Ja jumal taevas näeb, et oleksin võinud su selle eest tappa!”
Äkki lasi ta mu kätest lahti, pööras kannal ringi ja virutas rusikaga läbi tammepuust riidekapi seina. Hoop oli muljetavaldav, sest kapp kujutas endast kapitaalset mööblitükki. See pidi ta sõrmenukid üsna siniseks põrutama, kuid Jamie ei kõhelnud hetkegi, vaid andis samasuguse hoobi ka teise rusikaga, otsekui seisaks lihvitud laudade asemel ta ees Franki nägu. Või minu oma.
„Ah et sellised tundmused siis,” tähendasin külmalt, kui ta hingeldades tagasi astus. „Aga minul ei ole sind Laoghaire’iga vaja ette kujutadagi – ma olen teda lausa näinud, kuradi kurat!”
„Ma hooli Laoghaire’ist karvavõrdki ega ole kunagi hoolinud!”
„Värdjas!” ütlesin talle uuesti. „Abiellud naisega, kellest sa ei hooli, ja heidad ta kõrvale, niipea kui…”
„Jää vait!” möirgas Jamie. „Vali oma sõnu, sa väike õel madu!” Mulle otsa põrnitsedes lõi rusikaga kausialusele. „Mina olen ju lurjus nii või teisiti, eks ole? Kui ma tema vastu midagi tunnen, siis olen truudusetu liiderdaja, aga kui ei tunne, siis südametu elajas.”
„Sa oleksid pidanud ütlema!”
„Ja kui ma oleksin seda teinud?” Ta haaras mul käest ja rabas mu püsti, nii et me silm silma vastu jäime. „Sa oleksid kannal ringi pööranud ja sõna lausumata kadunud. Aga kui ma sind juba korra näinud olin – usu mind, ma olin valmis veel palju hullemaid asju tegema kui valetama, et sind kinni hoida!”
Jamie surus mu kõvasti enda vastu ja suudles mind kaua ning tugevalt. Mul läksid põlved nõrgaks ja ma pidin vaeva nägema, et jalul püsida, milles mind toetas mälupilt Laoghaire’i vihastest silmadest ja verdtarretavast häälest: Ta on minu oma!
„Sellel jutul pole mõtet,” ütlesin eemale tõmbudes. Vihal on omamoodi joovastav toime, kuid sellele järgneb kiiresti pohmeluse must keeris. Mu pea käis nii hullusti ringi, et mul oli raske tasakaalu hoida. „Ma ei suuda enam millelegi mõelda. Ma lähen nüüd ära.”
Sööstsin ukse poole, kuid ta rabas mul piha ümbert ja tõmbas tagasi.
Siis keeras ta mu enda vastu ja suudles uuesti – nii kõvasti, et tundsin suus vere elavhõbedamaitset. See polnud ei kiindumus ega iha, vaid sõge kirg, vajadus mind omada. Sõnu ta enam ei teinud.
Ega teinud minagi. Tõmbasin pea tagasi ja lõin teda näkku, sõrmed konksus, et kratsida tema ihu.
Jamie hüppas tagasi, põsk marraskil, siis surus sõrmed mulle juustesse, kummardus ja suudles uuesti, otsusekindlalt ning metsikult, pööramata tähelepanu käe- ja jalahoopidele, millega ma ta üle külvasin.
Ta hammustas kõvasti mu alahuult ja kui ma õhku ahmides suu avasin, surus keele sisse, röövides mult nii õhu kui sõnad.
Siis viskas ta mu voodile, kus me alles tunni aja eest olime naerdes lamanud, ja surus mu kogu keharaskusega vastu madratsit.
Ta oli suur ja kõva.
Ning mina olin märg.
Minu oma! karjus kõik temas sõnatult. Minu oma!
Võitlesin ülima raevu ja osavusega vastu, ning mu keha vastas kajana: Sinu! Sinu, ja ole sa selle eest neetud!
Ma ei tundnud, kuidas ta mu kleidi lõhki käristas, kuid tajusin läbi tema õhukese särgi kehasoojust oma paljaste rindade vastas ja tema pikkade reielihaste survet enda omade vastas. Ta lasi mu käsivarre lahti, et rebida ära oma püksid ja ma küünistasin teda kõrvust rinnuni, jättes nahale helepunaseid triipe.
Andsime endast parima, et aastakümnetepikkuse lahusoleku raevus teineteist tappa – mina selle eest, et ta mind ära saatis, tema selle eest, et ma läksin; mina Laoghaire’i eest, tema Franki eest.
„Lits!” hingeldas ta. „Hoor!”
„Käi kuradile!” Surusin omakorda käe ta pikkadesse juustesse ja tõmbasin ta näo ropsuga tagasi enda vastu. Veeresime voodist välja ja maandusime hunnikus põrandal, et seal poolikute needuste ning katkenud sõnade segaduses edasi-tagasi rabeleda.
Ma ei kuulnud ukse avamist. Ma ei kuulnud üldse midagi, ehkki ta nähtavasti hüüdis ja koguni korduvalt. Pimeda ja kurdina olin teadlik vaid Jamiest, kuni meid rabas külm veevaling, äkiline nagu elektrilöök. Jamie tardus paigale. Ta näost kadus viimnegi veretilk, nii et põsesarnad teravalt esile tungisid.
Lamasin oimetult ja vesi tilkus ta juukseotstelt mu rindadele. Jamie taga seisis Jenny, nägu sama valge kui vennal, tühi kastrul käes.
„Lõpetage!” kähvas ta. Ta viltused silmad olid täis hirmusegust viha. „Jamie, mis sul arus on? Kiimled siin nagu metsloom, mis sest, et terve maja kuuleb!”
Jamie tõmbus must aeglaselt ja karuna kohmakalt eemale. Jenny haaras voodilt teki ja heitis selle mulle peale.
Käpili saanud, raputas Jamie pead nagu märg koer, paisates laiali veepiisku. Siis ajas ta ennast väga aegamisi püsti ja vedas rebitud püksid uuesti üles.
„Kas sul häbi ei ole?” karjus täiesti endast väljas Jenny.
Jamie seisis ja vahtis teda, nagu poleks elades ühtki sellesarnast olendit näinud ja murraks pead, kes ta selline on. Märjad juuksesalgud langesid ta paljale rinnale.
„On,” vastas ta lõpuks üsna mõõdukal toonil. „On küll.”
Tal paistis pea ringi käivat. Ta sulges silmad ja tema keha läbis kiire värin. Sõna lausumata pööras ta ringi ja kõndis välja.
35
Põgenemine Eedenist
Jenny aitas mind kana loksumist meenutavate häälitsuste saatel – ma ei saanud aru, kas need tulid šokist või murest – voodisse. Olin ähmaselt teadlik uksel virvendavatest kogudest, ilmselt teenritest, kuid mul polnud huvi asja täpsemalt uurima hakata.
„Ma otsin sulle midagi selga,” pomises Jenny, soputas padja kohevaks ja lükkas mu sellele lamama. „Ja võib-olla lonksu kangemat. Kuidas sinuga on?”
„Kus Jamie on?”
Ta heitis mulle kiire pilgu, milles kaastunne segunes uudishimuga.
„Ära karda, ma ei lase teda uuesti su kallale,” ütles ta kindlalt, surus huuled kokku ja toppis, kulm kortsus, tekiservad kinni. „Kuidas ta võis ometi niimoodi!”
„See ei olnud tema süü – seekord mitte.” Tõmbasin sõrmedega läbi oma sassis juuste, mis andsid märku mu üldisest korratusest. „See tähendab, mina olin sama palju süüdi kui tema. Me mõlemad olime. Ta… ma…” Lasin käe alla, suutmata seletada. Olin verevalumeid täis ja põrutada saanud ning mu huuled olid paistes.
„Saan aru,” ütles Jenny ja vaatas mind pika kaaluva pilguga, millest mulle tundus, et võib-olla tõesti saigi.
Ma ei tahtnud äsjastest sündmustest rääkida ja ta paistis seda tajuvat, sest kõigepealt ta vaikis natuke aega, andis siis kellelegi poolihääli mingi korralduse ning tegi seejärel toale tiiru peale, sättides paika mööblit ning pannes asju oma kohale. Nägin, kuidas ta riidekapis auke nähes peatus ja siis maast suuremaid kannukilde üles
