maal
1
See oligi võib-olla lõpp. Furgoon kihutas piki Seine’i kaldapealseid ja mees ei teadnud, kuhu teda viiakse. Midagi tagus ja kolises pidevalt vastu summutit ja sireen huilgas igal ristmikul. Päike helkis vastu käeraudadelt, mis ta randmeid kokku surusid. Tema jutt ei olnud aidanud.
Politsei oli ta kinni võtnud, ehkki ta ei olnud midagi halba teinud.
Tol päeval oli Samba läinud politseiprefektuuri ette hommikul poole seitsmeks. Ta oli oodanud üle nelja tunni õues püsti seistes, hallide trellide taga, seejärel hoone sees, toetudes hobuse kombel vaheldumisi algul ühele, siis teisele jalale, et jõudu säästa. Tasapisi tõusva päikese all oli koos temaga järjekorras seismas kõikvõimalikest riikidest pärit inimesi: oli tunne, et just nüüd, juulikuus, uue aastatuhande algul, oli kogu maailm tulnud kokkusaamisele sellele Pariisi kesklinna väikesele vanale tänavale. Nad läksid ükshaaval eesuksest sisse ja välja tulemas ei nähtud enam kedagi – justkui oleks hoone nad alla neelanud.
Samba liikus sammhaaval edasi ukse poole, kust ta pidi saama vastuse, mida ootas juba viis kuud, kui mitte võtta arvesse eelnenud kümmet aastat – viis kuud ja kümme aastat oli ta lakkamatult oodanud ning kõndinud, kümme aastat ja viis kuud seadnud järjekindlalt jalga jala ette, mööda teed, mille lähtepunkt oli olnud ta kodu, kust ta oli lahkunud õrnas koidukumas, kui ta kaks õde veel magasid, ning tundes ema pilku oma seljal, püüdes paista suuremana, kindlamana, väärikamana – see teekond jõuab võib-olla nüüd viimaks siin, Pariisi politseiprefektuuris, lõpule. Ta oli Prantsusmaal olnud üle kümne aasta ja oli seega taotlenud elamisluba. Ta tuli uurima, kas tema taotlus rahuldati.
Ta ei olnud oma ema üle kümne aasta näinud.
Ta mõtles nendele kümnele aastale ja viiele kuule ning nendele eelnenud reisinädalatele, mille käigus ta oleks mitu korda peaaegu surma saanud ja kus teised olid tema asemel surnud, Aafrika pinnal, kõrbeliival ja Euroopa linnade asfaldil, ja ta nägi neid justkui vaikset teekonda, mis rajanes lootustel, kus süda vaimustus ning elu muutus järsku kiiremaks ja kergemaks nagu siis, kui jooksed mäest alla ja jalad hakkavad kiirusest vankuma; seejärel tulid järsud pettumused, kuid ta ajas end uuesti püsti ning sirge, tugeva ja kindlana taeva poole sirutudes astus jälle edasi. Ta tegi näo, et unustab ootuse, ning uskus veel, et suudab Prantsusmaal hästi toime tulla, kuni ebaõnn tabas teda taas ning purustas ta lootused; seejärel saabus jälle kord tundmus, et ta suudab siiski oma saatust ise juhtida ja oma elu üle otsustada. Kui ta oli Pariisi oma onu juurde jõudnud, mõtles Samba, et kui ta juba sinnani suutis tulla, siis saab ta ka lõpuks teada, miks ta üldse siia ilma tulnud on. Iga kord, kui ta oma tulevikus kahtles, vangutas onu sõbralikult pead, et teda julgustada, vaadates teda pingsalt, justkui loeks tema mõtteid.
Ta ei teadnud veel, et tema kangelaslik reis osutub tegelikult vähem rängaks, kui kõik see, mida ta pärast Prantsusmaale saabumist kogema hakkab.
Kui ta koos teistega sammhaaval, üha avaneva ja sulguva ukse rütmis sabas edasi liikus, jäid inimesed korraga ühe Samba ees seisva väikese poisi tõttu toppama. Poiss ei astunud enam edasi. Poisi ema naeratas teistele ootajatele vabandavalt ja heitis siis mureliku pilgu tablool paistvate punaste järjekorranumbrite suunas: ta kartis enda omast ilma jääda. Laps jäi jonnakalt paigale. Ema sosistas talle midagi rahulikult kõrva, aga laps, kes polnud vast rohkem kui neli aastat vana, hakkas vinguma ja vingerdama oma liiga suure punase kampsuni sees, mida ilmselgelt olid ka mõned teised enne teda kandnud. Ta tahtis pissile minna. Samba ütles emale, et võib nende kohta hoida. Naine naeratas ja läks rahunenult ukse juures oleva valvuriga rääkima. Too aga raputas pead. Siis viis ema kivistunud näol poisikese õue. Kui ta hakkas poisi pükse kõnniteel, päikese käes ja kogu järjekorra ees, jalast võtma, puhkes poiss nutma. Teda vaatas umbes kaheksakümmend inimest. Ta protesteeris ja hoidis oma püksirihmast kõvasti kinni. Poisi ema ärritus, ta oli väsinud ja tal oli kiire ning piinlik kõigi tähelepanu keskpunktis olla, pealegi kartis ta oma korda maha magada, sest kindlasti ootas temagi pingsalt prefekti vastust; ta tõmbas kindlate ja kramplike liigutustega poja püksid keset tänavat maha ja poiss karjatas häbist ja vihast. Ta püüdis nutuseguselt midagi seletada, kuid ema käskis tal rentslisse pissida, ja kõik inimesed vaatasid teda, mõned lõbustatult, teised haletsusega ja mõned ka ärritunult. Samba liikus veidi aeglasemalt selle ukse suunas, mille kaudu mindi sisse, kuid välja ei tuldud. Poisipõnn püüdis oma pükse üles tõmmata, ise heledalt kriisates, et tal ei ole enam häda. Ema näpistas teda nokust, mis nägi välja nagu väike pontsakas sõrm, ja raputas poissi, öeldes, et tehku kiiresti, ning viimaks langes prefektuuri esisele kõnniteele paar pissitilka. Kogu see mitmekesine maailm vaatas seda väikest poissi, kes pissis vastu tahtmist Prantsusmaa pinnale.
Samba Cissé ohkas. Ema tuli oma kohale tagasi ja tänas teda. Samba pilgutas poisile silma, kuid too peitis alandatult oma näo küünarnuki varju. Ta tundus nüüd veelgi pisem. Ema sikutas teda käest, sest nende kord oli kätte jõudnud.
Ta nägi, kuidas nad kadusid.
Ta märkas rahuldusega, et tema järjekorranumber läks põlema, ehkki ta tundis kõhus ka veidike ärevust. Ta astus vastas oleva ukse poole ja koputas. Kellegi hääl käskis tal sisse astuda.
Kontor oli hämar ning lagi oli kaunistatud mingi inetu taevast kujutava pildiga. Ta istus kohmakalt toolile mehe vastas, kes tema poole ei vaadanud, vaid jälgis oma arvutiekraani; mehe selja taga oli vabariigi presidendi portree, mis teda ainiti silmitses. Nõutuna selgitas Samba Cissé, et oli taotlenud esimest korda elamisluba kümme aastat tagasi, kui ta Prantsusmaale saabus.
Kõigepealt anti talle ajutine luba: ta näitas uhkelt fotoga papist kaarti, mida ta alati kaasas kandis.
Mees ei olnud talle ikka veel otsa vaadanud. Tundus, et ta ei kuulegi, mida Samba räägib.
Seejärel ulatas Samba tõendi elamisloa taotlemise kohta, mille oli sisse andnud viis kuud tagasi.
Mees võttis selle kätte ja luges:
Samba Cissé, sündinud 16. veebruaril 1980 Bamakos Malis.
Prantsusmaale saabunud 10. jaanuaril 1999.
Taotlus sisse antud 1. veebruaril 2009.
Samba selgitas, et lisaks sellele, et ta on viimased kümme aastat Prantsusmaal elanud, on ta siin peaaegu sama pikka aega töötanud ja makse maksnud. Juba selle asjaolu väljaütlemine tugevdas ta veendumust, et talle antakse elamisluba, kuna ta täitis lõpuks kõik nõutavad tingimused.
Mees kortsutas kulme, mis olid väga pikad, peaaegu sama pikad kui ta vuntsid ning andsid talle foksterjeri välimuse. Ta köhatas. Kaustadele kogunenud tolmuosakesed tõusid arvutiekraani sinises kumas lendu.
Sambal oli palav. Ta ootas vastust juba viis kuud ja oli tulnud lihtsalt selleks, et uurida, kas kellelgi on olnud aega tema taotlusega tutvuda. Lisaks sellele oli ema palunud tal tulla korra Malisse, kuna ta oli haige, ning oli see siis õige või mitte, aga kui ta nii ütles, siis tähendas see, et tal oli tõesti vaja teda näha.
Ta jooksis oma selgitustega ummikusse ning taipas, et ametnikul oli sellest täiesti ükskõik. Ta hakkas otsast peale. Ta tuli, et küsida, kas ta võiks saada elamisloa, et riigist välja minna ja eelkõige et uuesti tagasi tulla. Ta hakkas peaaegu vabandama. Korraga ei teadnud ta enam, miks ta seal on. Tool oli kleepuv, kõht korises ja laused, mida ta kuuldavale tõi, tundusid täiesti mõttetud, kui ta seletas seda kõike rutuga vuntsidega mehele, kes kannatamatult sõrmedega vastu lauda trummeldas, pilk ekraanil, justkui räägiks temaga hoopis arvuti.
Tekkis vaikus. Ametnik pöördus tema poole:
„Aga ma näen, et te olete vastuse saanud.”
Samba vastas üllatunult, et tema ei ole midagi saanud ning toetas korraks selja vastu tooli seljatuge. Ametnik heitis pilgu arvutile ja vaatas talle veidralt otsa.
„Olete
