märkas seda ja kaisutas mind kõvasti, ning tema pehmed juuksed paitasid mu nägu. Ta oli palju lühem kui mina, pealtnäha habraste luudega ja õrn, kuid sellegipoolest oli mul tunne, nagu kaisutaks mind soojalt ning hoiaks tugevasti keegi, kes on minust palju suurem.
Ta lasi mu hetke pärast lahti ja astus sammu tagasi, nägu naerul. „Issand, sa isegi lõhnad sama moodi!” hüüatas ta ja ma purskasin koos temaga naerma.
Ian oli ligi astunud; ta kummardus ja embas mind õrnalt, riivates huultega mu põske. Ta lõhnas kergelt heina ja kapsalehtede järele, ja siis iseenda järele, millele lisandus õrn turbasuitsuhõng.
„Nii tore on sind jälle näha, Claire,” ütles ta. Ta pehmed pruunid silmad vaatasid mind naeratades ja kojujõudmise tunne minus süvenes. Ian astus kohmetult sammu tagasi ja naeratas. „Tahad ehk midagi süüa?” Ta osutas laual seisvale kandikule.
Jäin kõhklema, kuid juba astus Jamie tarmukalt kandiku juurde.
„Tilgake ei teeks paha, aituma, Ian,” ütles ta. „Claire, kas võtad ka?”
Klaasid valati täis, ulatati kukleid edasi ja mõmiseti kamina ette maha istudes üksteisele väikseid meeldivaid viisakusi. Hoolimata pindmisest südamlikkusest tajusin ma süvakihtides voogavat pinget, mis polnud seotud ainult minu ootamatu väljailmumisega.
Jamie istus mu kõrvale tammepuust järile, kuid ei võtnud rohkem õlut kui väikese lonksukese ja tema söögipala seisis puutumata põlvel. Mõistsin, et ta ei olnud toidupoolise pakkumisest kinni hakanud mitte näljast, vaid varjamaks tõsiasja, et ei ta õde ega õemees polnud teda tervituseks emmanud.
Tabasin Iani ja Jenny vahelise kiirpilgu, seejärel aga pikema, kuid tõlkimatu silmavaatamise Jenny ja Jamie vahel. Olles siin mitmes mõttes võõras, hoidsin enda silmad maas ja uurisin asju ripsmete varjust. Jamie istus minust vasakul; tundsin meie vahel väikest liikumist – tema parema käe kaks jäika sõrme trummeldasid vastu reit.
Vestlus, niipaljukest, kui seda oli, suri vaikselt välja ja maad võttis ebamugav vaikus. Kuulsin läbi turbatule vaikse sahina kuskilt köögi poolt kaugeid harvu mütsatusi, kuid see kõik ei meenutanud möödunud aegu, mil maja kihas tegevusest ja toimetamisest, trepil põntsusid pidevalt kellegi sammud ning ülalt lastetoast kostis laste kisa ja imikute kõrvulukustavat karjumist.
„Kuidas kõik teie lapsed elavad?” küsisin Jennylt, et vaikust katkestada. Ta võpatas ja ma taipasin, et olin tahtmatult vale küsimuse esitanud.
„Oh, nendega on kõik korras,” vastas ta ebakindlalt. „Kõik kenad lapsed. Ja lapselapsed ka,” lisas Jenny ja neile mõeldes valgustas ta nägu naeratus.
„Nad on peaaegu kõik noore Jamie juurde läinud,” ütles Ian vahele, vastates mu tegelikule küsimusele. „Ta naisel oli läinud nädalal jälle sünnitus, nii et tüdrukud läksid kolmekesi natuke appi. Ja Michael on parajasti Invernessis, Prantsusmaalt saadetud asju ära toomas.”
Toas sähvatas järjekordne pilguvahetus, seekord Iani ja Jamie vahel. Tundsin, kuidas Jamie kergelt pead kallutas, ja nägin, kuidas Ian vaevumärgatavalt vastuseks noogutas. Huvitav, mida kuradit see veel tähendab. Toas ristus nii palju tundehoovusi, et mul tekkis kiusatus püsti karata ja kutsuda koosolek korrale, et vaid pinget alla saada.
Nähtavasti tundis Jamie sama. Ta köhatas Ianile silma vaadates kurgu puhtaks ja asus päevakorra kõige tähtsama punkti juurde, öeldes: „Me tõime poisi koju.”
Ian hingas sügavalt sisse ja tema pikk sõbralik nägu võttis kalgima ilme. „Nii et tõite koju, jah?” Õhuke viisakusloor, mis koosviibimist seni katnud oli, rebenes nagu hommikune udu.
Tundsin, kuidas Jamie mu kõrval pisut pingule tõmbus, valmistudes iga hinna eest õepoega kaitsma.
„Ian, ta on hea poiss,” ütles ta.
„Kas ikka on?”
Vastajaks oli hoopis Jenny, kaunid tumedad kulmud sügavalt kortsus. „Selle järgi, kuidas ta kodus käitub, seda küll öelda ei saa. Aga võib-olla ta on sinu juures teistsugune, Jamie.” Tema hääles kõlas tugev süüdistusnoot ja Jamie pingestus veel enam.
„Jamie, see on sinust kena, et sa poisi kaitseks välja astud,” sõnas omalt poolt Ian näälule jahedalt noogutades. „Aga kui sa lubad, me kuulaks kõigepealt ära, mis noorel Ianil endal öelda on. Kas ta on üleval?”
Lihas Jamie suunurgas tuksatas, kuid ta vastas kiretult: „Pesutoas, ma arvan; ta tahtis ennast enne teie ette tulekut veidi korda seada.” Ta parem käsi libises alla ja vajutas hoitavalt mu jalga. Jamie ei olnud maininud meie kohtumist Janetiga ja ma mõistsin, miks; ka Janet oli koos õdedega ära saadetud, et vanemad võiksid segamatult tegelda minu väljailmumise ja oma väänkaelast pojaga, kuid ta oli vanemate teadmata tagasi hiilinud – kas selleks, et heita pilk oma paljukõneldud tädi Claire’ile, või siis selleks, et olla toeks vennale.
Langetasin laud, andmaks märku, et olin mõistnud. Polnud mingit mõtet tüdrukut asjasse segada, kui õhk niigi pingest praksus.
Koridorist, vaibata põrandalt kostis sammude kaja ja Iani puujala rütmilist tümpsumist. Ian oli läinud pesutoa poole; nüüd tuli ta süngelt tagasi, lastes enda ees tulla noorel Ianil.
Kadunud poeg nägi just nii viisakas välja, kui seep, vesi ja habemenuga teda üles lüüa suutsid. Poisi kondised lõualuud olid raseerimisest punased ja juuksed kuklal niisketes salkudes, suurem jagu tolmu kuuest välja klopitud ja ümmargune särgikaelus korralikult rangluudeni nööbitud. Kõrbenud peapoolega ei olnud suurt midagi peale hakata, aga teine pool oli viisakalt kammitud. Maniskit ei olnud ja püksisääres haigutas pikk lõhe, kuid kõiki asjaolusid kokku võttes nägi ta nii hea välja, kui üks kohest mahalaskmist ootav inimene üldse näha võib.
„Tere, ema,” ütles ta ja noogutas talle kohmetult.
„Tere, Ian,” vastas Jenny mahedalt ja poiss tõstis kiirelt pea, olles ema toonist silmanähtavalt jahmunud. Poja ilmet nähes ilmus Jenny huulile naeratus. „Mul on nii hea meel, et sa elusalt ja tervelt tagasi kodus oled, mo chridhe,”3 ütles ta.
Poisi nägu selgines sedamaid, justkui oleks kuulnud, kuidas hukkamiskomandole antakse käsklus püssid tühjaks laadida. Kuid siis märkas ta isa nägu ja tõmbus uuesti kangeks. Ta neelatas, kummardas pea alla ja vahtis hoolikalt põrandalaudu.
„Mm-hmh,” tegi Ian. See kõlas väga raske- ja väga šotipäraselt; palju enam pastor Campbelli kui tolle laheda mehe moodi, keda ma siiani olin tundnud. „Ja nüüd ma tahaksin teada, poja, mis sul enda kaitseks öelda on.”
„Ahah. Noh… ma…” Noor Ian vakatas õnnetult, köhatas ja üritas uuesti. „Noh… tegelikult ei olegi midagi, isa,” pomises ta.
„Vaata mulle otsa!” käsutas Ian. Poeg tõstis vastumeelselt pea ja vaatas isale silma, kuid tema pilk kippus ühtelugu kõrvale hiilima, justkui kartes liialt kaua viibida sel karmil näol, mis talle vastu vaatas.
„Kas sa mõistad, mida sa oma emale tegid?” küsis Ian nõudlikult. „Kui ära kadusid ja tema arvama jäi, et sa oled surnud või haavatud? Kadusid ära ilma sõna lausumata, ja siis polnud kolm päeva sinust mitte hõngugi, kuni Joe Fraser su kirja ära tõi? Kas sa üldse oskad ette kujutada, mida need kolm päeva talle tähendasid?”
Iani välimus või sõnad paistsid tema järeltulijale tugevat mõju avaldavat. Noor Ian lasi pea veel enam norgu
Südameke, kullake (gaeli k.).
