Mul pole päikesekreemi kaasas. Ma kärssan ära, kui ta kohe ei tule.”
„Kurat,” ütleb Ali. „Ma ei võtnud ka kreemi kaasa. Jube kahju. Oleksin võinud selle peale tulla.”
„Sa ju tead, kui õrn nahk mul on,” ütlen ma ja tõstan kampsuni pea kohale kilbiks. „Ja kas sa mäletad, mida Karen päikesekahjustuse kohta rääkis, ta ütles, et need UV…”
„Ja-jaa, kui ma tahan oma ema loengut kuulda, siis ma võin seda tema enda käest paluda.”
„Emma!” Võpatan, kui kuulen seda piiksuvat häält. „Tere!”
„Tere, Chloe.”
See on Chloe Hegarty, tema krässus juuksed on näo ümber püsti nagu halo, lõug täis küpseid vistrikke, millest mitmel on juba kollane koorikki peal. Ma ei saa aru, miks ta dermatoloogi juurde ei lähe. Pööran talle selja ja teen näo, nagu peaksin leidma midagi oma seljakotist.
„Aiaa!” ütleb Ali, kui Chloe on vaikselt minema hiilinud.
„Mida iganes,” teatan ma. „Oh, jumal tänatud, seal nad lõpuks on.” Näen, kuidas tüdrukud võimlalähedasest moodulmajast välja astuvad. Maggie on oma iPhone’i kohale kummardunud, tema sõrmed tipivad midagi metsiku hooga, Jamie sörgib tal sabas. „Tulge juba rutem,” hüüan ma neile.
„Vabandust,” ütleb Maggie, kui nad meie juurde jõuavad. Tema kampsun on seljakoti vahele topitud ja ta kobab nüüd selle all, et autovõtmeid leida, tõstmata kordagi pilku oma telefonilt. See piiksatab, tema seljakott kukub maha, ja ta rõõmustab silmanähtavalt, kui saabunud sõnumit loeb.
„Mags,” ütlen ma. „Kurat küll, ma kärssan täiesti ära. Tee vähemalt uksed enne lahti.”
„Vabandust,” ütleb ta uuesti. „Kui me Elit näha tahame, siis nad on viie ajal kuttidega pargis.” Ta paneb telefoni autokapotile, tõstab sinna ka oma seljakoti ja alustab põhjalikku läbiotsimist. Ta võtab kotist välja kolm kortsunud vihikut, hunniku kasutatud pabersalvrätte, leopardimustriga pearätiku, iPodi, karbi Tic Taci pastille, lekkiva toidukarbi ja ploki A4-paberit. „Need peavad siin kuskil olema,” mõmiseb ta ja võtab ühe salvrätiku, et tuunikalavõileivast õliseks saanud sõrmi puhtaks pühkida. „Oodake! Siin nad on!” Ta avab alustuseks juhiukse ja lausa hüppab autost eemale, kui kuum õhk talle selle sisemusest näkku pahvatab. Siis poeb aga autosse ja teeb kõik ülejäänud uksed seestpoolt lahti.
„Jeesus,” ütleb Jamie, kui oleme autosse istunud ja aknaid lahti väntame. „Millal sa, Ali, lõpuks oma uue auto kätte saad?”
„Juba kolme kuu pärast on mu sünnipäev!” Ali võtab iPhone’i välja ja kerib näpuga fotoalbumis. Ta tõstab telefoni üles ja näitab meile oma tuliuue helesinise Mini Cooperi pilti ning Jamie ja Maggie ütlevad tunnustavalt: „Vau!”
„Viimasel ajal muid autosid enam ei näegi kui Mini Coopereid,” kuulen ma ennast ütlemas. „Need on ikka eriti populaarsed.”
Ali ülestõstetud käsi vajub talle sülle, iPhone’i ekraanil helendab ikka veel tema uue auto pilt.
„Võta kiirust maha,” ütlen ma Maggiele, kui me mööda Ballinatoomi kitsast peatänavat sõidame, mõlemat kätt erksavärvilised majad, mis on tihedalt pubisid, köögiviljakauplusi ja lihapoode täis. Seltskond St Michaelsi kooli poisse seisab troppis kõnniteel ega tee märkamagi, et üks jalutuskepiga vanem mees neist mööda tahab minna. Nad on tumesinised V-kaelusega kampsunid vöö ümber sidunud ja uhkeldavad nüüd oma päevitunud käsivartega, nende lahtinööbitud valged särgid on higilaike täis, sinise-kollasetriibulised lipsud tolknevad lõdvaks lastult nende kaelte ümber, neil kõigil on kokakoolapurgid ja pruunist paberist kommikotid käes. Kahe maja vahele on tõmmatud hiiglaslik musta-kuldsekirju plakat, mis reklaamib lähenevat kantri- ja vesternimuusikafestivali. Igal aastal kordub üks ja seesama – kogu riigist voolab Ballinatoomi sadu keskealisi kantrimuusikafänne, kõigil kauboisaapad jalas, kaabud peas ja huulil mõni Nathan Carteri laul. „Kas te pole õnnelikud, et te siin elate?” küsivad nad meilt maaõhku kopsudesse tõmmates. „Miks?” tahan ma neilt küsida. Miks me peaksime õnnelikud olema, et me siin elame? Aga ma juba tean nende vastust.
Teil on siin nii ilus, ütlevad nad. Inimesed hoiavad nii tugevasti kokku. Kõik hoolitsevad üksteise eest.
See võib isegi tõsi olla.
Paari minuti pärast oleme Connolly Gardensis. Siin on suur muruplats, mille keskel seisab marmorist purskkaev ja ümber lookleb kitsas sillutatud jalutusrada. Platsi äärt palistavad kuningas George’i aegsed suured pastelsed majad oma kurviliste terrassidega. Pargime auto Maggie maja ette; see on kahvatusinine ja beežide aknaraamidega, beežil välisuksel on mustast malmist koputi, mis kujutab lõvipead.
„Kas te sisse ei tulegi?” küsib Maggie välisust avades ja nähes, et ainult Jamie talle järgneb. Ali heidab mulle argliku pilgu, ootab, kuni ma pead raputan, ja ütleb siis: „Ei, Mags, ma jään parem siia. Emile seltsiks.”
„Ja too päikesekreemi ka!” hüüan ma neile järele. Ma ei taha Maggie emaga kohtuda. Kui ma neil viimati külas käisin, kadus ta oma „patsiendiruumi”, et tuua sealt „raamat, mis peaks sind tõsiselt kõnetama, Emma”. Hannah lõi kõvasti laineid, kui Bennettid viis aastat tagasi Corki põhjaosast siia kolisid. Ta oli siis juba tublisti rohkem kui natuke rase, ootas Maggie väikest õde Alice’it, nii et tema kõht liibuvate T-särkide alt kenakesti esile punnitas, aga see paistis teda täiesti külmaks jätvat, et kõik vanaprouad kohe ahhetama ja silmi pööritama hakkasid, kui tema kõhupunn kusagil vilksatas. Uustulnukad olid kõigil hambus, kõik rääkisid sellest, et pereema on „mänguterapeut, mida iganes see ka ei tähendaks” ja pereisa „raamatupidaja, kes peab ikka päris head palka saama, kui nad võivad endale sellist maja lubada – oleksid sa näinud, mis see maksab”, ning tütar kahe- või kolmeteistaastane ja väga ilus. Olin seda kuuldes isegi veidi häiritud, kuni ma Maggiet oma silmaga nägin ja veendusin – ta oli tõepoolest ilus. Aga ta ei olnud minust ilusam.
„See naine pidavat päris kena olema,” ütles ema isale samal õhtul, kui nad meie linna kolisid, ja ulatas talle kausiga kartuliputru. „Ja minu arust on paras julgustükk oma juuksed juba nii noorelt halliks jätta.”
„Valmis?” küsib Maggie, kui ta maja välisukse uuesti lahti lükkab.
„Oo, sa näed nii lahe välja,” hüüatab Ali. Maggiel on seljas ruuduline meestepluus, mille ta endale kunagi kaltsukast kleidiks ostis, ja jalas hõbedasest lakknahast tanksaapad. Tema taltsutamatut lokipahmakat hoiab ohjes neerumustriga sall, mille ta on kaks korda ümber pea keeranud ja siis pealaele nii suureks sõlmeks kokku sidunud, et see sõlm on peaaegu sama suur kui tema enda pea; kõigis tema sõrmedes läigivad hõbesõrmused.
„Jeesus.” Pingutan, et naerma hakata. „Sa näed välja nagu mõni amiš.”
Maggie vaatab ennast ovaalsest peeglist, mis nende vibaliku esikulaua kohal ripub. Ma vihkan seda tobedat peeglit, mille raami sisse on hõbedases kaldkirjas uuristatud innustavad sõnad: „Kõige tähtsam on sinu sisemine ilu.” Tunnen alati kihku see tekst sealt välja kraapida.
„Äge,” teatab ta rõõmsalt. „Amišid näevadki minu arust lahedad välja.”
Connolly Gardensis on sel kellaajal väga vaikne. Teisel pool muruplatsi istuvad pingil kolm naist, neil kõigil on seljas liibuvad särgid ning jalas mustad läikivad retuusid ja nahast rihmikud, nende jalge ees lebavad kokkurullitud joogamatid ja pruunid paberkotid ökopoest ostetud kraamiga. Üks kottpükste ja lohmaka T-särgiga
