olnud talle toonud muud kui iseenda, olemata temaga muud kui vaid ise, andnud talle nii oma hinge kui keha, lasknud tal näha ennast alasti, lubanud tal näha mind tervenisti ja armastada minu nõrkusi – sest kunagi ta neid armastas.
Olin kartnud, et ta ei suuda seda enam. Või ei taha. Kuid kogenud siis nende mõne päeva jooksul täiuslikku õndsust ja uskunud, et see, mis oli tookord, on taas kord tõsi; et võin teda armastada kogu oma hinge ja ihuga ning kõigega, mis mul üldse on, ning olla armastatud sama siiralt ja ausalt.
Mu sõrmede vahelt valgusid suured kuumad pisarad. Nutsin taga Jamiet ja seda iseennast, kes ma olin olnud koos temaga.
Kas sa tead, ütles ta hääl sosinal, mida see tähendab – öelda: „Ma armastan sind” ja mõelda seda tõsiselt?
Ma teadsin seda. Ja istudes siin mändide all, pea käte vahel, teadsin ma ühtlasi, et ei mõtle seda enam kunagi nõnda.
Olles oma õnnetusse mõtiskellu vajunud, ei kuulnud ma ta samme enne, kui ta päris lähedal oli. Mind äratas oksa praksatus, kargasin puutüvelt üles nagu lendu ehmatatud faasan ja keerasin ennast välkkiirelt ründaja poole, süda kurgus ning nuga käes.
„Issand!” Läheneja hüppas noatera eest tagasi sama ehmunult kui mina.
„Mida sina siin teed?” küsisin nõudlikult. Surusin vaba käe rinnale. Süda peksis nagu trumm ja kindlasti olin ma näost sama valge kui tema.
„Isver, tädi Claire! Kust sa oled õppinud niimoodi nuga haarama? Sa ehmatasid mu segaseks.” Noor Ian tõmbas peoga üle lauba ja tema kõrisõlm lõnksatas.
„See tunne on vastastikune,” kinnitasin talle. Püüdsin nuga tuppe pista, kuid käsi värises reaktsiooni mõjul nii tugevalt, et see ei õnnestunud. Põlvede võdinal vajusin tagasi haavatüvele ja panin pussi põlvele.
„Kordan küsimust,” ütlesin, püüdes enesevalitsust tagasi saada, „mida sa siin teed?” Mul oli üpris kindel arvamine, mis ta siin teeb, ja ma ei tahtnud sellest tegelikult midagi kuulda. Teisest küljest vajasin väikest hingetõmmet, et ehmatusest üle saada, enne kui jälle korralikult püsti püsin.
Noor Ian hammustas huulde, vaatas ringi ja istus mu lubava noogutuse peale kohmetult minu kõrvale tüvele.
„Onu Jamie saatis mu…” hakkas ta ütlema. Ma ei mallanud rohkem kuulata, ajasin ennast püsti – põrgusse need põlved –, surusin noa vöö vahele ja pöördusin minekule.
„Oota, tädi! Palun!” Ta haaras mul käsivarrest, kuid rapsasin ennast lahti ja tõmbusin eemale.
„Mind ei huvita,” ütlesin jalaga sõnajalgu kõrvale lükates. „Mine koju, Ian-poiss. Mul on, kuhu minna.” Vähemalt ma lootsin seda.
„Aga see ei ole nii, nagu sa arvad!” Suutmata mind takistada lagendikult lahkumast, hakkas ta mulle järele tulema ja madalate okste alt läbi kummardades oma vastuväiteid esitama. „Tal on sind vaja, tädi, päriselt ka. Sa peaksid tulema minuga koos tagasi koju.”
Ma ei vastanud. Olin hobuse juurde jõudnud ja kummardasin, et kammitsat lahti päästa.
„Tädi Claire! Kas sa ei kuula mind üldse?” Tema kohmakas kogu ilmus välja teisel pool hobust ja ta silmitses mind üle sadula. Ta oli väga oma isa moodi ja tema heasüdamlik, sõbralik nägu oli murest krimpsus.
„Ei,” vastasin lühidalt. Surusin kammitsa sadulataskusse, panin jala jalusesse ja hüppasin sadulasse, nii et seeliku- ja kleidisabad kaunilt välkusid. Minu kavandatavat väärikat lahkumist segas nüüd vaid tõsiasi, et mu ratsmed olid noorel Ianil kõvasti peos.
„Lase lahti,” käsutasin majesteetlikult.
„Enne ei lase, kui sa mu ära kuulad,” vastas ta. Ta vahtis mulle otsa, lõug jonnakalt krampis ja pehmed pruunid silmad välkumas. Vahtisin vastu. Poiss oli vibalik, kuid tal olid Iani sitked lihased; kui ma just ei tahtnud teda kapjade alla sõtkuda, siis ei jäänud eriti muud võimalust kui ta ära kuulata.
Hea küll, otsustasin. Mingit kasu ega rõõmu see sulle ei too, ei sulle ega ka su kahepalgelisele onule, aga ma kuulan.
„Räägi,” sõnasin kogu oma kannatlikkust kokku võttes.
Ta hingas sügavalt sisse, heites mulle valvsa pilgu, mis küsis, ega ma ei naljata. Otsustanud, et mitte, hingas ta välja, nii et pehmed pruunid juuksed laubal lehvima lõid, ja ajas selja sirgu.
„Noh,” alustas ta korraga ebakindlaks muutudes. „See… ma… ta…”
Kähistasin lootusetult. „Alusta algusest,” ütlesin, „aga ära hakka pikalt-laialt heietama, eks?”
Ta noogutas ja vajutas hambad keskendudes ülahuulde.
„Noh, kui sa olid ära läinud ja onu Jamie tagasi tuli, siis läks majas hirmsaks mürgliks,” alustas ta.
„Arvata on, et läks,” tähendasin ma. Tahes-tahtmata tundsin, kuidas minus ärkas väike uudishimu, kuid surusin selle alla ja manasin näole täieliku ükskõiksuse.
„Ma pole onu Jamiet veel nii vihasena näinud,” jätkas poiss mind teraselt silmitsedes. „Ja ema ka mitte. Seal polnd hoo ega hoobi vahet. Isa püüdis neid maha rahustada, aga nad nagu ei kuulnudki teda. Onu Jamie nimetas ema susserdajaks ja latataraks… ja siis ütles veel palju hullemini ka,” lisas ta punastades.
„Ta ei oleks pidanud Jenny peale vihastama,” sõnasin ma. „Minu meelest tahtis Jenny ainult aidata.” Ühtlasi oli mul äärmiselt vastik tunne, et mina olen selle tüli põhjustaja. Jenny oli olnud Jamie tugisammas ja nurgakivi lapsepõlvest peale, ema surmast saadik. Kas see kahju, mida ma oma naasmisega tegin, ongi parandamatu?
Minu üllatuseks Jenny poeg hoopis muigas. „Noh, ega see asi päris ühepoolne ka ei olnud,” nentis ta. „Mu emps ei ole sellest puust, et laseb ennast kõrvad lontis sõimata. Kui lugu lõppes, oli onu Jamiel ikka mitu hambajälge küljes.” Seda meenutades ta neelatas.
„Tegelikult ma kartsin päris tõsiselt, et nad teevad teineteisele viga. Ema läks onu Jamiele raudkorsetiga kallale, onu kiskus selle tal käest ja viskas köögiaknast välja. Ehmatas kanad aiast välja,” lisas ta jõuetu naeratuse saatel.
„Kanad on siin kõige väiksem mure, noormees,” ütlesin talle silma vaadates jahedalt. „Räägi edasi, ma tahan minema hakata.”
„Noh, siis lõi onu Jamie elutoa raamaturiiuli upakile – ma arvan, et ta ei teinud seda meelega,” lisas ta kärmelt, „ta oli lihtsalt liiga närvis – ja marssis uksest välja. Isa pistis pea aknast välja ja hõikas talle, et kuhu ta siis läheb nüüd, ja onu karjus vastu, et sind otsima.”
„Aga miks siis sina siin oled, mitte tema?” küsisin ma vaikselt ettepoole naaldudes ja ta ratsmeid hoidvaid käsi jälgides; kui nende haare peaks lõdvenema, ehk õnnestub mul siis ratsmed enda kätte napsata.
Noor Ian ohkas. „Noh, just siis kui onu Jamie sadulasse hüppas ja minema hakkas, tuli täd… ee… see tähendab, tema nai…” – poiss punastas õnnetult – „…Laoghaire. Ta… tuli mäest alla ja otse eesõuele.”
Siinkohal loobusin ma ükskõiksust teesklemast.
„Nii, ja mis siis sai?”
Ian kortsutas kulmu. „Siis läks hirmsaks lärmilöömiseks,
