style="font-size:15px;"> „Kuula mind!” käratas Jamie ja virutas rusikaga lauale, nii et ma võpatasin. Lõin pea kuklasse ja nägin teda enda kohal kõrgumas. Ta punased juuksed olid õlgadel laiali, habe ajamata, rind paljas ja põsk Laoghaire’i küüntest ära kraabitud – nii nägi ta välja nagu viikingisõdalane, kes kavatseb kohe midagi jõledat korda saata. Pöörasin pilgu ära ja üritasin oma särki leida.
See oli kuskil voodiriiete vahel; kobasin linadehunnikus ringi. Teisel pool ust oli lahti läinud kõva prõmmimine, saateks karjatused ja kiljatused, sest lärm oli teisigi kodakondseid kohale meelitanud.
„Parem mine ja seleta oma tütrele,” ütlesin kortsus särki üle pea tõmmates.
„Ta ei ole mu tütar!”
„Ei ole?” Mu pea vupsas särgikaelusest välja ja ma ajasin pea kuklasse, et talle silma vaadata. „Ja sa muidugi ei ole Laoghaire’iga abielus ka?”
„Kurat küll, ma olen sinuga abielus!” möirgas ta ja virutas veel kord rusikaga lauale.
„Ma ei usu.”
Mul oli väga külm ja mu kanged sõrmed ei saanud kuidagi hakkama korsetipaeladega; jätsin nad sinnapaika ja tõusin püsti, et kleiti otsida, mis asus kuskil teises toaotsas – Jamie selja taga.
„Ma tahan oma kleiti.”
„Sa ei lähe kusagile, inglismann. Mitte enne kui…”
„Ära nimeta mind nii!” kriiskasin häälel, mis meid mõlemat üllatas. Ta jäi mulle hetkeks otsa vaatama ja noogutas siis.
„Hea küll,” ütles ta vaikselt. Heitis siis pilgu uksele, mis hakkas kolkimisele järele andma. Ta hingas sügavalt sisse ja ajas ennast sirgu.
„Ma lähen asju klaarima. Ja siis räägime omavahel. Ole siin, ingl… Claire.” Ta korjas maast särgi ja tõmbas selga. Keeras ukse lahti, astus hoobilt vaikseks jäänud koridori ja sulges ukse enda järel.
Mul õnnestus kleit üles korjata, kuid siis vajusin voodile ja jäin sinna värisedes istuma, roheline villane rõivatükk kägaras põlvedel.
Ma ei suutnud selgelt mõelda. Minu mõtted keerlesid vaid ümber keskse tõsiasja: ta oli abielus. Abielus Laoghaire’iga! Ja tal oli perekond. Ning ometi oli ta nutnud Brianna pilti nähes.
„Oh, Bree!” ütlesin valjult. „Oh, jumal küll, Bree!” ja hakkasin nutma – osalt šokist, osalt Brianna meenutamisest. See ei olnud küll loogiline, ent äsjane avastus mõjus nii, nagu oleks Jamie Brianna reetnud, ja samavõrd ka minu – või Laoghaire’i.
Mõte Laoghaire’ile muutis vapustuse ja kurbuse silmapilk vihaks. Hõõrusin rohelise kangaga raevukalt nägu, nii et nahk punaseks ja hellaks läks.
Kuradi Jamie! Kuidas ta julges? Üks asi oli abielluda, arvates, et ma olen surnud. Olin seda pooleldi oodanudki ja ühtlasi kartnud. Kuid abielluda selle naisega – selle näruse väikese salaliku litaga, kes üritas mind Leochis tappa… ehkki Jamie vist ei teadnud seda, tähendas kuskilt ajusagarast vaikne mõistuse hääl.
„Kurat, aga ta oleks pidanud mõistma!” põrutasin ma. „Põlegu ta põrgus – kuidas ta ometi võis selle naise võtta?” Kuumad kaotusja vihapisarad voolasid omatahtsi mööda mu palgeid alla ning mu nina lurises. Kobasin taskurätiku järele, ei leidnud, ja meeleheites nuuskasin lõpuks linanurka.
Lina lõhnas Jamie järele. Veel hullem, see lõhnas meie mõlema järele ja sellest levis meie naudingute õrna hõngu. Mu reie siseküljel oli väike kihelev koht, kust Jamie oli alles mõne minuti eest naksanud. Laksasin seda täiest jõust peopesaga, et aistingut tappa.
„Valetaja!” karjusin ma. Haarasin kannu, millega Laoghaire oli üritanud mind visata, ja viskasin ise. Kann lendas vastu ust ja purunes klirinaga kildudeks.
Jäin keset tuba seisma ja kuulatasin. Vaikus. Alt ei kostnud midagi; keegi ei tõtanud üles selgitama, millest see klirin. Kujutasin ette, et nad on kõik liiga ametis Laoghaire’i lohutamisega, et minu pärast muret tunda.
Kas nad elasid siin, Lallybrochis? Mulle meenus, kuidas Jamie oli Ferguse kõrvale kutsunud ja ees minema saatnud – väidetavalt Ianile ja Jennyle teatama, et me oleme tulemas. Ja ilmselt siis ka hoiatamas minu eest, ja ütlemas, et nad Laoghaire’i enne mu saabumist minema saadaksid.
Taeva pärast, mida Jenny ja Ian kõigest sellest arvama pidid? Selge see, et nad teadsid Laoghaire’ist – ja ometi olid nad mu eile õhtul vastu võtnud, ilma et miski nende näos midagi reetnud oleks. Ja kui Laoghaire ära saadeti, miks ta siis tagasi tuli? Isegi katse selles kõiges selgust saada pani meelekohad tuikama.
Kannu puruksviskamine oli niipalju viha välja valanud, et suutsin jälle oma sõrmi valitseda. Lõin korseti jalaga nurka ja tõmbasin kleidi selga.
Pidin välja pääsema. See oli ainuke enam-vähem selge mõte mu peas ja ma klammerdusin selle külge. Ma pean lahkuma. Ma ei saa jääda, ma ei saa siia jääda, kui Laoghaire ja tema tütred on majas. Nemad kuulusid siia, mina mitte.
Seekord õnnestus mul sukapaelad kinni saada, samuti pealisseeliku arvukad haagid, ja üles otsida oma kingad. Üks oli kausialuse all, teine massiivse tammepuust riidekapi all – mõlemad seal, kuhu ma nad eelmisel õhtul olin jalast visanud, heites ühtlasi rõivad kuhu juhtus, sest ootavasse voodisse ja Jamie sooja kaissu ronimisega oli ju nii kiire.
Vabisesin. Kamin oli jälle ära kustunud ja aknast puhus jäine tuul. Tundsin, et olen riietest hoolimata läbinisti külmunud.
Raiskasin aega mantlit otsides, enne kui taipasin, et see on all; olin selle eelmisel päeval elutuppa jätnud. Tõmbasin sõrmedega läbi juuste, olles liiga ärritunud, et juukseharja otsida. Juuksed särtsusid staatilisest elektrist – olin villase kleidi üle pea tõmmanud – ja ma rehmasin hõljuvaid ning näole tükkivaid karvu läbematult käega.
Valmis. Vähemalt nii valmis, kui ma olla sain. Pidasin kinni, et viimast korda ringi vaadata, kuid siis kuulsin samme trepist üles tulemas.
Mitte kiireid ja kergeid nagu viimased. Need olid rasked, aeglased ja sunnitud. Teadsin nägematagi, et tulija on Jamie – ja et ta ei põle soovist minuga kohtuda.
Tore. Mina ei soovi seda samuti. Parem juba lahkuda kohe, ilma sõnagi vahetamata. Sest mida meil rääkida oleks?
Uks avanes ja ma hakkasin taganema, ise seda märkamata, kuni jalad sängiserva puudutasid. Kaotasin tasakaalu ja vajusin istuma. Jamie peatus uksel ja silmitses mind.
Ta oli habet ajanud. Seda märkasin ma kõigepealt. Noore Iani eilse päeva teguviisi kopeerides oli ta ennast kiirelt raseerinud, juuksed tagant kinni sidunud ja ennast enne pahandusega silmitsi minekut muul moel korrastanud. Paistis, et ta saab aru, mida ma mõtlen; sünge naeruvari libises üle ta näo ja ta hõõrus oma äsjakraabitud põske.
„Mis sa arvad, kas sellest on abi?” küsis ta.
Neelatasin ja tõmbasin keelega üle kuivade huulte, kuid ei vastanud. Ta ohkas ja vastas ise.
„Ega vist.” Ta astus sisse ja sulges ukse. Seisis hetke kohmetult paigal, seejärel hakkas voodile lähemale tulema, käsi välja sirutatud.
„Ära puuduta mind!” Kargasin püsti ja tõmbusin eemale, liikudes kaarega ukse poole. Ta käsi langes alla, kuid ta astus mulle teele ette, varjates ukse.
„Kas
