lasi kardinal tagasi vajuda. „Läheb mäe otsa. Läheb alati, kui tal on mingid mured. Läheb kas mäkke või joob ennast Iani seltsis täis. Mägi on parem.”
Norsatasin vaikselt.
„Mulle tundub ka, et ta on mures.”
Koridorist kostsid kerged sammud ja uksele ilmus noorem Janet, kandes ettevaatlikult kandikut küpsiste, viski ja õllega. Ta oli kahvatu ja hirmul.
„Kas… kas sinuga on korras, tädi?” küsis ta kobavalt ja pani kandiku käest.
„Pole mul häda midagi,” rahustasin teda istuli tõustes ja kätt viskipudeli järele sirutades.
Kui olin pilguga Jennyle sedasama kinnitanud, patsutas too tütre käsivart ja suundus ukse poole.
„Jää tädi juurde,” käskis ta. „Ma lähen toon mingi kleidi.” Janet noogutas kuulekalt, istus sängi kõrvale taburetile ja jäi vaatama, kuidas ma söön ja joon.
Olles pisut kehakinnitust saanud, tundsin ennast palju tugevamalt. Hing mu sees oli tuim; äsja toimunu tundus ühtaegu unenäolise ja samas täiesti selgena. Võisin meenutada pisimaidki üksikasju: Laoghaire’i tütre siniseid kalingurlehve, peeni katkendlikke sooni Laoghaire’i kaelal, Jamie nimeta sõrme rebenenud küünt.
„Kas sa tead, kus Laoghaire praegu on?” küsisin Janetilt. Tüdruku pea oli kummargil ja ta uuris ilmselt omaenda käsi. Minu küsimuse peale lõi ta pea silmi pilgutades kuklasse.
„Oh!” ehmatas ta. „Ahah. Jajah, ta läks koos Marsali ja Joaniga tagasi koju Balriggani. Onu Jamie käskis neil minna.”
„Või nii,” laususin kõlatult.
Janet hammustas huult ja näperdas põlle. Korraga vaatas ta mulle otse silma.
„Tädi – mul on nii kahju!” Ta silmad olid soojad ja pruunid nagu isal, kuid praegu ujusid need pisarais.
„Pole hullu,” proovisin tüdrukut lohutada, ehkki ma ei osanud arvata, mida ta õieti mõtleb.
„Aga see olin mina!” pahvatas ta. Ta paistis ülimalt õnnetu olevat, kuid täis otsusekindlust kõik üles tunnistada. „Mina… mina ütlesin Laoghaire’ile, et sa oled siin. Sellepärast ta tuligi.”
„Aa.” See seletas midagi. Kummutasin viskiklaasi tühjaks ja panin ettevaatlikult tagasi kandikule.
„Ma ei arvanud… see tähendab, ma ei tahtnud mingit tohuvabohu korraldada, ausõna. Ma ei teadnud, et sa… et ta…”
„Pole hullu,” ütlesin uuesti. „Üks meist kahest oleks varem või hiljem nagunii tõe teada saanud.” Üks asi, millel küll tähtsust ei olnud, pakkus mulle siiski huvi. „Aga miks sa talle ütlesid?”
Tüdruk vaatas vargsi üle õla, sest alt hakkasid mingid sammud lähenema. Ta kummardus mulle lähemale.
„Sest ema käskis,” sosistas ta. Seda öelnud, tõusis ta kähku taburetilt ja lahkus toast, möödudes uksel oma emast.
Ma ei küsinud talt midagi. Jenny oli mulle kleidi leidnud – see kuulus ühele vanematest tüdrukutest – ja me vahetasime vaid mõne asjaliku sõna, mis olid tarvilikud riietumise juures.
Kui olin rõivais ja kängitsetud, juuksed harjatud ning üles pandud, vaatasin Jennyle otsa.
„Ma tahan ära minna,” laususin ma. „Otsekohe.”
Ta ei vaielnud vastu, vaatas mu vaid üle, kaalutledes, kas olen küllalt tugev. Siis noogutas ja tumedad ripsmed varjasid ta kaldus sinisilmi, mis olid nii venna moodi.
„Ma arvan, et nii on kõige parem,” lausus ta vaikselt.
Oli juba hiline hommik, kui ma Lallybochist lahkusin, teades, et see on viimast korda. Mul oli puss vööl, ehkki polnud tõenäoline, et seda kasutama pean. Sadulataskutes oli süüa ja mitu pudelit õlut; sellest pidi piisama kiviringini jõudmiseks. Olin mõelnud, kas mitte võtta Jamie taskust Brianna fotod, kuid kõhklema löönud ja nad sinna jätnud. Brianna oli igavesti Jamie oma, isegi kui mina ei olnud.
Oli kõle sügisilm ja päev täitis hommiku hallid lubadused kurbliku uduvihma näol. Maja ümber polnud kedagi, kui Jenny ratsu tallist välja ajas ja mulle jalust hoidis.
Tõmbasin pea sügavale kapuutsi ja noogutasin talle. Eelmine kord olime lahkunud pisarate ja kallistuste saatel nagu õed. Ta lasi valjastest lahti ja astus sammu tagasi, ning ma pöörasin hobuse ninaga tee poole.
„Jumal kaasa!” kuulsin teda selja tagant hõikavat. Ma ei vastanud midagi ega vaadanud ka tagasi.
Ratsutasin suurema osa päevast, peaaegu märkamata, kuhu ma lähen; pidasin vaid üldist suunda ja lasin ruunal ise mägede vahel teed leida.
Peatusin, kui hakkas pimenema, panin hobuse kammitsasse, heitsin mantlisse mässitult maha ja uinusin kohe magama, soovimata hetkegi ärkvel olla, sest nii võisid tulla mõtted ja mälestused. Tuimus oli mu ainus pääsetee. Teadsin, et see läheb üle, kuid klammerdusin tema halli turvalisuse külge nii kauaks kui võimalik.
See oli nälg, mis mind järgmisel päeval vastu mu enda tahtmist tagasi elule tõi. Ma ei olnud eelmisel päeval ühtki söögipausi pidanud ega ka hommikust söönud, kuid lõunaks hakkas mu kõht valjuhäälselt protesteerima. Pidasin väikeses orus sillerdava ojakese ääres kinni ja pakkisin lahti toidumoona, mille Jenny mulle oli sadulataskusse libistanud.
Kaerakakud ja õlu, paar väikest pätsikest värsket leiba, poolenisti lahti lõigatud ja lambajuustu ning marineeritud juurviljadega täidetud. Need olid mägismaa võileivad, karjuste ja sõjameeste mehine toit; Lallybrochile sama iseloomulik kui pähklivõi Bostonile. Tundus väga sobiv, et mu eksirännak lõpeb just ühe sellisega.
Sõin ühe leiva, tühjendasin selle kõrvale ühe savist õllepudeli, hüppasin tagasi sadulasse ja seadsin ratsu nina taas kirdesse. Kahjuks oli toit, mis valas uut elu mu kehasse, äratanud ellu ka mu tunded. Sedamööda kuidas me aina kõrgemale pilvedesse ronisime, langes mu meeleolu – ehkki see polnud juba alguseski kuigi kõrgel.
Ratsu oli tahtmist täis, kuid mitte mina. Pärastlõunal tundsin, et ma lihtsalt ei suuda enam. Juhtisin hobuse väiksesse metsatukka, et teda teelt näha poleks, panin lõdvalt kammitsasse ja kõndisin puude all kaugemale, kuni jõudsin maas lebava siledakoorelise, siit-sealt sammaldunud haavatüveni.
Vajusin sellele istuma, panin küünarnukid põlvedele ja pea kätele. Kõik minus valutas. Mitte vaid eelmise päeva sündmustest ega ka ratsateekonna vintsutustest, vaid hingevaevast.
Sundus ja otsuste langetamine olid alati kuulunud mu elu juurde. Olin valu ja vaevaga õppinud ravitsema; olin õppinud andma ja hoolima, kuid alati peatunud enne ohtlikku punkti, kus jätkuv andmine oleks mind ennast jõuetuks teinud. Olin õppinud iseenda nimel ka eemale tõmbuma ja kõrvale jääma.
Ka Franki kõrval olin selgeks saanud viisakuse tasakaalustava mõju; see oli lahkus ja lugupidamine, mis ei ületanud noid nähtamatuid piire, millest edasi tuli kirg. Ja Brianna? Armastus lapse vastu ei saa olla vaba; alates tema esimestest liigutustest üsas valdab sind andumus, mis on sama võimas kui sõge ja sama vastupandamatu nagu sünnitusprotsess ise. Kuid ehkki võimas, on see armastus alati kontrolliv; üks kahest osapoolest on vastutaja, kaitsja, jälgija ja valvaja – jaa, see tunne on kahtlemata kirglik, kuid mitte kunagi ohjeldamatu.
Alati,
