uus Nõukogude-Hiina piirilõik pikkusega 3485 kilomeetrit.
Kui Mongooliat hiinlaste eest kaitsta, siis on ühise rindejoone pikkus üksteist ja pool tuhat kilomeetrit. Kui Mongoolia anda lahinguta ära, siis kümme ja pool tuhat. Pole suur vahe.
Meie poolel – taiga ja stepp, kolossaalsed loodusressursid hõredalt asustatud või üldse asustamata aladel. Teisel poolel – üle miljardi inimese, kes tahavad paljuneda, kuid kel pole selle jaoks ruumi. Meie küsime sõpradelt kohtumisel tervise kohta. Aga kui hiinlased tutvuvad võõra inimesega, on nad sajandeid küsinud: kui palju teil lapsi on? Pereõnne mõõdeti laste arvuga. Ja nüüd keelati hiinlastel paljunemine. Üks laps pere kohta! Aga kõrval – tühjenevad Kaug-Ida ja Siber. Kasuta ressursse ja paljune!
Kui sada miljonit bambuskeppidega relvastatud hiinlast lähevad üle piiri, siis pole neid millegagi peatada. Aga neil olid lisaks bambuskeppidele Kalašnikovi automaadid, Degtjarjovi ja Gorjunovi kuulipildujad, Petrovi ja Grabini loodud suurtükivägi, Duhhovi ja Morozovi tankid, Grušini õhutõrjeraketid, Koroljovi ja Jangeli operatiiv-taktikalised raketid. Ja tuumarelv. Ning enda väljatöötatud strateegilised raketid.
Sõjaväeluure hindas ainult välisohte Nõukogude Liidule. Teisi ohte GRU jaoks lihtsalt ei olnud olemas. Seetõttu pidas GRU juhtkond olukorda tulevasel Nõukogude-Hiina rindejoonel kriitiliseks ning Nõukogude-Hiina piiri kaitse probleemi – lahendamatuks.
Neil aegadel valitses Hiinas jagamatult Kommunistlik Partei, mille eesotsas seisis suur juht ja õpetaja. Miljard hiinlast sõitsid jalgratastel, mehed ja naised kandsid ühesuguseid pükse ja vatikuubesid. Midagi köitvat nõukogude inimese jaoks kommunistlikus Hiinas ei olnud. Jalgratas, vatikuub, suur juht ja ainus õige õpetus olid nõukogude inimesel juba olemas. Seepärast ei innustunud ta kainena ega purjuspäi Hiina eeskujust ja Hiinasse ei põgenenud. Ning kellelgi Nõukogude Liidus ei tulnud pähe korraldada elu nii, nagu oli see korraldatud Hiinas.
Sellest järeldus, et Hiina ei kujuta oma eksistentsi ega eeskujuga ohtu Nõukogude Liidu sisekorrale. Seetõttu KGB juhtivate seltsimeeste jaoks Hiina probleemi justkui ei eksisteerinud.
Veel üks näide.
1973. aasta detsembris ilmus Prantsusmaal Aleksander Solženitsõni teose „GULAG-i arhipelaag“ esimene köide. 1974. aasta veebruaris saadeti Solženitsõn NSV Liidust välja, ta elas mõnda aega Zürichis ning 1976. aasta aprillis kolis koos perega USA-sse.
GRU jaoks – ei mingeid probleeme. Analüütikud esitavad küsimuse: kas Solženitsõn saab anda tuumalöögi NSV Liidu pihta? Vastus: ei saa, tal ei ole tuumarelva. Ja see on kõik. Küsimus ammendatud. GRU-le Solženitsõn huvi ei pakkunud.
Aga KGB jaoks oli Solženitsõni raamat hullem totaalsest tuumalöögist. See andis löögi kõigi nende teadvusse, kes NSV Liidus olid veel suutelised mõtlema. Aleksander Issajevitš elas Vermontis, kuid oli ohuks NSV Liidu sisemisele stabiilsusele ning seepärast – vaenlane number üks KGB-le.
Ja viimane näide.
1976. aastal tähistasid Ameerika Ühendriigid oma iseseisvuse kahesaja aasta juubelit. Sel aastal valiti USA 39. presidendiks Jimmy Carter. Carteri administratsiooni sisepoliitika peasuund oli sõjaliste kulutuste radikaalne vähendamine. Peasuund välispoliitikas – võitlus inimõiguste eest terves maailmas.
GRU juhtkond oli Carterist täielikus vaimustuses. Poliitbüroosse lendas üksikasjalik ettekanne sellest, et Jimmy Carter on kõige parem kõigist võimalikest kandidaatidest USA presidendi kohale ning Nõukogude Liit (seda afišeerimata) peab tegema kõik võimaliku, et ta peaks edukalt vastu kogu valitsemistähtaja ja valitaks uuesti teiseks tähtajaks; peale selle, tarvis on toetada iga seda tüüpi poliitikut, kuigi vaevalt võib loota, et kunagi ilmub Carterile võrdne või temasarnane kasulik idioot.
KGB juhtidel oli Carteri suhtes diametraalselt vastupidine vaatenurk, ja vaat mispärast. Nõukogude Liit, kui keegi mäletab, asus täielikus eneseisolatsioonis. Sangarlikud piirivalvurid tapsid halastamatult kõik, kes püüdsid põgeneda sotsialistlikust paradiisist. Seda nimetati ilusa terminiga „piir on lukus“. Sellest ei piisanud. Et rahvast lääneliku elustiiliga mitte teelt eksitada, summutati halastamatult vaenulikud raadiohääled ning väliskomandeeringutesse sõitsid üksnes eriti järeleproovitud inimesed ja ainult spetsiaalsete ülesannete täitmiseks, jättes kallid ja lähedased kodumaale pantvangi.
Nõukogude Liidu okupatsiooni all olid kaheksa riiki: Mongoolia, Eesti, Leedu, Läti, Poola, Ida-Saksamaa, Tšehhoslovakkia ja Ungari. 1960. -1980. aastatel Rumeenias ja Bulgaarias Nõukogude vägesid ei olnud, kuid kui nende riikide valitsejad ja rahvad oleksid püüdnud astuda kõrvale sotsialistlikust korrast, oleks vennalikku abi õige tee valikul osutatud otsekohe ja tasuta. Põgenemine neist kümnest sotsialistlikust riigist oli karistatav surmaga. Ja keegi Jimmy Carter hakkas rääkima mingitest inimõigustest, sealhulgas õigusest lugeda raamatuid, milliseid vaid soovid, kuulata raadiot ilma segajateta ja isegi (kuidas üldse sellisele mõttele tuldi!) lahkuda vabalt riigist kas puhkusele või igaveseks.
Kuidas nii? Piiril ei tulistatagi kedagi selga? Nii jooksevad ju kõik laiali!
Jim Carter õõnestas Nõukogude Liidu ja kõigi selle poolt okupeeritud riikide sisekorra aluseid. Seda KGB talle andestada ei saanud.
Need kolm näidet tõin ma vaid selleks, et näidata erinevust KGB ja GRU vahel ning veel kord rõhutada: Nõukogude armee ei saanud vaadata maailma tšekistide silmadega. See oleks hukutanud nii riigi, armee kui ka tšekistid. Nõukogude armeel olid oma eriülesanded, seepärast pidid sel olema oma silmad ja oma kõrvad.
Ja oma aju.
Näide reaalsest elust. Genfis NSV Liidu alalises esinduses ÜRO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide osakonna juures läksid üheaegselt rivist välja kõik GRU šifreerijad: neid tabas viirus. Aga side Moskvaga pidi olema lakkamatu, informatsioon voona liikuma.
Lahendus oli lihtne ja ainuvõimalik: ekipeerida iga päev diplomaatilise numbriga väike autobuss relvastatud valve ja ühe residentuuri ohvitseriga, kel on diplomaatiline pass ning puutumatus, ja kihutada Berni. Seal asub teine GRU residentuur, kasutame nende šifreerimis- ja sidevahendeid, võtame Moskvast vastu selle, mis sealt meile saadetakse, ning tuleme tagasi. Ja nii iga päev, kuni Moskvast ei saadetud lennukit uue šifreerijate meeskonnaga.
Aga kui ka Bernis oleks šifreerijad rivist välja langenud?
Siis üle piiri Pariisi.
Aga miks mitte kasutada KGB residentuuri sidevahendeid?
Sellepärast, et KGB-d ei tohtinud GRU saladustele ligi lasta.
Kommunistlik partei hoidis Nõukogude armeed oma kontrolli all KGB abil. Ja samal ajal hoidis partei KGB-d kontrolli all Nõukogude armee abil. Stalini viimastel eluaastatel võtsid tšekistid kaalus liiga palju juurde. Kui pärast Stalini surma ühendati MGB ja siseministeerium üheks ministeeriumiks NSV Liidu MVD-ks, tõusis riikliku julgeoleku pea (siseminister) seltsimees Beria, Lavrenti Pavlovitš liiga kõrgele ning Kommunistlikul parteil tuli Nõukogude armee kindralite ja marssalite abil ta maha võtta.
Seltsimehed Kommunistliku Partei Keskkomitee Poliitbüroost said liigagi hästi aru: kohe kui KGB saab täieliku kontrolli Nõukogude armee, kaasa arvatud GRU üle, haarab see kohe ka riigis võimu ja võtab Kommunistliku partei oma kontrolli alla.
4. peatükk
Sõjaväeluure kolm tasandit
Iidsetest aegadest on sõjakunst jagatud kaheks tasandiks. Targad kreeklased nimetasid need tasandid taktikaks ja strateegiaks.
Iidsetel
