side- ja transpordivahendite kaitse, riigiaparaadi kindlustamine sidega, sealhulgas šifreeritud, võitlus spekulatsiooni, deserteerimise, suguhaiguste, laste kodutuse, varguste, banditismi, altkäemaksuvõtmise, riigi omandi riisumise, samagonni ajamise, salakaubanduse, huligaanitsemise ja prostitutsiooniga. Tšekistid valvasid piire, surusid maha ülestõuse ja mässe, kägistasid kontrrevolutsiooni hüdrat halastamatu terroriga, valvasid vanglaid ja koonduslaagreid, ise uurisid, ise mõistsid kohut, ise võtsid vastu kohtuotsuseid ja viisid neid ise täide. Nad lahendasid veel tohutu hulga kõige erinevamaid ülesandeid, millest peamised olid luure ja vastuluure.
Aga riigis möllas kodusõda ning selle esimesel etapil kommunistid erilist edu ei saavutanud. Esimese maailmasõja ajal laostasid kommunistid Venemaa armee sõjavastase propagandaga ning haaranud võimu, saatsid armee laiali. Neil ei olnud vaja vana armeed, mis eksisteeris riigi kaitseks ja naaberriikide allutamiseks. Neile oli tarvis uut armeed – maailmarevolutsiooni armeed. Sestap antigi sellele nimi Punaarmee. Selles nimes on vaid ideoloogiline koostisosa: punane värv – rahva õnne eest võitlejate valatud vere värv, kommunismi värv. Punaarmee nimes puudusid täielikult igasugused viited rahvusliku, riikliku või geograafilise kuuluvuse kohta. See loodi kui armee kogu maailma allutamiseks, kommunismi võidukäiguks globaalses mastaabis.
Kuid oma eksistentsi esimesel aastal Punaarmee väljapaistvaid tulemusi ei saavutanud. Põhjusi oli palju. Kõige peamine: see oli pime armee. Sellel ei olnud oma luuret. Punaarmee heaks luurasid tšekistid. Mõistagi ei tulnud neil sellest midagi head välja ega saanudki tulla.
Kujutage end ette maakonna erakorralise komisjoni – Utšekaa – esimehe toolil:
Вот председатель Учека,
Вся в перстня… грязная рука,
Ремни повсюду, на бедре
Висит ревóльвер в кобуре,
И видно, что карманы брюк
Еще вмещают пару штук.
Звезда на шапке, на груди,
Влачится шашка позади.
А над костюмом злая рожа
Напоминает без конца
С большой дороги молодца.4
Propaganda kujutas kommunismi kaitsjaid üllaste rüütlitena, külma pea, kuuma südame ja puhaste kätega. Kuid Tšekaasse tormas kogu riigi kriminaalne rämps. Nende närakate käed olid enamasti räpased, mida rahvaliku eepose autor oli märganud ja laulu sisse pannud. Murdnud võimule (piiramatu ja täiesti kontrollimatu), tegi kuritegelik tšekistide vennaskond punase terrori lipu all kõike, mis neile meeldis, juhindudes proletaarsest õiglustundest ja revolutsioonilisest hädavajadusest.
Maakondade, linnade, kubermangude, sõjaväelistel, toidu-, transpordi- ja muudel erakorralistel komisjonidel oli palju tegemist: nuuskida välja kontrrevolutsiooni, püüda pappe, prostituute ja endisi ohvitsere, lasta maha pantvange, konfiskeerida kiriklikud ja igasugused muud väärtesemed, kehtestada toitlusdiktatuur, see tähendab, võtta ära kõik toiduained, mitte lubada kellelgi vedada linna vilja, kaubelda toiduainetega või vahetada neid mingite esemete vastu, sest ainult tööliste ja talupoegade võimul oli õigus jagada toiduaineid oma äranägemise järgi ja üksnes neile, kes neid toetasid, ülejäänud aga kärvaku.
Igal Tšekaa esimehel oli palju tegemist. Aga nüüd ilmus veel välja Punaarmee diviisikomandör, kes palub andmeid selle kohta, kui palju on vaenlastel selles piirkonnas kahureid ja kuulipildujaid, kui palju tääke ja kui palju saableid, kuhu on koondunud vaenlaste jõud, kus on staabid, kus patareid, kui palju on neil mürske, kui palju padruneid, millised on nende plaanid ja kavatsused.
Aga tšekisti jätab see täiesti külmaks. Isegi kui ta põlenuks soovist täita esmajärjekorras Punaarmee tellimusi, siis vaevalt ta seda suutnuks. Ta pole ju sõjaväelane, ta ei erista haubitsat kahurist ega eskadroni pataljonist.
Punaarmee pidas sõda korraga kogu riigi perimeetri ulatuses, Valgest merest Mustani, Läänemerest Jaapani mereni, Arhangelskist Odessani, Liepjast Buhhaara ja Thbilisini, Varssavist Habarovski ja Vladivostokini. Kontroll vastase tegevuse üle peab olema katkematu, andmed peavad olema täpsed, täielikud, usaldatavad ja need peavad laekuma õigeaegselt. Kus oli vastane eile, seal teda enam ei ole, kus teda polnud eile, seal on ta täna. Kasutada eilseid luureandmeid pole mitte lihtsalt ohtlik, vaid surmavalt ohtlik – see on sama, kui võtta rohtusid, mille kasutustähtaeg sai kümme aastat tagasi läbi.
Kodusõja algul kandis Punaarmee tohutuid kaotusi. Igale normaalsele inimesele oli selge, kuhu oli maetud see kõige tähtsam koer.
Iga staap (pataljoni, polgu, brigaadi, diviisi, korpuse ja nii edasi kuni tippu välja) – see on aju. Luure – silmad ja kõrvad.
Kujutlege nüüd tohutu suurt onukest poksiringis. Tema aju töötab täiesti talutavalt. Kuid onu on poolkurt ja täiesti pime. Ta kannatab kangelaslikult välja vaenlase põsesarnu põrutavad ja hambaid väljalöövad löögid, kuid ise materdab rusikatega tühjusse, sest ei näe vaenlast. Aga keegi teine karjub talle hääle katkemiseni rõdult: pisut paremale! Nüüd löö pisut kõrgemale! Hoia kõrvale! Hoia kõrvale, sulle öeldakse! Vasakuga! Vasakule! Madalamale äiga!
Just sellisesse hiiglasliku pimeda võitleja seisu sattus Punaarmee oma eksistentsi esimesel aastal. Oma luuret tal ei olnud. Andmed vastase kohta saabusid tšekistidelt, aga need poisid, sõrmused räpastel kätel, ei hiilanud eriti tavateadmiste, ammugi siis sõjaliste oskuste poolest. Ning iseenda muresid jätkus neil piisavalt.
Kremli juhtidel ei olnud vaja lihtsalt võitu, vaid võitu maailma mastaabis. Kuid Punaarmee ei olnud võimeline kaugeltki tervet maailma vallutama, isegi mitte oma riiki allutama. Juhid reageerisid kiiresti ja otsustavalt – lasksid maha komandöre, alates jaoülematest kuni rooduülemateni, rindejuhatajad kaasa arvatud, süüdistades neid kahjurluses ja reetmises. Kuid paremaks sellest ei läinud.
Juhid püüdsid süüvida läbikukkumiste põhjustesse: milles on siis asi? Tšekistid raporteerisid reipalt: esitame korralikult andmeid!
Punaarmee komandörid vastasid: ebapiisavalt!
Komandöridel oli õigus: sõjas on andmeid vastase kohta alati ebapiisavalt!
Kujutlegem diviisi komandopunkti. Päev kaldub õhtusse. Lahing on vaibunud. Kaotused on tohutud. Lahinguülesanne pole täidetud. Ilmuvad relvi täis riputatud nahkmantlites seltsimehed – needsamad, sõrmustega räpastes sõrmedes. Algab arutelu.
Esimene küsimus diviisikomandörile: mis on kaotuse põhjus?
Vastus: puudulikud luureandmed.
Küsimus: mis mõttes puudulikud? Me ju teatasime, milline valgete diviis seisab teie ees, kes seda juhib, kui palju on neil kahureid ja kuulipildujaid, kui palju tääke ja kui palju saableid.
Vastus: kõik on nii, kuid peale selle on tarvis teada tulepatareide täpset asukohta, iga patarei kildfugassmürskude, šrapnellide ja kartetšide arvu. Seda te meile ei teatanud. Polkude asetsemist teadsin, kuid kus neis polkudes iga pataljon asub? Ja kes neid pataljone juhib? Ja vaenlase plaane ei teadnud ma üldse. Mida kavatses vaenlase diviisi komandör? Valmistas ta ette kaitset või pealetungi? Ja kui pealetungi, siis millal täpsemalt ja mis suunal?
Punaarmee
Siin on Utšekaa esimees, / räpane käsi üleni sõrmustes. / Kõikjal rihmad, puusal / ripub kabuuris revolver, / ja on näha, et pükste taskud /mahutavad veel paar tükki. / Viisnurk mütsil, rinna peal, / mõõka kannab tagapool. / Aga kostüümi kohal tige lõust / meenutab kangesti / uljast teeröövlit. Kaplin, P.V. „Karl Marx“. Poeem. (Käsikiri konfiskeeriti autorilt vahistamisel. Autor lasti maha.)
