kui ma oleksin teadnud, et mu elamisloa taotlus on tagasi lükatud, poleks ma tulnudki.”
Ta võttis välja neljaks murtud paberilehe, mida ta alati rinnataskus hoidis: kahekümnesentimeetrise servaga papist ruut tema pildiga, millel ta usaldavalt oma korvpallisärgis – võitja särgis – naeratas.
Ta ulatas selle hoogsa žestiga mehele:
„Vaadake, kui ma saabusin, anti mulle see kuus kuud kehtiv ajutine luba, mida uuendati üks kord ning pärast seda enam ei uuendatud. Ma olen siin kümme aastat elanud, ma töötan, maksan makse, sotsiaalkindlustust.”
„Ja mis tööd te täpsemalt tegite?” küsis Vincennes’i mees.
Ta rääkis minevikus, sõnu põlastavalt venitades.
„Puhastus ja värvieemaldus.”
„Puhastustöötaja?”
Ta noogutas, teine mees tegi kastikesse risti.
„See ei ole nimekirjas,” lisas ta süngel toonil.
Samba Cissé teadis, et detsembris 2008 avaldati nimekiri kolmekümnest ametist, millega sai elamisloa. Puhastustöötaja nende hulka ei kuulunud. Prügisorteerija, transporditööline, hooldaja, tehasetööline samuti mitte. Nimekirjas olid ainult kõrget kvalifikatsiooni nõudvad või vähetuntud ametid. Samba Cissél oli häbi. Talle ei meeldinud töötada ametites, milles ta isa teda kunagi ette ei kujutanud, tema, kes oli nii uhke, et ta poeg õppis keskkoolis ja lootis üle kõige, et ta sooritab keskkooli lõpueksamid.
Ta ütles:
„Ma tean oma õigusi. Minu amet ei ole selles nimekirjas, aga ma olen siin elanud juba enam kui kümme aastat ning minu era- ja perekonnaelu silmas pidades ei tohi mind niiviisi välja saata.”
Seepeale tõstis Vincennes’i mees pea oma lehe kohalt ja palus tal jutustada.
4
Alles õige pisike helesinine merekilpkonn tunneb, et ilm on külmemaks läinud, ja ronib öösel munast välja. Liiv on veel niiske, ehkki mõõn on kestnud juba mitu tundi. Laineharjad, millelt peegelduvad kuu ja tähed, sädeledes nagu kümned silmapaarid, saadavad talle kutsuva ja suunava valgussignaali.
Maapinnal on järsku tunda soojust ja liikumist: loivad peatuvad, kael pingestub, pea pöördub paremale ja vasakule. Punakaspruun läbipaistvate tiibade ja udeja kehaga kaerasori on koorumata muna jalgade vahele haaranud.
Kilpkonn hakkab jälle tasakesi edasi ukerdama. Teised lähevad tema järel, jättes rannale samasugused jäljed. Väikesed tumedad kujud liiguvad siksakitades heledal liival edasi.
Ühtäkki ilmub liiva pritsides välja lõõtsutav koer ning hakkab mängima ühe kilpkonnaga, kes püüab kilbi alla peitu pugeda, kuid liiga hilja – koer juba näksas teda. Teised lisavad kiirust, nad ei saa tagasi pöörduda ning kihutavad ookeani poole nii kiiresti kui jaksavad.
Väike merekilpkonn sukeldub silmi pilgutades. Vesi on soolane ja pehme ning libiseb üle tema sinise rüü, millel säravad viis valget vertikaalset joont, mis rõhutavad tema kumerusi ja tähelaadseid luid, nii et ta sarnaneb väikese paadi kerega.
Avamerele jõudnud, varjub ta hõljumisse ning laseb end voolul kanda.
Ta suudab vältida kaheksajalgu, mõrtsukhaisid, kalavõrke, merelinde, põhjaõngede konkse, triivvõrke. Värvilised kilekotid näevad välja nagu meduusid, aga ta ei pööra neile tähelepanu ja jätkab oma rännakut.
Ta sukeldub sügavasse vette ja näeb endiselt hästi; ta kuuleb hoovuste vilistamist enda ümber, delfiini laulu ja mõnikord vaala puhumist. Vesi on külmem, ent kilpkonna turvis kaitseb teda.
Ta lükkab end loibadega üha edasi. Ta neelab vetikaid, väikesi värvilisi kalu, lillakaid merisiilikuid ja punaseid koorikloomi, kes tema teravate hammaste all krõmpsuvad.
Sellepärast ta siin ongi – et süüa.
Ta läbib tuhandeid kilomeetreid. Ta järgib merehoovuseid ja magnetvälju ning arvutab aega. Tema teekond jätkub. Ta jätkab oma rännakut ida suunas vastuvoolu, suunaga Lääne-Aafrika poole, ujudes piki ekvaatorit, mis jagab maa keskelt pooleks. Tema reis kestab aastaid, ilma et miski teda peataks.
Nüüd on ta kaks meetrit pikk ja üks meeter lai ning kaalub mitusada kilo. Ta ujub ning kohtab veidrat väikest laeva, mis kõigub raskelt ja liigub aeglaselt, märksa aeglasemalt kui tema.
Ta ujub laevast mööda, sööstab läbi ookeanide põhja suunas ja võtab öised tähed teemärkideks.
5
Samba nägi merd esimest korda elus ning see ei olnudki sinine, vaid hoopis must. Ta tuli pikalt bussireisilt, mis oli ta viinud läbi Mali Senegali, lõputud kilomeetrid mootorite müras, kus ta oli püüdnud tundide viisi uinuda, rappudes vastu istme plastkatet, samal ajal kui bussijuht võitles teekonarustega, pilk naelutatud nende ees sõitva auto alt õhku paisatud tolmupilvele ning hämaras öös tantsisklevatele punastele tagatuledele. Kogu reisi püüdis ta võidelda liiva vastu, mis tungis hoolimata pea ümber mässitud rätikust ka tema kõrvadesse ja näole, määris selle tolmuga, mida ammu lõhutud aknad irvitava vilina saatel sisse lasid, kuni lõpuks jõudis ta värisevate jalgade ja tühja peaga sellesse Atlandi ookeani sadamasse, kus tume meri segunes musta taevaga.
Ta vaatas kaubalaevu, mis asusid teele põhja ja külma suunas. Need olid sõjalaevade moodi ning nendesse oli raske pääseda. Ta võttis sihikule hoopis väikese kalalaeva, ehkki ta teadis juba, et mõned laeva trümmi kuhjatud meestest, vähemalt üks neist, sureb reisi käigus – ja võib-olla on see tema. Ta oli pehmeks rääkinud ühe kaluri, kellest nüüd oli saanud ülevedaja ja kütuse salakaubavedaja: hispaanlaste ja prantslaste tõttu kala enam polnud, aga nafta oli järjest kallim ning Euroopasse soovijaid üha enam.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
