hoida.”
Minu telefon piiksatab. Ali on meid uuesti sisse reganud, seekord koos poistega. Pööritan silmi, sirutan jalad välja, kuulan vaid poole kõrvaga nende juttu ja tunnen, kuidas kuumus minu konte sulatab.
„Meeletu palavus, kas pole …”
„Päikesekreem … viiekümnese faktoriga … õiglane kaubandus …”
„Õiglane misasi?”
Naerupahvakud. Üks päikeselaik on puuvõrast läbi tunginud, pilved taevas muudavad pidevalt kuju. Pinisev kärbes on tagasi, maandub mu jalale, kõditab mu nahka.
„ … ja ma ei ole kuskilt seda õiget sinist leidnud. Ma tahan, et see näeks välja täpselt nagu …”
„ … jah, mulle hullult meeldis see teos, ehkki Shanahani arvates ei tähenda Turneri preemia tänapäeval enam midagi.”
„Shanahan on lihtsalt loll.”
Fitzyst ja Maggiest said kohe suured sõbrad, kui Fitzyle anti eriluba St Brigidisse tulla, et ta saaks oma lõputunnistusele kunstiõpetuse eksami hinde. „Maggie on lahe,” ütles ta mulle oma viimasel sünnipäevapeol. „Ta pole ainult ilus, vaid ka tark ja vaimukas. Olgem ausad, Ballinatoomis pole just palju tüdrukuid, kelle kohta saaks niimoodi öelda.” Ma ei leidnud kohe vastust ja see rõõmustas teda silmanähtavalt. „Maggie on parim,” ütlesin ma viimaks. „Ehkki ma olen üllatunud, et sina teda ilusaks pead. Ma ei teadnud, et sulle meeldivad …” Ta tardus, hirm halvas tema näo, ja ma tundsin magusat kahjurõõmu. „Vahet pole.” Naeratasin ja võtsin veel ühe tüki sünnipäevatorti. „Ega sa ei pahanda, kui ma veel ühe tüki võtan?” Lasin pilgul mööda pooltühja tuba rännata. „Nagunii jääb seda vist kõvasti üle.”
Kostab pidurikriginat, kummid vilisevad asfaldil. Õhku paiskub pahvakas heavy metal’it, millest karjub üle tüdrukuhääl: „Ma hoiatan sind, kui sa ei …” Uksepauk, signaal. „Käi persse, loll lehm,” karjub poisihääl, kui auto minema kihutab.
„Dylan ja Julie?” küsib Ali ega vaevu isegi istuli tõusma, et selles ise veenduda.
„Just nii.”
„Jumal hoidku,” ohkab Maggie ja sirutab ennast, et Elit kaelale suudelda. „Nii hea, et meie sellised ei ole nagu nemad, eks ole, kallike?”
„Tibukene, musirullikene.” Fitzy jäljendab perfektselt Maggie häält, kui järsku ragbipall temast mööda vihiseb, nii lähedalt, et see peaaegu riivab nägu. Ta viskub Conorile sülle, müksab selle käigus Jamiet ja saab noomida: „Kuule, vaata ikka ette.” Ta vabandab, lükkab tuka näo pealt ära, tõuseb püsti, klopib oma üleskeeratud püksisäärte vahelt rohuliblesid välja.
Dylan jookseb meie poole, Jack ja Sean tihedasti kannul. Ta püüab palli kinni, hakkab seda ühest käest teise loopima. Ta ei vaata kordagi minu poole, tal jätkub silmi vaid Jamiele.
„Tere, Jamie,” ütleb ta. „Kuidas läheb?”
Jamie ei tee temast välja, libistab end pingil allapoole, surub lõua rinnale.
„Ma ütlesin „tere, Jamie”,” lausub poiss uuesti. „Ei tasu sellepärast kohe nõmetsema hakata.”
„Võta rahulikult, Dylan.” Maggie torkab päikeseprillid oma juuksetihnikusse ja heidab talle vidukil pilgu.
„Kes sinult midagi küsis?”
Eli tõuseb püsti ja Dylan näeb tema meeter-üheksakümnese kogu kõrval välja nagu kääbus. Varem lasi Eli kohe rusikad käiku, kui kellelegi tundus, et jube vahva oleks teda neegriks kutsuda, aga nüüd oli ta Maggiele lubanud, et õpib end talitsema. „Ta ütleb, et on minu pärast kõigeks valmis, et ta pole kunagi kellegi teise vastu midagi sellist tundnud,” ütles Maggie meile, kui nad umbes kolm aastat tagasi käima hakkasid. Tahtsin talle vastata, et kõik poisid ütlevad alguses nii.
Eli hakkab just Dylanile midagi ütlema, kui tema telefon piiksatab. Ta vaatab ekraanile ja kortsutab kulmu.
„Kes see on?” küsib Maggie.
„Ema. Ta näeb meid.” Ta vaatab kahvatukollase maja poole, Maggie majast arvates kolmanda maja poole, ja viipab udusele kogule, kes seisab selle eesaknal. „Pean koju minema. Isa on sel nädalal õhtuses vahetuses ja ema tahab, et ma Priscilla ja Isaaci järele vaataks.”
„Tahad, ma tulen kaasa?”
Eli aitab Maggiel jalgadele tõusta, harutab päikeseprillid tema juustest ettevaatlikult lahti ja sätib need talle uuesti ninale. Kõik jääb vaikseks, kui nad ära lähevad, ja ma püüan pingsalt välja mõelda, mida järgmiseks ütelda. Emma O’Donovan on kuum tibi, kuulsin ma ühte endavanust poissi ütlemas, kui olime alles neljateistaastased ja hakkasime just käima lastediskodel, aga sitaks igav.
„Noh, poisid, kas olete homseks võistluseks valmis?” Suunan selle küsimuse Jackile, kes seisab ikka veel teistest tagapool. Tema tumedad geelised juuksed seisavad kuumusele vaatamata ogadena püsti, ehkki sinine T-särk on talle kere külge kleepunud. Ta on poisi kohta lühikest kasvu, umbes sada seitsekümmend sentimeetrit pikk, aga väga tugeva kehaehitusega. „Kuulsin isalt kõmu, et Corki värbaja pidi kohale tulema.”
„Ta on ju Ciarán O’Brieni vend, nii et ta tuleks igal juhul kohale,” kehitab Jack ükskõikselt õlgu.
„Aga see on ikkagi võimalus,” suskab Sean vahele. Ta astub mulle lähemale – tunnen, kuidas ta higi ja muru järele lõhnab –, ja istub minu jalgade ette maha. „Rääkisime sellest eile meeskonna koosolekul.”
„Ja kui veel mängust rääkida,” jätkab ta, „siis ma teen pärast enda juures peo. Mul sõidavad vanemad minema.” Ali tõuseb istukile, aga Seani pilk püsib kindlalt minu näol. „Mis sa arvad, Emma? Tuled kohale või?”
Olen talle öelnud, et ta ei huvita mind nagu poiss, kellega ma võiksin kunagi käima hakata, et ta ei hakka mind kunagi niimoodi huvitama, sest Ali on talle juba silma peale visanud. „Aga mulle ei meeldi Ali,” vastas ta mulle, kui ta mind ühel õhtul Reilly pubi ees rajalt maha püüdis võtta. „Hoopis sina meeldid mulle.” Lükkasin ta eemale. „Mine tea, ehk sa võiksid mulle isegi meeldida, Sean. Saad isegi aru, et ilmselt võiksid,” vastasin mina. „Aga Ali on üks minu parimaid sõpru. Ma ei saa talle seda teha.”
„Sul tuleb siis ikka hullult pingutada, et sellest lahe pidu tuleks,” ütleb Dylan. „Eriti pärast minu viimast pidu. On nii, Emma, eks?”
„Jah, see oli äge.”
„Lihtsalt äge?” Ta kergitab mulle otsa vaadates kulmu. „Kevin Brennan küll nii ei öelnud.”
(Kevin, ta surub mind peol vastu seina, lööb hambad mulle huulde.)
„Miks?” küsin ma vastu. „Mida Kevin siis ütles?”
( … ta tirib mu hämaralt valgustatud magamistuppa, mis lõhnab plastiliini järele. Komistan peatule Barbile otsa. Heleroosa voodikate, ukse tagant kostab naeru. Lähme peole tagasi, ütlen ma mitu korda.)
„Oiii …” Dylan muheleb. „Kuulsin, et teil oli tore.”
(Kevin paneb käed mulle õlgadele, surub mu pikali ja ütleb: Kuule nüüd, teeme seda, Emma. Kõige lihtsam oli sellega kaasa minna. Nagunii kõik
