style="font-size:15px;"> „Mis sa mõtled?” Nõjatun toolile ja tean väga hästi, et minu lahtinööbitud pluusikaelusest paistab musta rinnahoidja pitsiline serv. Conori silmad vilksavad alla ja hüppavad sama kiiresti tagasi üles.
„Ma mõtlesin, et, ma lihtsalt, ma mõtlesin …”
„Jah?” küsin ma malbelt. Kummardun ettepoole, nii et üks juuksekihar mu näo ette langeb. Ta tõstab käe, et seda kõrvale lükata, aga mõtleb viimasel hetkel ümber.
„Aitäh küüdi eest, Conor.” Ja ma astun autost välja.
Jälle on mu tuba ära kraamitud. Minu tammepuust baldahhiinvoodi on üles tehtud, sirelililla lapitekk on külgedelt korralikult madratsi vahele topitud ja ülaservast tagasi pööratud. Ajakirjad on laotud voodi jalutsisse virna, kõik mu meigitopsid on kosmeetikalauale tõstetud ja seisavad nüüd seal rivis, minu tualettlaua valgelt puidult on välja küüritud iga viimane kui puuderkreemitriip. Isegi mu kõrvarõngad ja kaelakeed on sahtlitesse ära pandud. Avan kapiuksed ja näen, et kõik mu riided on kokku volditud või ripuvad kenasti puidust riidepuude peal. Ema on olnud põhjalik.
Hea tütar oleks talle selle eest tänulik. (Ma pole talle kunagi öelnud, et ta võib minu tuppa tulla.)
See oli temast väga kena. (Aga ma ei ole kunagi palunud, et ta seda teeks.)
(Ma ei leia enam midagi üles, sest ta on kõik asjad valesse kohta pannud – nagu alati.)
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
