väide.
Rühmad arutlevad väidete üle ning püüavad kokku leppida nende tähtsuse järjekorra. Järjestus võib olla redeli- või rombikujuline. Redelikujulise pingerea korral asetatakse kõige tähtsam väide esikohale, tähtsuselt järgmine selle alla ja nii edasi kuni kõige vähem tähtsa väiteni.
Rombikujulise järjestuse jaoks läheb vaja üheksat väitekaarti. Rühma ülesanne on leppida kokku, milline on kõige olulisem väide, seejärel kaks tähtsuselt järgmist väidet, siis kolm keskmise tähtsusega väidet ja nii edasi vastavalt joonisele. Rombikujuline järjestus on sageli sobivam kui lihtne pingerida, sest tihtipeale puuduvad küsimustele lihtsad ja selged vastused. Selline järjestus võib olla loomulikum ja seetõttu osalejatele vastuvõetavam. Samuti annab see paremaid võimalusi konsensusele jõudmiseks. Pingeridade meetodi üks versioon on selline, kus väited kirjutatakse kaheksale kaardile ja üks kaart jäetakse tühjaks, et osalejad ise saaksid sinna kirjutada enda arvates sobiva väite.
Juhtumivaatlused
Juhtumivaatlused on probleemi näitlikustavad jutukesed inimeste või sündmuste kohta. Sarnaselt väitekaartidega aitavad nad edastada teavet mittedidaktiliselt. Samuti aitavad nad tekitada osalejate ja probleemi vahele distantsi, mis võimaldab teema üle julgemalt arutleda. Näiteks kui rühmas on kiusajaid ning te tahate kiusamise probleemi käsitleda, võite rääkida tegeliku olukorraga sarnaneva loo kiusamise kohta. Osalejad loevad juhtumikirjeldust, analüüsivad probleemi ning püüavad anda soovitusi probleemi lahendamiseks.
Näitlemine
Ideede ja probleemide uurimine näitlemise abil võib avada inimestele võimaluse väljendada selliseid tundeid, mõtteid, unistusi ja loovust, mis muidu võiksid varju jääda. Näitlemine haarab isikut tervikuna, tema pead, südant ja jäsemeid, nii et kaasatud ei ole ainult mõistus, vaid ka tajud ja tunded. Tänu sellele on näitlemine võimas töövahend. Lisaks on see kõige tõhusam meetod, sest see meeldib igasuguse õppimisstiiliga inimestele: auditiivselt, visuaalselt, kinesteetiliselt ja taktiilselt õppijatele.
Näitlemisega seotud harjutuste, nt rollimängude ja imiteeringute järel on analüüsi läbiviimine eriti oluline. Osatäitjad võivad vajada aega rollist väljumiseks, enne kui nad on valmis rääkima oma tunnetest ning põhjendama tehtud otsuseid.
Rollimäng
Rollimäng on osalejate etendatav lühinäidend. Kuigi osalejad lähtuvad rollide mängimisel oma elukogemustest, on rollimängud enamasti improviseeritud. Rollimängud võivad aidata olukordi paremini mõista ning kasvatada empaatiat rollides kehastatavate inimeste suhtes. Nad võimaldavad osalejatel kogeda probleemseid olukordi turvalises õhkkonnas.
Rollimänge tuleb kasutada taktitundeliselt. Esiteks on oluline anda inimestele lõpus aega rollist väljumiseks. Teiseks peavad kõik austama teiste inimeste tundeid ja rühma liikmeskonna eripära. Näiteks rollimängus puudega inimeste teemal tuleks arvestada, et ka mõnel osalejal võib olla puue (mis ei pruugi olla nähtav) või tal võib olla puudega sugulasi või lähedasi sõpru. Sellised osalejad ei tohiks tunda tõrjutust, piinlikkust ega survet oma olukorda teistele avaldada. Kui midagi sellist siiski juhtub, suhtuge sellesse tõsiselt, paluge vabandust ja selgitage.
Samuti olge väga ettevaatlik stereotüüpide suhtes. Kui osalejad rollimängus kedagi kehastavad või matkivad, siis see paljastab nende arvamuse teiste inimeste kohta. Samal põhjusel on see harjutus sedavõrd lõbus. Analüüsi ajal oleks kasulik küsida: „Kas teile tundub, et teie kehastatud inimesed on ka päriselt sellised?” Pedagoogiliselt on alati kasulik teadvustada inimestele vajadust igasugust teavet kriitiliselt hinnata. Küsige osalejalt, kust pärineb see teave, mille põhjal nad oma rolli lõid.
Imiteeringud
Imiteeringuid võib pidada laiendatud struktureeritud rollimängudeks (improvisatsiooni osatähtsus on neis väiksem), kus osalejad asetatakse neile võõrastesse olukordadesse ja rollidesse. Näiteks harjutuses „Ravimite kättesaadavus” (lk 87) muudetakse ruum kohtusaaliks ning osalejad saavad üksikasjalikku teavet oma rollide kohta. Imiteeringud eeldavad suurt emotsionaalset osalust ja vaimset võimekust, eriti kui keegi peab kaitsma seisukohta, millega ta ise nõus ei ole.
Foorumteater
Foorumteater on interaktiivne teater, mis soodustab publikuga suhtlemist ning võimaldab uurida erinevaid võimalusi mõne probleemi või küsimuse lahendamiseks. Foorumteatrile (kasutatakse ka nimetusi „Boali teater”, „rõhutute teater” või „arendav teater”) pani 1970. aastate alguses aluse Augusto Boal, kelle eesmärk oli publikut võimestada.
Foorumteater on üks rollimängu liik. Publik vaatab lühinäidendit, mille peategelane puutub kokku rõhumise või ületamatu takistusega. Teemat esitatakse viisil, mis seostub publiku liikmete eluga. Pärast näidendi esitamist mängitakse see uuesti läbi, andes publiku liikmetele võimaluse lavale tulla ning soovitada peategelasele teistsuguseid tegutsemisviise. Näitlejad uurivad selliste valikute tagajärgi koos publikuga, nii et tekib omalaadne teaterlik arutelu, kus kogemusi ja ideid proovitakse läbi ja jagatakse ning osalejates tekib solidaarsuse ja võimestatuse tunne.
Foorumteater on inimõigustealase hariduse jaoks väga kasulik töövahend, näiteks kui käsitletakse probleemide või konfliktide lahendamist. See võimaldab inimestel lavale tulla ja erinevaid variante proovida. Nii saab seda kasutada näiteks mõne eelseisva sündmuse jaoks harjutamiseks või selleks, et leida ja analüüsida mõne ajaloolise, tänapäevase või tulevase olukorra alternatiivseid lahenduskäike.
Audiovisuaalsed meetodid
Piltide kasutamine: fotod, koomiksid, joonistused, kollaažid
„Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.” Visuaalsed kujundid on võimsad vahendid nii teabe edastamiseks kui ka huvi äratamiseks. Samuti tasub meeles pidada, et joonistamine on oluline eneseväljenduse ja suhtlemise vahend nii nende jaoks, kes eelistavadki visuaalselt mõelda, kui ka nende jaoks, kes ei tunne ennast sõnalises väljenduses kindlalt. Ideed pilte ja joonistusi sisaldavate harjutuste kasutamiseks on esitatud 2. peatükis ühtse rühmana pealkirja „Piltidega mängimine” all (lk 247).
Nõuandeid pildikogu koostamiseks
Pildid on sedavõrd mitmekülgsed abivahendid, et korraldajatel oleks kasulik koguda endale oma pildivaru. Pilte saab koguda näiteks ajalehtedest, ajakirjadest, plakatitelt, reisibrošüüridest, post- ja õnnitluskaartidelt jne.
Lõigake pilt sobivasse mõõtu, asetage see kaardile ning katke isekleepuva vihikukilega, et kaart oleks vastupidavam ning seda oleks lihtsam ja meeldivam käsitseda. Pildikogu näeb terviklikum välja, kui kõik kaardid on ühes mõõdus. Ideaalne formaat on A4, kuid ka A5 on hea ja praktiline kompromisslahendus.
Iga pildi taha võiks kirjutada viitenumbri, mis võimaldab kirjutada pildi allikaviite, algse pealkirja ja muu kasuliku teabe eraldi kuskile mujale. Nii mõjutab vaatajaid ainult pilt ise, ilma et nad saaksid selle kohta veel mingeid lisavihjeid.
Püüdke valida pilte nii, et kogus oleksid esindatud maailma põhja-, lõuna-, ida- ja läänepoolsed piirkonnad, samuti erinevad loodus- ja tehiskeskkonnad. Kui valite inimeste pilte, püüdke tagada kujutatud inimeste mitmekesisus, arvestades nende sugu, rassi, puuet, vanust, rahvust ja kultuuri. Samuti arvestage mõju,
