tulekut ja minekut: vahetevahel astus onu ligi ja heitis talle pilgu, ning Sambal oli tunne, nagu oleks see ema, kes käis teda vaatamas, kui arvas, et Samba magab sügavalt. Onu võttis selle kombe mõnes mõttes üle – võib-olla oli Samba vanaema oma lastega samamoodi teinud. Vahepeal ta virgus, siis vajus jällegi turvalisse magusasse unne. Ta ei tahtnudki ärgata. Tundus, et öö ja päev siiski vaheldusid – horisontaalsed aknad olid niivõrd väikesed, et oli keeruline otsustada, millega parasjagu tegemist on. Ainult toas valitsev temperatuur, mis päeva jooksul veidi tõusis, ning teinekord ka vihma lõhn andsid aimu kellaajast ja ilmast. Esimest korda üle pika aja ärkas ta koduste helide saatel – naised hoovis, ülakorrustelt kostuv muusika, onu, kes laulu ümisedes hommikuti teed valmistas; seni, enam kui aasta jooksul, oli ta ärganud kui võõras rändur, võpatades, tundmatus linnas, ilma tuttavate nägudeta ümberringi, ilma tuttava valguseta. Siin tajus ta onu diskreetset kohalolekut, kes teda ainult kergelt riivas, et ta saaks paremini unne vajuda, väherdes lillelisel froteelinal ning niisutades seda aeg-ajalt õudusunenägudest põhjustatud külma higiga. Need hetked sööbisid talle mällu kui elu ühed kõige meeldivamad.
Kümme aastat hiljem, kui politsei teda onu keldrist ja sellest esimesest Pariisi-õhtust kaugele, väga kaugele ära viis, kartis ta ainult üht: et ta saadetakse tagasi, ilma et ta oleks saanud teha seda, milleks ta tulnud oli. Samba polnud kunagi varem oma eesmärgile nii lähedal olnud, ja nüüd eemaldus ta sellest täiel kiirusel. See oligi võib-olla tema Prantsusmaa seikluse lõpp. Võib-olla viiakse ta otse Roissy lennujaama, suunaga Malisse. Ta nägi läbi trellide mööda vilksatamas sajanditevanuseid hooneid, Pariisi kaldapealsete heledaid kive, jõge, mis voolas sadu kilomeetreid, kuni jõudis sellesama Atlandi ookeanini, mis ka Aafrika kaldaid uhub ja kuhu ta võib-olla saadetakse, tema nii-öelda päritoluriiki. Neil oli põhjust teha vahet tema „päritoluriigil” ja lihtsalt tema riigil, kuna viimased kümme aastat oli tema koduriigiks olnud Prantsusmaa; nad võisid küll otsustada tema edaspidise asukoha üle, kuid minevikku nad muuta ei saanud ja tema kodumaa oli juba enam kui kümme aastat olnud Prantsusmaa, tahavad nad seda või mitte.
Ta nägi akende taga Seine’i kaldapealseid mööda libisemas ning meenutas olnut. Pärast nelja ebaõnnestunud katset oli ta lõpuks Euroopasse jõudnud, Hispaanias töötanud ja siis teinud peaaegu puhkamata oma viimase reisi Almeríast Pariisi. Ta oli püüdnud ellu jääda, ta peatus vahel ainult paariks minutiks üksnes maastiku silmitsemiseks, et vaadelda taevast ja pilvi, mis moodustasid siin tema jaoks tundmatuid kujutisi. Kui ta oli viimaks vaba ja üksi, astudes välja bussist, mis tõi ta Lõuna-Hispaaniast Põhja-Prantsusmaale, vaatas ta ringi – see oligi Prantsusmaa, Pariis, ja siis ta kõndis ja kõndis piki minevikust pärit hooneid. Ta kingad olid viletsad ja katki, kuid taevas oli kollane, müürid särasid langeva päikese meelevallas ja ta ise oli maailma keskpunktis. Ta teadis, et see ei kesta võib-olla pikalt, kuid tal oli siiski hea meel seal olla, ning see muutis need hetked veel väärtuslikumaks.
Kümme aastat hiljem pimestasid kaldapealsed teda endiselt.
Isegi trellide taga, käerauad randmete ümber, armastas ta Prantsusmaad.
Ta oli Prantsusmaa patrioot.
3
Kui politseiauto uksed avanesid, ja võib-olla seetõttu, et ta oli näinud hallide müüride ümber Vincennes’i pargi suuri puid, rohelust, kuhu võib peituda, püüdis ta põgeneda. Ta jooksis väravate, pargi, vabaduse suunas – võib-olla ei saa nad teda kätte ja võib-olla ei proovi nad tulistada, ja seegi oleks olnud viis pakku pääseda –, kuid ta piirati kohe ümber ja viidi ära. Vaevu jõudis ta märgata mõnd kurnatud pilku, mis ei uskunud enam väljapääsemise võimalusse, või kui, siis ainult põrgusse tagasipöördumiseks.
Ta pandi ebaõiglaselt kinni Vincennes’i väljasaatmiskeskusse, mis on rohkem tuntud nimetuse CRA 2 all – mis hääldub „kraade”2, ja mitte tema ei mõelnud seda välja.
Ta ei olnud ühtki seadust rikkunud.
Koridoris, kahe politseiniku vahel istudes, püüdis ta rahuneda – kindlasti leidub kuskil keegi, kes temast aru saab. Ta raputas kergelt pead, nimetades end idioodiks, ja otsustas oodata, kuni saab korralikult selgitusi anda, et sirge seljaga sellest olukorrast välja pääseda. Ta ei öelnud midagi, surus hambad kokku ja ootas hetke, mil võib lõpuks rääkida: ta viimistles lauseid, mida ta enda kaitseks öelda kavatses, need keerlesid tal peas ning paisutasid viha ja enesekindlust.
Ent kõhus keeras hirmust. Tal polnud enam passi. Ainus isikut tõendav dokument, mis kandis tema nime, Samba Cissé, oli aegunud ajutine elamisluba. Nüüd, kui politsei käes oli ta pass ja seega kindlalt teada, et ta on Malist, ei takistanud enam miski tema väljasaatmist. Ta viiakse lennujaama ning paari tunni pärast maandub ta Bamakos, tühjade kätega, ilma rahata, ilma vahetusriieteta ja ühegi kingituseta. Kõik peaksid teda täielikuks hädavareseks. Emal oleks tema pärast häbi.
Paaritunnise rüselusega hävis kümme aastat tema elust. Ränk reis ja aastaid tööd haihtusid lihtsalt õhku.
Ta viidi mingi direktori kabinetti. Mingi teine direktor. Mille direktor ta oli, kes ta oli, Samba ei teadnud, tal lasti kogu aeg end tutvustada ja oma elulugu jutustada igasugustele vormis tundmatutele isikutele, ent keegi neist ennast ei tutvustanud. Miks neil nime polnud?
Ta tundis, kuidas süda rinnus kõvemini peksab. Lõpuks ometi saab ta oma süütuse jalule seada. Nad saavad aru, missuguse arusaamatuse ohvriks ta on langenud. Ta tuli vabatahtlikult politseiprefektuuri, et küsida infot, uurida oma taotluse kohta, kuna arvas, et sel korral antakse talle viimaks elamisluba. Ta ei tahtnud kellelegi halba, tahtis ainult seaduslikult tööd teha. Ta arvas, et saab veel end kaitsta. Ta otsis sõnu, mida öelda. Ta uskus veel sõnade võimu.
Ent Vincennes’i mees hakkas enne teda rääkima. Ta oli väga rahulik ning tal oli kurb ilme näol, kui ta püüdis Sambale selgeks teha, miks teda kinni peetakse. Ta kerge, pehme hääl oli vastuolus tema poksija kehaehitusega. Ta ei tundunud eriti enesekindel ega ka väga hästi kõigi seadustega kursis olevat – neid on nii palju ja nad on nii keerulised. Võib-olla ei teadnudki keegi, miks Samba seal oli.
Ta surus sõrmed kintsude alla, et käed ei väriseks, ja valis hoolikalt sõnu, mis pidid ta päästma: ta pidi nüüd teistsuguseid sõnu kasutama, kuna need, mida ta hommikust saadik öelnud oli, ei olnud mingit kasu toonud. Keskendumiseks ja samal päeval juhtunu meenutamiseks vaatas ta aknast välja. Ta nägi end uuesti rahulikult prefektuuri kõndimas, teadmata, et läheb otse õudusunenäo suunas. Mõtles välismaalaste büroo peale, politseiniku peale, kes talle käerauad pani, sellele, kes ta autosse lükkas, nendele, kes tema ümber olid, kui nad Seine’i heledatel kaldapealsetel kihutasid.
Ta valmistas mõttes oma juttu ette, kui Vincennes’i mees teatas:
„Te kindlasti ütlete mulle, et ei taha koju sõita …”
Seepeale vastas Samba kerge muigega:
„Vastupidi. Aga see sõltub sellest, mida te koduks nimetate.”
Vincennes’i mees ei reageerinud. Ta ei tundunud üldse range, pigem masendunud. Samba luksatas, kuid surus kiirelt naeru alla. Teine mees kratsis närviliselt käsivart, justkui ise seda märkamata, tehes särginööbi randmel lahti, ja ohkas siis:
„Ma tean. Keegi ei taha, et teda sunnitaks. Aga teil pole õigust siia jääda. Me ei saa kõiki vastu võtta, te teate seda küll. Teil ei vedanud. Teid saadetakse riigist välja.”
Samba kokutas, et neil pole õigust seda teha, aga mees vastas kohe, et on olemas ringkiri, mis lubab ametnikul isiku kinni pidada, kui välismaalane, kes tema poole pöördub, viibib riigis illegaalselt.
Samba Cissé karjus:
Originaalis sõnamäng: CRA 2 hääldub nagu sõna
