sõjaväebaasi vanades barakkides, jagades tuba veel kolme lohaka õllelembese noore piloodiga, Mike’il oli aga oma mitme miljoni dollarine kinnisvaraomand, naine ja väike beebi.
„Astu edasi,” kutsus Mike. „Isa ja Connie ootavad meid terrassil.”
Lõunasöök oli suurejooneline ja selle serveeris nende täiskohaga teenijanna. Istusin seal, nautides toitu, vaadet ja seltskonda, mõeldes oma kolmele toakaaslasele, kes tõenäoliselt lõunatasid parajasti ohvitseride söögisaalis. Kuna oli laupäev, oli menüüs ilmselt suur rikkalik võileib ja kausitäis suppi.
Pärast viisakusavaldusi ja vahepal juhtunud sündmustest rääkimist ütles rikas isa: „Nagu sa näed, on Mike’il õnnestunud oma firma tulusid hiilgavalt investeerida. Oleme viimase kahe aastaga rohkem raha teeninud kui mina esimese kahekümnega. Ütluses „Esimese miljoni teenimine on kõige raskem” on oma tõetera sees.”
„Nii et äri on hästi läinud?” küsisin, ärgitades neid paljastama, kuidas nende jõukus radikaalselt kasvanud oli.
„Äri läheb suurepäraselt,” kostis rikas isa. „Need uued 747 lennukid toovad tervest maailmast nii palju turiste Hawaiile, et äri peab paratamatult kasvama. Kuid tõeline edu tuleb meie investeeringutest, mitte ärist. Ja investeeringute eest vastutab Mike.”
„Soovin õnne,” ütlesin Mike’ile. „Hästi tehtud.”
„Aitäh,” tänas Mike. „Aga ma ei saa kogu au endale võtta. Isa investeerimisvalemist on tõeliselt suur abi. Ma teen lihtsalt täpselt seda, mida ta meile kõik need aastad ettevõtluse ja investeerimise kohta õpetas.”
„See tasub ennast ilmselgelt ära,” tõdesin. „Ma ei suuda uskuda, et sa elad siin, linna jõukaimas piirkonnas. Kas mäletad seda, kui olime vaesed poisipõnnid, kes jooksid majade vahel, üritades randa pääseda?”
Mike puhkes naerma. „Muidugi mäletan. Ja ma mäletan, kuidas kõik rikkad tigedad vanamehed meid taga ajasid. Nüüd olen mina see rikas tige vanamees, kes selliseid lapsi minema ajab. Kes oleks võinud arvata, et sina ja mina hakkame elama …?”
Korraga Mike vakatas, olles taibanud, mida ütles. Talle jõudis pärale, et tema elas küll siin, aga mina elasin saare teises otsas räämas barakis.
„Anna andeks,” vabandas ta. „Ma … ei tahtnud …”
„Pole tarvis vabandada,” sõnasin naeratades. „Olen sinu pärast rõõmus. Mul on hea meel, et oled väga jõukas ja edukas. Sa väärid seda, sest pühendasid aega ärijuhtimise õppimisele. Mina pääsen paari aasta pärast, niipea kui mu leping merejalaväega lõpeb, barakkidest minema.”
Tunnetades Mike’i ja minu vahel kasvavat pinget, sekkus rikkas isa: „Ja ta on saanud paremini hakkama kui mina. Olen tema üle väga uhke. Olen uhke nii oma poja kui ka ta naise üle. Nad on suurepärane meeskond ja teeninud ära kõik, mis neil on. Nüüd, mil oled sõjast tagasi, on sinu kord, Robert.”
Kas ma tohin investeerida koos teiega?
„Tahaksin väga investeerida koos teiega,” kostsin innukalt. „Kogusin Vietnamis olles peaaegu 3000 dollarit ja soovin investeerida selle enne, kui ära kulutan. Kas ma tohin investeerida koos teiega?”
„Noh, ma annan sulle ühe hea börsimaakleri nime,” ütles rikas isa. „Ta annab sulle kindlasti head nõu, vahest isegi üks või kaks kuuma vihjet.”
„Ei, ei, ei,” protestisin. „Ma tahan investeerida sellesse, millesse investeerite teie. Olge nüüd! Te teate ju, kui kaua ma teid kaht tunnen. Tean, et teil on alati midagi, mille kallal töötate või millesse investeerite. Ma ei taha maakleri juurde minna. Ma tahan teiega ühiselt tehinguid teha.”
Toas valitses vaikus, kui ootasin rikka isa või Mike’i vastust. Vaikus kasvas pingeks.
„Kas ma ütlesin midagi valesti?” küsisin viimaks.
„Ei,” sõnas Mike. „Isa ja mina investeerime paari uude olemasolevasse projekti, kuid minu arvates on parem, kui helistad kõigepealt ühele meie maakleritest ja hakkad investeerima koos temaga.”
Taas tekkis vaikus, mida rikkus ainult nõude ja klaaside kõlin, kui teenijanna lauda koristas. Mike’i naine Connie lahkus vabandades ja viis lapse teise tuppa.
„Ma ei saa aru,” olin nõutu. Pöördudes rohkem rikka isa kui Mike’i poole, jätkasin: „Kõik need aastad töötasin õlg õla kõrval teie kahega, arendades teie äri. Töötasin peaaegu mittemillegi eest. Astusin teie soovitusel kolledžisse ja võitlesin oma riigi eest, nagu teie sõnutsi üks noor mees tegema peab. Nüüd, mil olen küllalt vana ja mul on mõned dollarid investeerimiseks, lööte kahtlema, kui ütlen, et soovin investeerida sellesse, millesse investeerite teie. Ma ei saa aru. Miks te mulle selja pöörate? Kas tahate mulle koha kätte näidata või mind eemale tõrjuda? Kas te ei taha, et saaksin rikkaks nagu teie?”
„Me ei pööra sulle selga,” sõnas Mike. „Ja me ei näita sulle kunagi kohta kätte ega takista sind suure jõukuse omandamisel. Lihtsalt asjaolud on muutunud.”
Rikas isa noogutas aeglaselt ja nõusolevalt.
„Meil poleks midagi selle vastu, kui sa investeeriksid samasse, millesse investeerime meie,” ütles rikas isa lõpuks. „Aga see oleks ebaseaduslik.”
„Ebaseaduslik?” kordasin täiesti uskumatult. „Kas te kaks tegelete millegi seadusevastasega?”
„Ei, ei,” tõrjus rikas isa naeru mugistades. „Me ei teeks eales midagi seadusevastast. Seaduse järgi rikkakssaamine on liiga lihtne, et eales millegi ebaseadusliku eest vanglasse sattumisega riskida.”
„Ja kuna me tahame alati seaduse õigele poolele jääda, siis ütlemegi, et koos meiega investeerimine oleks ebaseaduslik,” seletas Mike.
„Meie jaoks ei ole minu ja Mike’i investeeringud ebaseaduslikud. Aga sinu jaoks oleksid need ebaseaduslikud,” püüdis rikas isa asja kokku võtta.
„Miks?” tahtsin teada.
„Sest sa pole rikas,” kostis Mike vaikselt ja leebelt. „See, millesse investeerime meie, on ainult rikaste jaoks.”
Mike’i sõnad haavasid mind. Kuna ta oli mu parim sõber, siis teadsin, et tal oli raske neid mulle öelda. Ja kuigi ta ütles neid võimalikult leebelt, tegid need ikkagi haiget ja lõikasid nagu nuga südamesse. Hakkasin aimama, kui suur meievaheline rahaline lõhe oli. Tema isa ja minu isa alustasid küll mõlemad mittemillestki, aga tema ja ta isa olid saavutanud suure jõukuse. Minu isa ja mina olime endiselt karjamaal, nagu öeldakse. Aimasin, et see kauni valge liivarannaga suur maja oli minu käeulatusest ikka veel väga kaugel ja vahemaa oli rohkem kui mõned miilid. Nõjatudes vastu tooli seljatuge ja ristates käed rinnal, mõtisklesin omaette, noogutades sõnatult ja tehes meie elude hetkeseisust kokkuvõtte. Olime mõlemad 25-aastased, kuid nii mitmelgi moel oli Mike minust rahaliselt 25 aastat ees. Mu pärisisa oli äsja riigiteenistusest vallandatud ja ta alustas 52-aastaselt uuesti mittemillestki. Mina polnud isegi mitte alustanud.
„Kas kõik on korras?” uuris rikas isa vaikselt.
„Jah, kõik on korras,” vastasin, andes endast parima, et varjata haavumust, mis tulenes enda ja oma perekonna haletsemisest. „Jäin lihtsalt sügavalt mõttesse ja vaatasin oma hinge,” sõnasin, manades näole vapra naeratuse.
Toas valitses vaikus, kuulasime
