oli suuremeelsust teha nägu, et tal on häbi.
„Noneh, anna andeks,” pomises ta. „Ma tahtsin…” – ta katkestas lause ja tegi närvilise käeliigutuse – „…pole oluline, mis ma tahtsin. Oleksin pidanud teile teatama ja ei teatanud. Aga mis puutub põgenema õhutamisse, siis…”
„Ei, seda ma ei arvagi,” sekkus Ian. „Vähemalt mitte otseselt.” Viha oli ta pikalt näolt taandunud. Nüüd näis ta väsinud ja veidi kurb. Põsesarnad tükkisid esile, jättes põsed lohku, mida loojuva päikese valgus omalt poolt süvendas.
„Poiss lihtsalt armastab sind, Jamie,” ütles ta vaikselt. „Ma näen ju, kuidas ta kuulab, kui sa külas oled; kuidas ta räägib kõigest, mis sa teed; ma näen, mis näoga. Ta arvab, et sinu elu on üks suur põnevus ja seiklus hommikust õhtuni, ning midagi hoopis etemat, kui ema lilleaeda kitsesõnnikut kühveldada.” Ta naeratas tahtmatult.
Jamie vastas õemehele muige ja õlakehitusega. „Aga kas see pole temavanuse poisi juures tavaline, et ta otsib põnevust? Me sinuga olime samasugused.”
„Ükskõik kas otsib või mitte, aga sellist põnevust, nagu ta sinu juures saab, pole talle küll vaja,” segas Jenny teraval häälel vahele. Ta raputas pead ja korts tema kulmude vahel süvenes, vaadates taunival pilgul oma venda. „Halastaja jumal ise teab, et su elu on ära nõiutud, muidu sa oleksid juba tosin korda surnud.”
„Noneh. Mulle tundub, et tal oli mingi tagamõte ja ta hoidis mind millegi jaoks.” Jamie heitis mulle naeratava kõrvalpilgu ja ta käsi otsis minu oma. Ka Jenny vaatas läbitungimatul ilmel minu poole, kuid pöördus siis jututeema juurde tagasi.
„Võib-olla ongi nii,” ütles ta. „Aga sa ei saa sedasama väita noore Iani kohta.” Ta vaatas Jamiet ja ta pilk mahenes.
„Ma ei tea päris täpselt, Jamie, mis elu sa elad – aga ma tean sind küllalt hästi, et arvata, et sinu eluviis pole meie poisile sobilik.”
„Hm-km.” Jamie hõõrus oma habemetüükas lõuga ja proovis uuesti. „Nojah, igatahes ma tahtsin noore Iani kohta seda öelda. Ta käitus eelmisel nädalal nagu mees. Ma mõtlen, Ian, et pole õige teda nuhelda nagu väikest last.”
Jenny kulmud kerkisid elegantse põlastusega.
„Või mees? Mis asja, ta on tita – alles neliteist!”
Ärritusest hoolimata kerkis üks Jamie suunurk veidi.
„Mina olin neljateistkümneselt juba mees, Jenny,” ütles ta vaikselt.
Õde turtsatas, kuid siis olid ta silmad äkki veekalkvel.
„Sa arvasid, et oled.” Jenny tõusis püsti ja pööras silmi pilgutades kõrvale. „Jah, ma mäletan sind,” ütles ta raamaturiiulit vahtides. Ta sirutas käe ja haaras selle servast otsekui tuge otsides kinni.
„Sa olid kena poiss, Jamie, kui sa Dougaliga oma esimesele röövkäigule sõitsid, puss vööl säramas. Mina olin kuusteist ja ma mõtlesin, et ma pole iial midagi ilusamat näinud kui sina seal, sirge ja pikk, oma hobuse seljas. Ja ma mäletan seda ka, kuidas sa tagasi tulid, üleni porine, üks näopool põldmarjapõõsasse kukkumisest ära kratsitud, ja Dougal muudkui kiitis isale, kui vapralt sa olid tegutsenud – ajanud iseseisvalt ära kuus lehma ja saanud mõõgaga lapiti vastu pead, tegemata selle peale piuksugi.” Suutes taas oma ilmet valitseda, pöördus ta raamatute ja meenutuste juurest uuesti venna poole. „Kas mees olla tähendab seda?”
Tema pilku kohates lipsas Jamie silmisse taas naerusäde.
„Ee, nojaa, võib-olla üht-teist veel,” ütles ta.
„Või nii,” tähendas Jenny asjaliku rahuga. „Ja mis see võiks olla? Et oskab tüdrukuga magada? Või suudab inimest tappa?”
Olin alati arvanud, et Janet Fraseril on teatavad selgeltnägijavõimed, eriti kui asi puudutab tema venda. Ilmselt laienesid need võimed ka ta poja tegevusele. Jamie punetavad põsesarnad tõmbusid veel kraadi võrra tumedamaks, kuid ta näoilme ei muutunud.
Jenny vangutas vennalt pilku pööramata pead. „Ei, noor Ian ei ole veel mees – aga sina oled, Jamie; ja sa tead väga hästi, milles seisneb nende erinevus.”
Ian, kes oli jälginud kahe Fraseri tulevahetust sama suure kaasaelamisega kui minagi, köhatas nüüd.
„Noh, olgu kuidas on,” ütles ta kuivalt. „Noor Ian on veerand tundi oma nahatäit oodanud. Ükskõik kas see karistusviis on talle sobiv või mitte, on vist pisut julm lasta teda veel kauem oodata, eks?”
„Ian, kas sa ikka pead seda tegema?” tegi Jamie paluvalt õemehe poole pöördudes veel viimase ponnistuse.
„No vaata,” kostis Ian aeglaselt, „kui ma poisile juba ütlesin, et ta saab kere peale ja ta ise teab suurepäraselt, et on selle ära teeninud, siis ma ei saa asja ees, teist taga oma sõna murda. Aga mis puutub sellesse, kas mina seda teen, siis… ei, nii ma ei arva.” Tema silmadesse ilmus lõbus helk. Ta sirutas käe kummuti poole, tõmbas välja paksu nahkrihma ja viskas selle Jamie kätte. „Vaid hoopis sina teed.”
„Mina?” põrkas Jamie tagasi. Ta tegi asjatu katse suruda rihm tagasi Iani kätte, kuid õemees ei teinud seda nägemagi. „Mina ei saa poissi peksta!”
„Oo, küll sa saad,” vastas Ian rahulikult ja pani käed vaheliti rinnale. „Sa oled nii tihti öelnud, et hoolitsed tema eest nagu oma poja eest.” Ta kallutas pead ja ehkki näoilme jäi endiselt leebeks, oli pilk kõigutamatu. „Vaata, Jamie, ja usu mu sõnu – tema isa olla ei olegi nii kerge. Kõige parem on, kui sa lähed ja veendud selles ise.”
Jamie jõllitas tükk aega Ianile otsa, seejärel õele. Õde kergitas kulmu ja vahtis vastu.
„Sa oled selle samavõrd ära teeninud kui tema, Jamie. Nii et hakka aga minema.”
Jamie surus huuled kõvasti kokku ja ta ninasõõrmed tõmbusid valgeks. Siis keeras ta kannal ringi ja tuiskas sõna lausumata välja. Põrandalauad kõmisesid kiiretest sammudest ja koridori teisest otsast kostis välisukse summutatud mütsatus.
Jenny heitis kiire pilgu Ianile, veel kiirema minule, ja jäi siis aknast välja vaatama. Ian ja mina, mõlemad temast tükk maad pikemad, tulime ta selja taha ja jäime sinna seisma. Õhtuvalgus tuhmus kiirelt, kuid seda oli veel küllalt, et näha majast umbes kahekümne jardi kaugusel puust väraval kõhutava noore Iani nukrat kogu.
Lähenevate sammude peale värinal ringi vaadates nägi ta oma onu tulemas ja ajas ennast üllatunult püsti.
„Onu Jamie!” Siis langes ta pilk rihmale ja ta ajas selja veel rohkem sirgu. „Kas… kas sina peksad mind?”
Õhtu oli vaikne ja ma kuulsin, kuidas Jamie hammaste vahelt sisinal sisse hingas.
„Paistab, et mul tuleb seda teha,” ütles ta keerutamata. „Aga kõigepealt ma pean su ees vabandust paluma.”
„Minu ees?” Noor Ian paistis üsna imestunud olevat. See paistis talle olevat harjumatu mõte, et vanemad inimesed võiksid tema ees vabandust paluda, eriti enne karistamist. „Sina ei pea küll millegi pärast vabandama, onu Jamie.”
Pikem kogu nõjatus väravale ja vaatas pead painutades lühemale otsa.
„Pean ikka. Ma tegin valesti, et lasin sul Edinburghi jääda, ja võib-olla tegin juba seda
