noor Ian veel arutas, et sinu persenahk peab olema otsekui parknahast,” kõkutasin ma. „Kas asi oli sinu meelest seda väärt?”
„Oli muidugi,” kostis ta asjalikult ja puges mu kõrvale voodisse. Ta keha oli kõva ja külm nagu marmor, nii et ma kiljatasin, kuid ei protesteerinud, kui ta mind kõvasti oma rinna vastu surus. „Jessas, küll sa oled soe,” mõmises ta. „Tuled õige lähemale, mis?” Ta jalad nügisid ennast minu omade vahele ja ta pani käed mu tuharaile, tõmmates mind enda ligi.
Siis ohkas ta puhtast rahulolust ja ma lasin end ta vastas lõdvaks, tundes läbi Jenny laenatud õhukese puuvillase öösärgi, kuidas meie temperatuurid ühtlustuma hakkavad. Kaminasse oli küll turbatuli tehtud, kuid see ei suutnud valitsevat külma kuigi palju tagasi tõrjuda. Kehasoojus oli palju tõhusam.
„Oli muidugi seda väärt,” kordas ta. „Noore Iani oleks võinud oimetuks peksta – ta isa on seda kord või paar teinud – ja sellel poleks muud tagajärge olnud, kui vaid see, et ta oleks veel kindlamini võtnud nõuks uuesti ära joosta, niipea kui võimalus avaneb. Aga nüüd peab teda püssiga ähvardama, enne kui ta midagi sellist uuesti ette võtta julgeb.”
Ta ütles seda täie veendumusega ja kahtlemata oli tal õigus. Noor Ian oli ilmse heameelega võtnud vastu vanemate andeksanni – emalt suudluse ja isalt kaisutuse näol – ning läinud seejärel hunniku kakkudega voodisse, et seal siis kahtlemata mõtiskleda oma sõnakuulmatuse kummaliste tagajärgede üle.
Ka Jamiele oli suudluste saatel patukustutust kuulutatud ja ma kahtlustasin, et see läks talle rohkemgi korda kui tema etteaste mõju noorele Ianile.
„Vähemalt ei ole Jenny ja Ian su peale enam kurjad,” ütlesin ma.
„Jah. Ja ma tegelikult ei arvagi, et nad oleksid päriselt kurjad olnud, aga nad lihtsalt ei teadnud, mida poisiga teha,” seletas Jamie. „Nad on juba kaks poega üles kasvatanud ning noor Jamie ja Michael on mõlemad toredad poisid; aga mõlemad on rohkem Iani moodi – räägivad vaikselt ja on üsna korralikud. Noor Ian räägib samuti vaikselt, aga muidu on rohkem ema – ja minu – moodi.
„Fraserid on kangekaelsed, eks ole?” ütlesin naeratades. Selle osa klannivaimust pidin ära õppima esmajoones, kui Jamiet kohtasin, ja mu hilisemates kogemustes ei leidunud midagi, mis oleks vihjanud, et tegu võinuks olla eksitusega.
Ta kõhistas vaikse ja sügava rinnahäälega naerda.
„Nojaa, nii see on. Noor Ian võib Murray moodi välja näha, aga ta on iga toll sündinud Fraser. Ja pole mingit mõtet karjuda kangekaelse mehehakatise peale ega teda peksta. See muudab teda vaid veel jonnakamaks.”
„Ma pean selle meeles,” märkisin asjalikult. Üks käsi silitas mu reit, vedades öösärgi serva järk-järgult ülespoole. Jamie sisemine ahi küdes jälle mühinal ja tema paljad jalad minu omade vastas õhkasid sooja. Üks põlv nügis mind õrnalt, otsides jalgevahet. Panin käed ta tuharatele ja pigistasin õrnalt.
„Dorcas rääkis, et paljud härrasmehed maksavad hästi selle eest, et neid lõbumajas pekstaks. Ta ütles, et see… ajab neil kõvaks.”
Jamie nortsatas, pingutas tuharalihaseid ja lasi need mu silituste peale taas lõdvaks.
„Tõesti või? Küllap see nii on, kui Dorcas ütleb, aga mulle see küll nii ei mõju. Ütleksin, et on palju meeldivamaid viise, kuidas riista püsti saada. Teisest küljest,” lisas ta ausalt, „võib-olla see teeb vahe sisse, kui piitsa teises otsas on mõni kena tüdruk ja mitte su isa – või näituseks õepoeg.”
„Võib-olla teebki. Kas proovin mõnikord?” Ta kurguauk oli otse mu nina juures, päevitunud ja tundlik, ning selle kõrval, laialt kaarduva rangluu kohal, õrn hele kolmnurkne arm. Puudutasin armi juurest huultega tema tukslevat nahapinda ja ta hakkas vabisema, ehkki meil kummalgi enam külm ei olnud.
„Ei,” vastas ta pisut kähinal. Ta käsi kobas mu öösärgi seljatagust, tõmmates paelu lahti. Siis veeretas ta ennast seljale ja tõstis mu äkki enda kohale nagu udusule. Väike näpuliigutus, lahtipäästetud paeltega särk libises üle õlgade ja külm õhk ehmatas mu rinnanibud hetkega kikki.
Jamie silmad olid veel rohkem kaldu kui tavaliselt, kui ta mind naeratades vaatas, silmad poolkinni nagu unisel kassil ja peopesad mu rindu soojendamas.
„Ma ütlesin, et on palju meeldivamaid viise, eks?”
Küünal oli ära põlenud ja kamin vaid hõõgus veel, läbi uduse aknaklaasi kumas kahvatult novembrikuine tähistaevas. Ehkki oli üsna pime, olid mu silmad sellega nii ära harjunud, et nägin toas iga viimast kui üksikasja: paksu valget keraamilist kannu ja kaussi, mille sinine triip hämaruses mustana paistis, väikest tikitud seinalinikut ja Jamie riideid, mis olid voodi kõrval taburetil hunnikus.
Ka Jamie oli selgesti nähtav – tekid pealt heidetud, rind pingutusest kergelt higine. Imetlesin ta trimmis kõhtu, mille heledal nahal keerdusid tumepruunid krussis karvad. Ma ei suutnud jätta teda puudutamata ja vedasin sõrmega mööda võimsalt kaarduvaid roideid, mis andsid kuju ta kehale.
„See on nii hea,” ütlesin unelevalt. „Nii hea on puudutada mehekeha.”
„Kas ta meeldib sulle siis veel?” küsis Jamie natuke häbelikult ja samas rahulolevalt, kui ma teda hellitasin. Ta sirutas käe üle mu õla ja silitas juukseid.
„Mm-hmh.” Ma ei olnud seda just teadlikult taga igatsenud, ent kui ta nüüd mu kõrval lamas, meenus mulle, milline rõõm see on; kõik see unesegane lähedus, milles mehe keha sulle otsekui külge kasvab, tekitades mulje, nagu oleksid selle kummalised vormid ja pinnad su enda jäsemete jätkuks.
Libistasin käega üle ta lameda kõhu, üle puusaluu ümara otsa ja jämeda lihaselise reie. Koldes hõõguv viimane tuluke pani helendama ta jalgu ja käsivarsi katvad punakuldsed karvad ning tiheda tumeda tihniku kubemes.
„Issand, oled sina ikka karvane elajas,” ütlesin ma. „Isegi siit.” Libistasin käe mööda kubet alla ja ta ajas jalad kuulekalt laiali, et võiksin puudutada pakse krussis karvu ta tuharavoldis.
„Nojah, aga kasuka jaoks mind veel kütitud ei ole,” lausus Jamie rahulolevalt. Ta käelaba puhkas mu tagumikul ja suur pöial libises õrnalt üle selle kumera pinna. Ta pani teise käe pea alla ja vaatas lõõgastunud pilgul mu keha.
„Ja sind, inglismann, oleks veel vähem põhjust nülgida.”
„Ma loodaks küll.” Nihutasin end, et tal oleks mugavam oma silitusi laiendada, nautides ta käe soojust oma paljal seljal.
„Kas sa oled kunagi vaadanud peent raagu, mis on kaua aega seisvas vees olnud?” küsis ta. Tema sõrm liikus kergelt piki mu selgroogu, ajades mind kananahale. „Selle peal on tibatillukesed mullid, sajad ja tuhanded ja miljonid, nii et see näeb välja, nagu ta oleks kaetud hõbedase härmatisega.” Ta sõrmed paitasid mu roideid, käsivarsi ja selga ning kõikjal ajasid väikesed ihukarvad ennast tema puudutuse kiiluvees püsti.
„Sina oled praegu selline, inglismann,” ütles ta peaaegu sosinal. „Pehme ja paljas, hõbedaga kaetud.”
Siis me lamasime mõnda aega vaikides, kuulates vihma rabinat. Külm sügisõhk voogas sisse, segunedes kaminast õhkuva suitsuse soojusega. Jamie ajas ennast küljele, seljaga minu poole, ja tõmbas meile mõlemale teki peale.
Kobisin ta vastu ja panin põlved ta põlveõnnaldesse. Nüüd jäi kustuv kolle mu selja taha, heites nõrka valgust Jamie
