ütlen ma.
„Tema küll nii ei öelnud.” Dylan vaatab Jackile otsa, et too tema juttu kinnitaks.
„Siis on ta üks kuradi valetaja.” Võtan ennast kiiresti kokku. „Aga tegelikult vahet pole,” ütlen ma ja pingutan, et mu hääl rahulikult kõlaks. „Kui tal on vaja oma mehelikkuse tõestamiseks igasuguseid lugusid välja mõelda, siis palun väga, mis mul sellest.”
„Kõik tüdrukud on ühesugused,” ütleb Dylan silmi pööritades. „Tõmbate ennast täis, hakkate litsi lööma, aga hommikul kahetsete ja teete näo, nagu midagi poleks juhtunud.” See märkus on Jamiele suunatud ja ma puhken naerma, vahest ehk liiga valjusti.
„Ma pean minema,” ütleb Jamie ja haarab oma seljakoti. Üks kaustik ja plekist pinal kukuvad kotist välja ning Ali hüppab püsti, et teda aidata, aga Jamie rehmab keelavalt käega ja topib asjad ise kotti tagasi. „Mul on vaja õppida.”
„Okei,” ütleb Ali ja istub tagasi murule. „Helistad mulle hiljem?” Jamie ei vasta, vaid jalutab lihtsalt minema. Dylan jääb talle järele vaatama.
„Kuulge,” ütleb ta Seanile ja Jackile, kui Jamie vaateväljast kaob. „Tõmbame minema.” Ja nad lähevad ära, loopides tee peal üksteisele ragbipalli. Ükski neist ei vaata minu poole tagasi.
„Ma arvan, et hakkan ka minema,” ütlen ma. „Oota … kurat. Maggie lubas mind ära visata.”
„Ema saatis mulle kümme minutit tagasi sõnumi. Ta on linnas,” ütleb Ali. „Me võime temaga Mannequinis kokku saada, mis sa arvad? Ta võib su pärast koju ära visata.”
„Võib-olla.”
Tean hästi, mida tähendab Kareniga Mannequinis kokku saada. Me lükkame suure musta ukse valla ning meile paiskub näkku pahvakas jahedat õhku ja küünaldest immitsev vanillilõhn; meie koolirihmikud vajuvad pehmesse beeži vaipa, kalliskividega ehitud mustadel riidepuudel ripuvad hirmkallid rõivad. Müüja tõstab pilgu ja tema valvenaeratus kaob, kui ta meie halli koolivormi näeb. „Jah, tüdrukud?” küsib ta ükskõikselt, kuni Ali talle lähemale astub ja ta taipab, kellega tal tegemist on. „Oi, Ali,” kudrutab ta. „Sa peaksid nägema, mis su emal praegu seljas on. See on jumalik.” Karen lükkab proovikabiini raske beeži kardina eest ja astub välja, seljas järjekordne kleit või mantel või T-särk, mille ta lihtsalt peab endale saama. Ta käsib Alil kabiini minna, annab talle proovimiseks kaasa paari teksasid ja peab end silmanähtavalt kokku võtma, et ta nende suurust nähes nägu ei krimpsutaks. Siis pöördub ta minu poole ja nõuab, et ka mina endale midagi selga prooviksin, ja mul hakkab pea ringi käima, kui ma nende asjade hinnasilte näen (See on ennekuulmatu, võin ma peaaegu kuulda oma ema häält, kui inimesed samal ajal maailmas nälgivad), aga Karen ütleb, et ma sellele ei mõtleks, et ma valiksin välja, mida ma iganes tahan. Märkan ühte kleiti, mis riidepuul rippudes mingit erilist muljet ei jäta, aga kui ma selle endale selga tõmban, liibub see ümber mu keha nagu teine nahk. Kareni suu vajub ammuli, kui ma sellega proovikabiinist välja astun. „Sa näed vapustav välja. Sa võiksid modelliks hakata,” ütleb ta minu selja taga seistes ja me näeme peeglis koos nii ilusad välja, et ma suudan hetkeks teeselda, nagu oleksime hoopis meie ema ja tütar. „Sa pead selle endale saama. Kas lubad, et ma ise ostan selle sulle?” küsib ta ja ma tahaksin kohutavalt vastata jah. Ma tahaksin, et ta ostaks mulle sellest poest kõikvõimalikke asju. Ta saab seda endale lubada. Aga ma ei tee seda. Ma ei saa seda teha.
„Ma võin ise Emma koju viia,” ütleb Conor ja ma noogutan talle.
„Näeme hiljem,” hüüab Ali meile järele. Minu telefon piiksatab.
Ali: Kas võtad Conori rajalt maha?
Mina: Öäkk, ei.
Ali: Aga ta armastab sind tooooohutult.
Mina: Lõpeta ära, eks.
„Emmie.” Conor köhatab, et mu tähelepanu püüda. „Vabandust, Emma. Kohe oleme kohal.”
„See on väga … puhas,” ütlen ma tema autosse istudes.
Ta nipsab sõrmega Lisa Simpsoni kujulist õhuvärskendajat. „Kas see häirib sind? Kui sa tahad, siis ma võin selle ära võtta. Ma tean, et lõhnad võivad sind …”
„Kõik on hästi.”
Ta küünitab üle mu jalgade, et kindalaekast päikeseprille võtta, ja hakkab siis tagurdama, paneb käe mu istme peatoele ja pöörab ennast, et tagaaknast paremini välja näha.
Vaatan autoaknast, kuidas majadega ääristatud südalinnatänav aheneb kitsaks teerajaks, mille kohale kummarduvad paremalt kitsa kraavikalda külge klammerduvad lookas puud. On mõõnaaeg, nii et vasemale jäävast lahesopist on alles vaid adrust rohetav lomp.
„Sind on nii tore näha,” ütleb Conor autoraadiot kinni keerates.
„Jah.”
„Viimasel ajal ma peaaegu ei näegi sind enam.”
„Nojah. Jube kiire on olnud, tead isegi, kogu see kool ja muu värk.”
„Ma mõtlesin seda tõsiselt, mis ma ennist ütlesin.” Ta pigistab autorooli. „Et ma olen tänulik.”
(O’Callaghanide maja. Puhastusvahendi lõhn. Dymphna naeratab, kui ulatan talle neerumustriga pearätiku, mille ma talle Dunnesist ostsin.)
„Jäta nüüd, Conor, see on tühiasi.”
(Istun Conori voodil, vaatan „Uudisteankru” plakatit, mille ta on oma seinale kleepinud. Ta hakkab nutma. Ma ei tea, mida teha. Sa oled suur poiss, tavatses isa Bryanile öelda. Jäta järele. Panen käe talle ümber, toetan pea vastu tema pead.)
„Minu jaoks see polnud tühiasi,” ütleb ta. (Ta pöörab pead, nii et tema hingeõhk vastu mu põske puutub. Ja ma tunnen, kuidas miski hakkab mu sisemuses sulama, miski, mida tuleb kindlasti kontrolli all hoida.) „Ma tahaksin, et sa …”
„Jah, aitäh,” katkestan ma teda hetkel, kui me oma elamukvartalisse sisse sõidame. Vaatan Kelleheride aknast sisse: Nina ja tema abikaasa Niall pikutavad diivanil, mõlemal veiniklaas käes. Kumbki klammerdub oma diivaninurka nagu kartes, et nende kehad võivad kogemata kombel kokku puutuda. Üks laps tuleb jooksuga tuppa. Üks käsi otsib kobades tüdruku pead, sasib tema lokke, aga kõik silmad püsivad kiivalt teleril. Lasen pilgul teistestki majadest üle käia, kõigis neis kordub seesama stseen, kõigis neis on iga tugitool ja pilk teleka poole pööratud.
Conor pargib auto oma isa Mercedese kõrvale ja veel enne, kui ta käsipidurit jõuab tõmmata, lükkan mina juba ukse lahti. Ta viskub mulle järele ja haarab mul randmest. „Sa ei oleks tohtinud naerda.”
„Millest sa räägid?”
„Enne. Kui Dylan Jamie kohta niimoodi ütles. Sa ei oleks tohtinud naerda.”
Näen aknast oma ema, pitsiga ääristatud roosa põll ees, ootamas, et isa koju tuleks.
Sa oled tohutult oma ema moodi.
„Püüa olla, Conor,” ütlen ma. „See oli ju ainult nali. Võta vabamalt, eks.”
(Jamie nägu täna pargis, tema täiesti löödud pilk.)
(Jamie
