jaotus rahuldas väejuhte täielikult mitte ainult sõdade ajal Ateena ja Sparta vahel, vaid ka kaks aastatuhandet hiljem. Bonaparte jaoks kuulus kõik, mis toimus Borodino väljal, taktika alla. Aga pöörata armee Smolenski alt Peterburi peale või liikuda Moskva peale – strateegia küsimus.
Selline sõjakunsti jagunemine kahele tasandile polnud enam mugav XIX sajandi lõpul, kui sõja aja armeed muutusid miljonilisteks, aga lahingutegevuse ruumiline ulatus kasvas tormiliselt, lähenedes globaalsele.
XX sajandi alguseks sai lõplikult selgeks, et strateegia ja taktika vahel peab olema vahepealne tasand – midagi sellist, mis on taktikast enam, kuid vähem kui strateegia.
Üks näide. 1905. aasta veebruar, Vene-Jaapani sõda. Mukdeni lahingu eel moodustasid kolm Vene armeed, mille koosseisus oli 12 korpust, 20-25 kilomeetri sügavuse ning läänest itta 155 kilomeetri laiuse pideva rinde. See kaitsejoon oli kogu ulatuses varustatud insenerrajatistega, täidetud vägedega ja kaetud suurtükiväe tulega. Pealetungi viisid läbi viis Jaapani armeed marssal Oyama Iwao juhtimisel.
Küsimus: millise sõjakunsti tasandiga võrrelda seda lahingut?
Taktikaga? Liiga palju taktika jaoks.
Strateegiaga? Jälle mitte. Strateegia all mõistetakse palju suuremat mastaapi. Strateegia alla võib kanda kogu Vene-Jaapani sõja planeerimise ja läbiviimise kokku, aga eraldiolevad episoodid – Port Arturi kaitse, Mukdeni lahing, Venemaa laevastiku teekonna Lääne- ja Mustalt merelt Vaiksesse ookeani, Tsushima lahing – on taktika ja strateegia vahepeal.
Esimene maailmasõda kinnitas: eksisteerib relv, mida ei saa nimetada taktikaliseks ega strateegiliseks. Näide: sakslased ehitasid statsionaarsel betoonalusel gigantse kahuri. Kahuri mass – 256 tonni. Toru pikkus – 28 meetrit. 120 kilogrammi kaaluvad mürsud paiskas kahur stratosfääri kohutava algkiirusega 1600 meetrit sekundis. Toru vibreeris pärast iga lasku seitse minutit. Fantastilise kahuri mürsud, kohtamata stratosfääris tugevat takistust, lendasid 130 kilomeetri kaugusele otse Pariisi.
Kaalume mõttes: kas see on taktikaline relv?
Liigagi palju taktika jaoks.
Strateegiline? See kahur pööras oma mürskudega segamini Pariisis ühe kvartali, teise, kolmanda, selle mürskude plahvatustes hukkusid kaks ja poolsada korralikku kodanikku, veel kuussada said haavata.
Strateegia mõistega ei sobi selline haare kuidagi kokku.
Esimese maailmasõja jätkuks oli kodusõda kokkuvarisenud Venemaa impeeriumi avarustes. Ning siin tekkisid üha uuesti ja uuesti situatsioonid, mida ei saanud kanda taktika ega strateegia alla.
Näide: 14. oktoobril 1920. aastal andis Vene armee 2. armeekorpus löögi Punaarmee vägede pihta Kahhovka platsdarmil. Vene armee 2. armeekorpuses olid kaks diviisi, üksikpolk, suurtükivägi, soomusrongid, soomusautod ning isegi tankid ja aeroplaanid. Kas selle ja palju teisi võimsuselt ja tähtsuselt võrreldavaid lahinguid peab lugema taktikaks või strateegiaks? See pole enam ilmselgelt taktikaline tasand, kuid ka strateegiliseni välja ei venita.
Kodusõda käis avarustel Lvivist ja Varssavist kuni Irkutski, Habarovski ja Vladivostokini, Murmanskist ja Arhangelskist kuni Buhhaara ja Samarkandini. Kõik kõigi vastu: valged, punased, rohelised, mahnolased, grigorjevlased. Ja siinsamas – ahned võõramaised palgasõdurid: Jakiri hiinlased, Vcietise läti kütid, Dundii serblased ja horvaadid, tšehhid, ungarlased, sakslased, tohutud armeed ja väikesed salgad, organiseeritud diviisid ja organiseerimata massid, väikesed jõugud ja suured banded.
Selles sõjas võitsid punased venelasi.
Pärast kodusõda võtsid Punaarmee teoreetikud vastu otsuse jagada sõjakunst mitte kaheks, vaid kolmeks tasandiks. Kõik, mis oli strateegia ja taktika vahepealne, nimetati operatiivkunstiks. Nimetus polnud kõige õnnestunum, kuid asi pole nimetuses. Oli tehtud samm õiges suunas. Oli ametlikult tunnistatud, et XX sajandil vastab jagamine kolmeks tasandiks suuremal määral tänapäevase sõja nõuetele.
Jagati nii.
• Kõik, mis puudutab lahingutegevust ning väe- ja allüksuste kuni diviisini kaasa arvatud relvastust – on taktikaline tasand.
• Korpuste, armeede, sõjaväeringkondade, rinnete ja laevastike lahingutegevus ja relvastus – operatiivne.
• Kõik, mis on rindest kõrgemal – strateegiline.
• Peale selle viidi sisse ka palju täpsem astendus:
• Kuni diviisini kaasa arvatud – taktikaline tasand.
• Korpus (laskur-, dessant-, tanki- ja nii edasi) – operatiiv-taktikaline.
• Armee (üldvägede, tanki-, õhu-) – operatiivne.
• Rinne (armeegrupp, sõjaväeringkond, laevastik) – operatiivstrateegiline.
• Rindegrupp, strateegilise suuna ülemjuhatus, kõrgem ülemjuhatus – strateegiline.
Need astendused ei ole teineteisega vastuolus, lihtsalt esimene on rohkem üldine, teine rohkem detailne.
Pataljonid, polgud, brigaadid, diviisid, korpused, armeed, rinded ja laevastikud, rinnete grupid ja kõik relvajõud olid ette nähtud lahingutegevuse läbiviimiseks – see on selge. Kuid lahingutegevust peab tagama. Tänapäevases sõjas kuuluvad lahingutegevust tagavate liikide hulka:
• Luure.
• Kaitse massihävitusrelva eest.
• Raadioelektrooniline võitlus.
• Maskeering.
• Insenerialane tagamine.
• Julgestus.
See raamat on luurest, seepärast peatume eelkõige sellel kõige peamisel lahingutegevust tagaval liigil.
Kogu sõjakunsti jagamisel (lahingutegevustes) kolmeks tasandiks jaguneb luure kui üks lahingutegevust tagav liik samuti taktikaliseks, operatiivseks ja strateegiliseks.
Kui tahame mõista erinevate riikide luureorganisatsioonide struktuuri, olgu see siis NSV Liidu KGB esimene peavalitsus, Ameerika CIA või Briti MI-6, siis esimese asjana võtame paberilehe ja joonistame skeemi: eesotsas ülem (šeff, direktor või kes seal neil on), tal on asetäitjad, nende kontrolli all on valitsused, departemangud, osakonnad ja nii edasi.
Kui püüame kasutada samasugust organisatsioonianalüüsi meetodit GRU suhtes, siis ei saa me midagi aru või saame aru moonutatult. Asi on selles, et GRU on kõigest tohutu ja väga võimsa sõjaväeluure püramiidi tipp. Aga kogu sõjaväeluure püramiid on orgaaniliselt ja lahutamatult seotud kogu Nõukogude relvajõudude organismiga. Tundmata relvajõudude struktuuri ja organisatsiooni põhimõtteid, pole võimalik mõista, kuidas töötab sõjaväeluure.
Et näidata erinevust sõjaväeluure töös kõigil kolmel tasandil, toon ühe näite.
10. juuli 1943. aastal, Ponõri raudteejaam magistraalil Moskva-Simferoopol. Kell 13.41 kandis Keskrinde 13. armee 29. laskurkorpuse 307. laskurdiviisi 384. üksiku luureroodu vaatleja roodukomandörile ette sellest, et näeb vastase positsioonidel värsket rinnatist.
Mõistagi polnud luureroodu komandöril õigust uskuda sellise
