investor! Mis vahe nendel on?” küsisin, tundes endas taas tärkavat lootust.
„Hea küsimus,” märkis Mike naeratades, mõistes, et ta sõber on masendusest toibumas.
„Definitsiooni järgi on akrediteeritud investor inimene, kes kvalifitseerub, kuna tal on raha. Sellepärast nimetataksegi akrediteeritud investorit sageli kvalifitseeritud investoriks,” seletas rikas isa. „Kuid raha üksi ei tee veel sinust arenenud investorit.”
„Milles vahe seisneb?”
„Noh, kas nägid eilses ajalehes pealkirju Hollywoodi filmitähest, kes kaotas investeerimispettuse tõttu miljoneid?” küsis rikas isa.
Noogutasin, öeldes: „Nägin küll. Ta mitte ainult ei kaotanud miljoneid, vaid pidi maksma maksuametile sellesse tehingusse pandud maksustamata tulu eest.”
„Vaat see ongi näide akrediteeritud ehk kvalifitseeritud investorist,” jätkas rikas isa. „Aga ainult see, et sul on raha, ei tähenda veel, et oled asjatundlik investor. Sellepärast kuulemegi sageli, et sellised kõrge sissetulekuga inimesed nagu arstid, advokaadid, rokitähed ja profisportlased kaotavad väga ebakindlate investeeringutega raha. Neil on raha, kuid puudub asjatundlikkus. Neil on raha, aga nad ei tea, kuidas seda turvaliselt ja hästi tulusalt investeerida. Nendele paistavad kõik tehingud ühesugused. Nad ei oska heal ja halval investeeringul vahet teha. Nendesugused inimesed peaksid tegelema ainult puhastatud investeeringutega või palkama professionaalse finantshalduri, keda nad usaldavad oma raha investeerimisel.”
„Aga kuidas te siis asjatundlikku investorit defineerite?” küsisin.
„Asjatundlik investor teab kolme põhitingimust,” vastas rikas isa.
„Kolme põhitingimust,” kordasin. „Mis need kolm põhitingimust on?”
Sellepeale pööras rikas isa erainvesteeringu memorandumi, mida vaatasime, ümber ja kirjutas ühe lehe tagaküljele:
1. Haridus
2. Kogemused
3. Vaba raha
„Need ongi kolm põhitingimust,” ütles ta, tõstes pilgu. „Saavuta need kolm näitajat ja sinust saab asjatundlik investor.”
Vaadates neid kolme näitajat, sõnasin: „Seega tol filmitähel oli vaba raha, ent esimesed kaks näitajat olid puudu.”
Rikas isa noogutas. „Samas on olemas palju õige haridusega inimesi, kuid neil pole kogemusi ja ilma praktiliste kogemusteta pole neil pahatihti vaba raha.”
„Sellised inimesed ütlevad sageli: „Ma tean,” kui seletad neile asju, aga nad ei tee seda, mida teavad,” lisas Mike. „Meie pankur ütleb alati: „Ma tean,” selle peale, mida isa ja mina teeme, kuid millegipärast ei tee ta seda, mida väidab teadvat.”
„Ja sellepärast polegi teie pankuril vaba raha,” tähendasin.
Rikas isa ja Mike noogutasid.
Taas sugenes tuppa vaikus, kui arutelu sai läbi. Me kõik kolm olime sügavalt oma mõtetes. Rikas isa andis teenijannale märku kohvi juurde tuua ja Mike asus kausta kokku panema. Istusin, käed rinnal risti, pilk suunatud sügavsinisele Vaiksele ookeanile Mike’i kauni maja ees, ja mõtisklesin oma järgmisele sammule elus. Olin oma vanemate soovil lõpetanud kolledži, mu teenistus sõjaväes oli läbi saamas ja siis võisin vabalt endale parima tee valida.
„Millest sa mõtled?” küsis rikas isa, rüübates värsket kohvi.
„Mõtlen, kelleks ma nüüd täiskasvanuna saada tahan,” vastasin.
„Ja kelleks siis?” uuris Mike.
„Arvan, et võib-olla peaksin saama asjatundlikuks investoriks,” kostsin vaikselt. „Mida iganes see tähendab.”
„See oleks tark valik,” kiitis rikas isa. „Sinu finantshariduslik põhi annab sulle hea lähtekoha. Nüüd on aeg hankida kogemusi.”
„Aga kuidas ma tean, millal mul mõlemat piisavalt on?” küsisin.
„Siis, kui sul on vaba raha,” muigas rikas isa.
Sellepeale puhkesime kõik kolm naerma ja tõstsime veeklaasid, öeldes toosti: „Vaba raha terviseks!”
Järgmiseks ütles rikas isa toosti: „Ja asjatundliku investori seisuse terviseks.”
„Asjatundliku investori seisuse ja vaba raha terviseks,” kordasin taas endamisi mõttes. Mulle meeldis nende sõnade kõla.
Mike’i limusiini juht kutsuti kohale, ja ma naasin armetusse poissmeestest ohvitseride majutuskohta, et mõelda, mida oma ülejäänud eluga peale hakata. Olin täiskasvanu ja täitnud oma vanemate ootused … sellised ootused nagu kolledžihariduse saamine ja kodumaa teenimine sõjaajal. Nüüd oli aeg otsustada, mida ma ise teha tahan. Mõte asjatundlikuks investoriks saamisest meeldis mulle. Ma võisin jätkata oma haridusteed rikka isa käe all, hankides vajalikke kogemusi. Seekord juhendas rikas isa mind kui täiskasvanut.
20 aastat hiljem
1993. aastaks jagati rikka isa varandus ta laste, lastelaste ja nende tulevaste laste vahel. Tema järeltulijad ei pea järgmised sada aastat raha pärast muretsema. Mike sai äri põhivara ja ta on rikka isa finantsimpeeriumi, mille too mittemillestki üles ehitas, bilansilise väärtuse kasvatamisega oivaliselt toime tulnud. Nägin selle algust ja kasvamist kogu oma elu jooksul.
Mul kulus 20 aastat, et saavutada seda, mida oleksin pidanud tegema 10 aastaga. Ütluses „Esimese miljoni teenimine on kõige raskem” on oma tõetera sees. Praegu tagasi vaadates ei olnud miljoni dollari teenimine kuigi raske. Minu jaoks osutus raskeks hoopis selle miljoni alleshoidmine ja enda heaks töölepanemine. Sellegipoolest õnnestus mul 1994. aastal 47-aastasena tööst erru minna, olles rahaliselt sõltumatu ja omades küllaldaselt raha, millega elu nautida.
Aga mind ei paelunud tööst erruminek. Mind köitis hoopis võime saavutamine investeerida asjatundliku investorina. Võime investeerida kõrvuti Mike’i ja rikka isaga oli saavutamist väärt eesmärk. See päev 1973. aastal, mil Mike ja rikas isa ütlesid, et ma pole piisavalt rikas, et investeerida koos nendega, oli mu elu pöördepunkt ja päev, mil seadsin endale eesmärgiks saada asjatundlikuks investoriks.
Järgmiseks esitan loetelu mõningatest investeeringutest, millesse investeerivad nn akrediteeritud ja asjatundlikud investorid:
1) erainvesteeringud,
2) kinnisvara sünditseerimine ja piiratud vastutusega äriühingud,
3) IPO-eelsed pakkumised,
4) IPO-d (ehkki saadaval kõikidele investoritele, on need tavaliselt raskesti ligipääsetavad) ,
5) subprime finantseerimine ehk subprime laenud,
6) ettevõtete ühinemised ja ülevõtmised,
7) stardilaenud,
8) riskimaandusfondid.
Tavainvestori jaoks on nimetatud investeeringud väga riskantsed mitte sellepärast, et investeeringud ise oleksid tingimata riskantsed, vaid sellepärast, et tavainvestoril puudub sageli vajalik haridus, kogemused ja vaba kapital, teadmaks, millega ta ennast
