mida talle pakkus teistele rõõmu tegemine: tema ema, Lamouna väike õde, oli samasugune. Otsekui võlur otsis ta välja riisi ja makarone, kala ja liha, viilutatud saia ning kreemjat ja pehmet võid, mis oli kui noore neiu nahk, ühe biifsteegi, mis pani panni suitsema ning mille praadimise lõhn asendas kuni järgmise hommikuni hallituselõhna. Lamouna töötas Bastille’ väljaku lähedal restoranis ning ülemus lubas tal koju viia söögi, mida järgmisel päeval klientidele enam pakkuda ei saanud. Seal oli toite, mida Samba kunagi näinud ei olnud, lihatooteid, marineeritud kurke, ja kui ta alguses oli olnud veidi umbusklik, hakkas ta tasapisi neid toite maitsma, segades erinevaid maitseid, joobudes kogu sellest küllusest, uskumata oma silmi ja suud. Ta sõi ahnelt: onu jälgis teda tähelepanelikult, sõi koos temaga tagasihoidlikult ning valvas tõsisel ilmel tema taldrikut ja liigutusi, samal ajal kui Samba kugistas keskendunult võisaia, õhukesi tooreid loomalihaviile lõhnavate roheliste lehtede lisandiga, marineeritud köögivilju ja külmi kartuleid, ise vaevu hinge tõmmates. Onu tõstis talle pidevalt toitu juurde ja kordas:
„Söö, poiss, söö.”
Samba nõjatus mugavamalt toolile, tema kõht paisus naudingust ning ta hingetõmbed muutusid lühemaks nagu pärast füüsilist pingutust. Lamouna andis talle maitsta üht kanget juustu, mis keelel kipitas, öeldes uhkelt:
„Meil on sama tarnija mis Troisgros’l.”
Samba oleks äärepealt küsinud, kes need paksud1 on, aga ta polnud kindel, kas onu talle vastata oskaks, kuna tema hääletoon andis mõista, et see lause oli kellegi teise suust võetud, sestap ei öelnud ta midagi, vaid tõstis endale uuesti juustu, vajutades kumera noa pehmesse ja ihaldusväärsesse ollusesse. Juustu maitse täitis kogu ta suu, juust kleepus igemete külge, selle koorik oli õhukese pulberja kihiga kaetud ja tükk oli sõrmede vahel nii pehme, et tundus eriliselt luksuslik. Samba sõi suure naudinguga. See oli päris väsitav.
Samba sõi ilmselt rohkem kui tund aega järjest. Ta rääkis Lamounale uudiseid pere kohta, Lamouna kuulas teda, naeris oma kosena valguvat naeru, silmad õnnelikult kissis. Samba hääl hõljus laua kohal ja tõi kuuldavale kõikvõimalikke üksikasju, kuni kõige tühisemateni välja, mis talle pähe tulid, ja kõik need tegid onu ümara näo rõõmsaks. Taldriku kohale kummardunult ahmis ta sisse kõik, mis onu talle ette tõstis, lutsis konte ja lakkus rasva. Onu ütles:
„Joo natuke vett.”
Karahvinis keerles üks mündileht. Ta tahtis onu tänada, kuid ühtäkki ei olnud tal enam häält: ta märkas korraks üht justkui pimestavat kujutluspilti, mis ta mõttelõnga katkestas.
See oli heledast liivast meri – mitte kõrbeliiv, mis oli talle suuri kannatusi põhjustanud, vaid pigem soolataoline mereliiv, niisugust valget tooni, mis ei pimestanud, vaid kiirgas mahedat valgust, pigem kuu- kui päikesevalgust. Ta ei teadnud, kust talle niisugune kujutluspilt tuli.
Taamal seisis väga pikk kõhn mees, moodustades selles heledas laotuses ainsa nähtava vertikaalse märgi. Mehe kuju oli unenäolaadsete hägusate piirjoontega ja sammud hääletud.
See oli pagev ja tumm heiastus, mis sarnanes mõnevõrra lapsepõlveaegsete unistustega, mida ta oli oma vaimusilma ette mananud, kui vaatas taevas pilvi hõljumas. Pilt kadus hajutatud päevavalgusega keldriruumis sama kiiresti, kui oli ilmunud.
Ta vaatas Lamounat silmi pungitades, kuid ei julgenud talle midagi öelda. Oli siin tegu väsimusega või uuele maale omase nõidusega? Tuli see sellest, et tal oli viimaks kõht täis pärast näljaperioodi, mis näis olevat kestnud mitu kuud? Või hoopis sellest, et pärast kõiki neid aastaid nägi ta oma onu uuesti, ning see tõi esile niisuguseid mälestusi, mille säilimisest ta teadlikki polnud? Ta ei teadnud, kas selles kangastuses oli meri, aga kindlasti oli seal taevas, mida polnud võimalik ühegi paigaga siduda.
Nägemus oli kadunud. Ta ei mõelnud sellele enam. Järsku tundis ta end õnnelikuna.
Samba ütles viimaks: „Mul on nii hea meel, et sind siit leidsin.”
„Kas leidsid mu kergesti üles?”
Lamouna vaatas teda uurivalt.
„Jah.”
Onu nägi, et Samba valetas. Samba ei öelnud, et hoolimata soovitustest ei olnud ta sõitnud metrooga, sest perroonile jõudes oli tal tunne, et kõik vaatavad teda, näiteks üks liikumatute siniste silmadega noor naine, kes samuti rongi ootas. Samba tõmbas selja küüru ja pea õlgade vahele, justkui võiksid tema suur keha, liiga pikad ja liiga kõhnad jalad seda naist häirida. Marokos ja Hispaanias tundis ta end nähtamatuna, sest vaatamata kõnnakule, mis vältimatult temas välismaalase reetis, ja sellele, et tema olemasolu ei olnud võimalik mitte märgata, ei näidanud keegi mitte kuidagi välja, et on tema kohalolust teadlik, aga nüüd tol õhtul Pariisis oli korraga vastupidi: metroos tundus talle, et kõik ainult teda vaatavadki. Ta tundis end erakordselt kohmakalt. Talle oli öeldud, et ta peaks olema kontrollide suhtes ettevaatlik, eriti ühistranspordis, eriti äsja saabununa. Vähimgi liigutus näis ümbritsevate inimeste tähelepanu tõmbavat. Ta mõtles endamisi väga intensiivselt: „Palun ärge vahtige mind,” lootes, et see sõnum jõuab mingil kombel kohale, kuid siis oli ta märganud veel kaht teismelist, kes teda jälgisid. Ta higistas. Ta vaatas oma käsi. Need olid mustad. Poisid läksid ühe punasejuukselise tüdruku juurde ja too andis neile paar münti.
Kui rong tema ees peatus, vaatas ta oma peegelpilti aknal ning märkas endast tagapool kaht naist omavahel vestlemas, käed kilekotte täis. Võib-olla rääkisid nad temast. Ta vaatas vaguni teise otsa ning tundis, kuidas koridorilampide peegeldused teda oma pimedate silmadega vahivad. Üks naistest astus tema ette ja avas kiire liigutusega vaguniukse, ning mõlemad naised astusid vagunisse hetkel, mil uksed uuesti sulguma hakkasid. Teisel pool klaasi, tema vastas, seisis rahulikult keegi mees ning rong eemaldus, jättes Samba perroonile seisma.
Ta läks välja värske õhu kätte, püüdes oma hingamist kontrolli alla saada, ning kõndis jalgsi edasi, küsides aeg-ajalt teed, kuid keegi ei saanud temast aru. Üks noor paarike lausa naeris, kui ta oli küsinud Labat’ tänava asukohta, ja Samba ei saanud aru, miks. Siis ei julgenudki ta enam midagi küsida, kõndis ja kõndis, nagu oli juba kuid teinud. Ta sammus põhja poole, kuni lõpuks leidis end 18. linnajaos Labat’ tänaval maja number 4 eest.
Samba sisenes katkiste postkastidega labürinti, kus ta liikus edasi nagu korrapäratus rajaleidmismängus, kuni leidis väikese hambutu poisikese ja varjatud keldriukse, kusjuures ta juba arvas, et Lamouna ei elagi enam siin ja ta peab jälle üksi jääma.
Hetk hiljem soovis onu talle tere tulemast ja Samba surus ta pea oma kõhule.
Tol õhtul, kui nad lõhkemiseni sõid, jutustas ta onule kõik ära. Ta kugistas toidud järjest alla, peatudes vahetevahel ainult rahulolevalt ohkamiseks. Lamouna naeris pead raputades, seejärel pühkis silmi, ohkas veel kord ning ütles: „Me saame koos kenasti hakkama.”
See kõlas nende mõlema jaoks justkui uus lootus.
Veidi hiljem, kui oli juba pimedaks läinud, pani Lamouna hoolikalt kõik toidud roostes nurkadega külmikusse tagasi, ulatas talle rätiku ja hakkas nõusid pesema. Kui ta oli taldriku puhtaks pesnud, ulatas ta selle õepojale, kes pidi selle ära kuivatama, ning niiviisi nad vaikides jätkasid. Siis võttis onu märja rätiku ning riputas selle sama hoolikalt pesunöörile kuivama. Ta ütles:
„Mina lähen nüüd tööle. Sina puhka. Oled siin oma kodus.”
Onu naeratas. Et onule mitte piinlikkust valmistada, ei olnud Samba küsimusi esitanud. Onu voltis diivanile lahti kirjude lilledega froteelina ning läks välja.
Samba
La Maison Troisgros – kuulus restoran Prantsusmaal;
