sihib ta sõrmega mind.
„Mis viga on?” hüüab ta.
„Midagi pole viga.”
„Aga naerata siis natuke. Vean kihla, et sa oled naeratades veel palju ilusam.”
„Issand,” ütlen ma, kui oleme jõudnud neist juba piisavalt kaugele. „Miks alati mina?”
„Äkki sellepärast, et sa olid ainus, kes neile otsa vaatas?” ütleb Jamie ja Maggie turtsatab naerma.
„J, kuule, ära ole tema vastu nii karm. Mis siis, kui üks neist poistest talle meeldis?” Maggie pigistab huuled kõvasti kokku, et naeru alla suruda. „See valge dressipluusiga kutt oli ju täielik tegija. Täpselt sinu tüüp, Em, kas polnud?”
„Ha-haa,” vastan, kui nad Jamiega koos jälle naerma puhkevad. „Tõesti väga naljakas.”
Ali ei naera kaasa, vaid pöörab pilgu kõrvale ja vaatab kaugusse. „Sinuga on nii raske sõber olla,” ütles ta mulle eelmisel aastal ühel Dylan Walshi juures toimunud peol. Ta oli silmini täis ja kummardus parajasti vetsupoti kohale. „Kui sa läheduses oled, poleks mind nagu olemaski.” Ta hakkas uuesti öökima ja ma kontrollisin oma telefonist, ega keegi ole mulle sõnumit saatnud. Ta pühkis käeseljaga suud. „Ja mõnikord” – ta hingas sügavalt sisse – „tundub mulle, et sa just sellepärast tahadki minu sõber olla.”
Ütlesin talle, et ta ei räägiks rumalusi. Ütlesin talle, et see on täielik jama.
„Tead, Al, kui aus olla, siis mul on sellest ahistamisest täiesti kõrini,” vastasin ma talle.
„Ja-jah,” ütles ta. „Küll võib alles raske olla kogu aeg kuulata, kui ilus sa oled.”
„See on nii pinnapealne,” vastasin mina, sest niimoodi peab vastama, kui inimesed sinu välimust kiidavad. „See ei tähenda mitte midagi.”
Ali peatub nagu nõelatult ja Jamie koperdab talle otsa. „Kurat!”
„Issand, Ali. Palun vaata ette,” ütleb Jamie ja astub sammukese tagasi.
„Tsss,” sosistab Ali ja tasandab häält. „Vaadake, kes seal on.”
Pargi ühes nurgas on purskkaevu taha varjunud Sean Casey ja Jack Dineen. Nad on särgid seljast heitnud, paljastanud oma musklilised ülakehad, ja loobivad teineteisele ragbipalli.
„Sean on jumalik,” ohkab Ali.
„Seanil on päikesekreemi vaja,” ütlen mina.
Sean vaatab meie poole, näeb mind ja tema nägu tõmbub veelgi punasemaks.
„Tere, Emma!” ta viipab mulle ja ma liigutan vastuseks kergelt oma ühe käe sõrmi.
„Sa ei tohiks Seani julgustada,” ütles Maggie mulle möödunud nädalal Skype’is. „Sa tead küll, kui armunud Ali temasse on.”
„Ma ei julgusta teda,” vastasin ma ärritunult, „aga mis ma siis tegema pean? Teda ignoreerima? Ma ei taha teda solvata.”
(Ma ei taha, et ta mind ülbeks mõrraks peaks.)
„Ma regan meid Facebookis sisse,” ütleb Ali, kui me endale tühja pingi leiame. Istun pingiotsale ja Jamie litsub end kohe minu kõrvale, katsume mõlemad päikese eest meie selja taga kasvava pisikese tamme varju pugeda. Ali võtab kampsuni seljast ja laotab selle murule, Maggie laenab minu kampsunit ja teeb sedasama. Ta ulatab mulle lõhnavaba ja E-aineteta, õiglase kaubanduse märgisega päikesekreemipudeli, mida Hannah kasutab, ning ma pigistan sealt sortsu endale pihku ja hakkan kreemi jalgadele laiali hõõruma. Tõstan pilgu, et kontrollida, kas Jack Dineen seda näeb, aga ta maadleb parajasti Seaniga, püüab palli tema käest ära rebida.
„No kuule, Emma, see peaks nüüd küll juba ammu imendunud olema.”
„Misasja?”
Jamie pigistab oma jalgadele ka sortsu kreemi ja hakkab seda naha sisse hõõruma. „Oo, jaa, oo, jaa,” nurrub ta. „See on nii mõnus.”
„Ole vait,” ütlen ma. Sulgen silmad ja mind ümbritsevast maailmast jäävad alles vaid helid. Kuulen, kuidas autod mööda sõidavad, signaali lasevad. „Mis sa arvad, kas ma meeldin talle?” küsib Ali Maggie käest. „Oled sa Eli käest midagi kuulnud? Kas Sean on talle minu kohta midagi rääkinud?” Maggie vastab midagi rahustaval toonil ja jääb iga kord poole sõna pealt vait, kui tema telefon piiksatab; üks kärbes piniseb mu kõrva ääres, aga ma olen liiga laisk, et teda surnuks lüüa; üks ema hüüab: „Fionn, tule kohe siia, me peame koju minema.” Kuulen vaid poole kõrvaga, kuidas Ali jutustab lugu ühest USA tüdrukust, kelle veebikaamerasse häkiti sisse, kui ta parajasti masturbeeris, ja kes end selle peale ära tappa otsustas.
„Uhh,” ütlen ma põlgusega. „See on nii jälk.”
„Hannah’ sõnul on masturbeermine täiesti normaalne asi, nii meeste kui ka naiste puhul,” ütleb Maggie ja jääb taas oma telefoni ekraani vahtima.
„Aa, ja sina teed seda siis ka, eks?” Pilgutan talle silma. „Kui ma sulle eile õhtul helistasin ja sa ütlesid, et sa oled „duši all”, siis sa tegelikult hoopis hõõrusid ennast, on nii, jah?”
„Ei!” Maggie läheb näost punaseks. „Loomulikult mitte.”
„Hmm-mmm.”
„Mina ei tee seda,” ütleb Maggie. „Ei tee. Hallo, mul on ju Eli!”
„Vahet pole, ma räägin edasi,” ütleb Ali. Ta vihkab, kui me tema jutule niimoodi vahele lõikame. „Häkker saatis selle video tüdrukule näha ja ütles talle, et kui ta, no ma ei tea, ei võta tal suhu või midagi, siis ta riputab selle Twitterisse üles ja saadab lingi kogu koolile näha. Ja siis tüdruk tappiski ennast ära.”
„Kuidas ta seda tegi?” küsib Jamie ja kummardub ettepoole, nii et kõht reisi puudutab, aga Ali kehitab ainult õlgu.
„Kahju, et see polnud Sarah Swallows.” Püüan oma ülestõstetud käsi selja taha painutada. „Selline ettepanek ainult rõõmustaks teda, ilge lits, nagu ta on.”
„Kes on ilge lits?” küsib poisihääl. See on Eli, tema selja taga seisavad Conor ja Fitzy.
„Tere, Eli.” Lükkan päikeseprillid juustesse ja naeratan talle. „Kuidas läheb?”
„Hästi …” alustab ta, aga Maggie hakkab kohe kiljuma, nagu nad poleks teineteist juba mitu aastat näinud, hüppab talle sülle ja põimib jalad ümber tema keha. Elil õnnestub koos Maggiega maha istuda ja ta pomiseb talle nüüd läbi suudluste „tere”. Lause, mida ta mulle ütlema hakkas, jääbki lõpetamata. Loomulikult istub Conor minu kõrvale.
„Tere, Emmie,” ütleb ta. Kortsutan kulmu. „See tähendab, Emma.”
„Tere.” Tasandan oma häält, et keegi teine mind ei kuuleks. „Kuidas su emal läheb?”
„Pole viga. Ta on väga väsinud, aga see on vist loomulik. Igatahes aitäh.”
„Mille eest?”
„Et sa huvi tunned.” Ta vaatab mulle pingsalt otsa, tema vasak õlg riivab kergelt minu oma.
