tapetute ja vangi langenutena. Sügisel jõudsid sakslased Moskva alla. Moskva langemine võis tähendada režiimi ja riigi hävingut.
Nõukogude Liit sattus huku äärele, kuid pidas vastu. Ning detsembris läks Punaarmee otsustavale vasturünnakule. Maksti määratu hind, kuid vaenlane paisati Moskva müüride alt minema.
1942. aasta kevadel viis Punaarmee läbi rea grandioosseid pealetungioperatsioone, mis lõppesid niisama grandioossete katastroofidega: Nõukogude vägede ümberpiiramine Harkivi all, Krimmi rinde hukk, Leningradi deblokeerimise katsete läbikukkumine. Aga vastane, haaranud initsiatiivi, andis 1942. aasta suvel löögi Volga ja Põhja-Kaukaasia suunal. Ning taas tõusis Nõukogude Liidu kohale hukkumise oht. Kui sakslased lõikavad Volga Stalingradi juures läbi, siis häirub riigi varustamine Bakuu naftaga. See on surm.
Sügisel käisid rinnetel pikale venivad kurnavad lahingud, kuid kohe kui lumi maha tuli ja algasid käredad külmad, läks Punaarmee pealetungile, mis kujunes hiilgavaks võiduks Stalingradi piirkonnas. Kahte kõige edukamat rinnet juhtisid Stalingradi lahingus kindralleitnandid Rokossovski ja Vatutin. Mõlemale omistas Stalin kindralpolkovniku – ja peagi – armeekindrali auastmed.
Pärast Stalingradi aeti sakslasi läände. Kaks rinnet, mida juhtisid Rokossovski ja Vatutin, murdsid kaugele ette. Kuid naaberrinded ei suutnud pealetungi arendada ning Stalin käskis oma kahel väljapaistval väejuhil peatuda. Kujunes võimas kaar, mis oli painutatud vastase suunas. Kaks kõige edukamat rinnet olid kolmelt küljelt Saksa vägede poolt juba sisse piiratud. Jäi üle anda kaks lööki kaare alustele, ning mõlemad rinded satuvad täielikult piiramisrõngasse.
Kaks tiiblööki kokkusaavatel suundadel on sõjakunsti klassika. Nii tegutsesid Saksa väed 1941. aasta suvel ja sügisel Minski piirkonnas, Kiievi piirkonnas ja Vjazma piirkonnas. Nii tegutsesid nad 1942. aasta kevadel Harkivi piirkonnas. Nii tegutsesid Punaarmee väed Stalingradi piirkonnas.
21. juunil möödus kaks aastat Nõukogude-Saksa sõja algusest.
Kaks suve – Saksa armee grandioossed võidud.
Kaks sügist ja kevadet – lahingud vahelduva eduga.
Kaks talve – Punaarmee grandioossed võidud.
Ja nüüd algas kolmas sõja-aasta. Kolmas suvi. Sakslased alustavad taas pealetungi.
5. juulil 1943. aastal andsid sakslased kaks ülivõimsat lööki ning taas kokkusaavatel suundadel: üks löök põhjast lõunasse Rokossovski vägede pihta, teine – lõunast põhja Vatutini vägede pihta. Kahe Saksa tankilaviini planeeritud kohtumiskohaks oli Kursk.
Pealöök kaare põhjaküljel tuli kindralleitnant Puhhovi 13. armee suunal. Käivitus kohutav hakklihamasin. Saksa pealetungi kolme esimese päeva jooksul sõtkuti 13. armee esimese ešeloni diviisid jalge alla. Oma osa said ka sakslased. Pööramata tähelepanu kaotustele, lammutas Saksa tankikiil aeglaselt, kuid halastamatult Nõukogude kaitset. Löögisuund – Olhovatka peale. Kuid Saksa tankikiilu vastu paiskab armeekindral Rokossovski 16. tankikorpuse, mis peatab tulega koha pealt Saksa tankilaviini. Ja siis muudavad sakslased pealöögi suunda, andes selle nüüd piki raudteeliini Orjol-Kursk.
Kuid nüüd takerdub Ponõri jaama lähedal Saksa tankikiil 307. laskurkorpuse kaitsesse. Paari lahingupäeva jooksul jääb sellest diviisi roodudesse 5-7 inimest. 307. diviisile appi paiskab 13. armee juhataja kindralleitnant Puhhov kaks kaardiväe õhudessantdiviisi. Heita dessantväelased tankide alla – see on sama kui teha tammile armatuur mitte terasest, vaid kullast.
Miks keegi ei tee kullast armatuuri? Ikka sellepärast, et kuld on terasest pehmem. Dessantväelaste kaitse on palju nõrgem tavalise jalaväe kaitsest. Dessantväelastel pole sellist rasket ja võimsat relvastust. Dessantdiviisid pole kaitseks ette nähtud. Ning ka ühe dessantväelase väljaõpe erineb väljaõppe hinnalt jalaväesõdurist umbes nagu kilogramm kulda erineb kilogrammi terase hinnast.
Ent teha polnud midagi. Tuli kasutada dessantväelasi üldse mitte selleks, milleks nad on ette nähtud ja välja õpetatud.
Ning nüüd, 10. juulil 1943. aastal, näeb äärmiselt räsitud ja verest tühjaks jooksnud 307. laskurdiviisi luureroodu tundmatu vaatleja põlevate tankide tules ja lehkavas suitsus, ülesküntud, lehtritest auklikul väljal keset taeva poole lendava
