küsis ta passi näha. Samba võttis rinnataskust passi ja ulatas mehele.
Esimesel lehel oli ta foto ja veel kord ta nimi: Samba Cissé. Ta oli oma nime üle uhke, isa oli talle selle valinud ja see kõlas nagu vihisev tuuleiil.
„Väga hea,” kostis ametnik rahuloleval ilmel.
Sel korral vaatas ta talle kenasti tähelepanelikult otsa, võrreldes passipilti tema näoga, ja seejärel palus tal minna ooteruumi istuma. Samba kõndis mööda inimeste rivist, kellest ta oli vaevu viis minutit tagasi lahkunud, imestades endamisi, miks lastakse kõigil neil inimestel püstijalu oodata, kui majas on olemas ka ooteruum.
Kardinad olid tolmust ja ebamugavusest räpased. Toonitud klaasist madalale lauale olid välja pandud ajakirjad, mille kaantelt paistis jälle vabariigi presidendi nägu, kes oli sama ilmega kui väikese vuntsilise mehe laua kohal rippuval pildil.
Mees tuli koos ülemusega tagasi. Samba Cissé pööras pead, et talle otse otsa vaadata: ülemusel ei olnud vuntse, kuid näoilme oli tal sama. Neid kõrvuti nähes mõtles ta endamisi, et kui järjekorras seisjatel oli kõigil peas õnnetuse nägu, siis nendel kahel ametnikul oli ärritunud võimuesindaja ilme.
Nad panid kõik uksed kinni ning asusid Sambat küsitlema. Ülemus selgitas talle, et ta arreteeritakse, ning teine mees pani tal juba käsi raudu.
Ta protesteeris. Algul ta ei saanud üldse millestki aru. Ta oli heas usus prefektuuri tulnud ning oli ebaõiglane seda nüüd ära kasutada – siin oli kindlasti mingi suur eksitus ning ta peab lihtsalt kõike selgitama. Ent tundus, et mehed ei kuulegi, mida ta ütles: nad ei vastanud ning nende näoilmed olid läbitungimatud nagu kurtidel ja pimedatel, samas kui Samba rääkis järjest kiiremini, üha rohkem žestikuleerides, kusjuures tema sõnadel polnud mitte mingit mõju.
Justkui ei räägikski nad sama keelt.
Käerauad klõpsatasid kinni.
Ta püüdis abi paluda, rabeles, tagus vastu ust ja rääkis ja röökis, täiesti ilmaasjata.
Vuntsidega mees ja tolle ülemus sidusid Samba kleeplindiga kinni – käed maha surutud, põlv kõril – ja viisid ta ära.
Kui ta, käed raudus, inimestest, kes välismaalaste büroo ees järjekorras ootasid ja teda vaatasid, mööda läks, langetas ta pea, justkui oleks ta midagi halba teinud.
Sel hetkel nägi ta sedasama väikest poissi, kes enam ei nutnud. Poiss vaatas talle tõsise näoga otsa. Tundus, et ta ei pane tähele, et ema teda käest tirib. Samba pööras pilgu ära. Ta mõistis, kui häbi oli poisil enne olnud.
Ka tema oleks tahtnud oma nägu varjata.
2
Kui Samba kümme aastat tagasi peaaegu 19-aastasena Pariisi saabus, olles ületanud kõrbe, mere ja neli riiki, oli ta astunud sisse hooviväravast kaheksateistkümnendas linnajaos aadressil Labat’ tänav 4 ning jõudnud hämarasse õue, kust viis või kuus trepikoda ülespoole korrustele viisid. Ta ei teadnud, kuhu minna. Esmalt küsis ta teed ühelt vanalt turris hallide juustega pakistanlaselt, kes oli lõpuks osutanud sõrmega mingi tumeda nurga poole. Samba kõhkles, kuid mees noogutas julgustavalt pead, ja ta astus trepikotta, mille seintel paistis krohv püsivat ainult tänu räpasele tapeedile ning kohati siiski tükkidena maha koorus. Ta astus paar astet kõrgemale, kuid trepp lõppes teisel korrusel ära: ukse taga oli roosa ja valge mustriga seinakatte ribadega palistatud ava, mille taga võis kunagi ehk olla mõne naise tuba, kuid millest olid alles jäänud ainult kummituslikud jäänused. See tundus väga kahtlane ja ta läks alla tagasi. All tundus Sambale, et ta märkas ühes ukseavas liikumist, ning ta astus ettevaatlikult edasi – seal oli väike poiss, kes vaatas teda, suu lahti, katkised hambad nähtaval.
„Tunned sa meest nimega Lamouna Sow?”
Laps pööras ümber ja lippas minema nii kiiresti kui suutis, kadudes ühte teise pimedasse koridori. Ta polnud just palju targemaks saanud. Ta mõtles, kas läheb poisile järele, kui korraga ilmus välja terve perekond – mees, kes kandis pükse, kuid oli palja ülakehaga, kaks naist, kellest nooremal oli imik puusal, ning veel mõned lapsed, kelle seas oli ka hõreda naeratusega poiss.
„Kas te otsite kedagi?”
„Oma onu. Lamouna Sow’d.”
Mees osutas alla minevale trepile. Nad olid esimesel korrusel.
„Seal all?”
Kahest naisest vanem, kellel oli veel vähem hambaid kui tema seelikusse varjule pugenud poisikesel, noogutas silmadega märku andes. Mees naeratas. Samba läks keldrisse viivatest astmetest alla. Seal oli muldpõrandaga koridor, kus olid ilmselt mitme sajandi vanused, niiskuse mõjul lagunenud puidust uksed. Ta koputas esimesele uksele ning hetke pärast see avaneski.
Kakskümmend seitse sentimeetrit allpool ilmus nähtavale tema onu Lamouna nägu: üllatunud ilme väga tumeda nahaga näol, kus särasid väikesed mustad linnusilmad. Samba ei olnud rohkem kui aasta ühtki oma pereliiget näinud. Onu tundis ta uskumatul kombel kohe ära, ehkki nad polnud aastaid teineteist näinud. Samba tahtis teda emmata, kuid Lamouna oli temaga võrreldes nii väike, et ta pea kadus õepoja rinnale, otse kõhust ülalpool olevasse lohku. Samba mõtles, et ta T-särk lõhnab halvasti. Ta juuksed olid prahti täis, riided kleepusid kehale juba mitu päeva, kogu ta kere oli higine ja mustuse kiht kattis isegi sõrmevahesid. Seetõttu tõmbus Samba tasakesi eemale. Ta lõi pea vastu uksepiita ja pealaele kerkis muhk.
„Ettevaatust, Samba,” ütles onu vaikselt.
„Pole midagi, ma olen sellega harjunud,” vastas ta pead hõõrudes.
Ta arvas, et nad lähevad üles tagasi, jõuavad mingil viisil maapinnale tagasi, kuid trepp, mida mööda ta alla tuli, viis tõepoolest tema onu elukohani – see oli keldriruum kitsaste, õuega samal tasapinnal olevate horisontaalsete akendega ja koosnes kahest toast, mille mööbli moodustasid lagunenud diivan, televiisor, ahi, vana külmik, punasest plastist kokkupandav laud, kaks punutud istumisosaga tooli ning ebamäärase kujuga madrats. Nööril, mis oli tõmmatud läbi kogu korteri, kuivas pesu, mis lisas veelgi niiskust. Kõik oli hoolikalt puhastatud, kuid siin-seal oli seintel värv hallitanud ning selle alt paistis suurte rohekate ringide keskel betoon. Sellegipoolest ei tundnud ta pettumust. Tal oli niivõrd hea meel oma pereliiget näha.
Lamouna näole ilmus vaevaliselt naeratus. Samba ema piltidega võrreldes oli onu nägu muutunud kortsuliseks, kõhnemaks ja vanemaks. Lamounal oli seljas väsinud särk ning tumedad viigipüksid ja ta kõhn kael tuli liiga suurest kaelusest esile. Lamouna oli häiritud, et ta õepoeg avastab, et ta ei elagi mugavas prantsuse majas, vaid hoopis keldris, kuhu vaevu valgust paistis. Samba tundis tema pilgus kerget värahtust, hirmu küsimuste ees: ta ei soovinud valetada. Ta ei olnud veel taibanud, et õepoeg teadis juba, et elu ei ole nii lihtne, kui ta arvanud oli. Maja hoovist oli kosta summutatud hõikeid ja muusikat. Samba ei teadnud, mida teha, ega julgenud onule otsa vaadata. Ta oli oma väikese spordikoti maha pannud ja ootas sõnagi lausumata, rabatult, segaduses. Keel oli kurgulakke kleepunud. Aastad ja lahusolek olid nende vahele tõmmanud nähtamatu piiri, mida oli raske kõrvaldada, ning nad ei leidnud sobivaid sõnu. Onu astus laua poole.
„Hakkame sööma!” ütles ta korraga hoogsalt.
Ta võttis sosinataolise heli saatel külmkapist välja kilesse mässitud taldrikuid ning väikesi hõbepaberisse mässitud pakikesi, ning harutas need ükshaaval lahti. Lamouna seisis väga sirgelt, tema keha oli enese alatisest märkamatuks tegemisest jäik, justkui teisi teenindama harjunud inimese püstine diskreetne hoiak, kuid tema nägu ei ilmutanud mitte
