kõik võpatasid. „Läksin Edinburghi! Mitte et teie loal, mitte ka, et ma saadan sõna, mitte midagi muud, kui vaid Kallis ema, ma läksin Edinburghi. Ian. Vaat nii!”
Noore Iani pea hüppas püsti, silmad viha täis.
„See on vale! Ma kirjutasin veel Ära minu pärast muretse ja siis et Sinu armastav poeg Ian! Kirjutasin jah! On ju, ema?” Esimest korda vaatas ta Jennyle paluvalt otsa.
Jenny oli sellest saadik, kui Ian rääkima hakkas, olnud vait nagu sukk, nägu ilmetu ja tühi. Nüüd ta pilk leebus ja laial täidlasel suul väreles midagi naeratusetaolist.
„Kirjutasid küll,” vastas ta vaikselt. „See oli sinust kena – aga ma ju ikka muretsesin, eks ole?”
Poiss langetas silmad ja ma nägin tema peene kaela kohta ebaproportsionaalselt suurt kõrisõlme neelatades lõnksatamas.
„Anna andeks, ema,” ütles ta nii vaikselt, et ma vaevu teda kuulsin. „Ma… ma ei tahtnud…” Jälle vajus lause lõpp ära ja seda asendas kerge õlakehitus.
Jenny tegi tahtmatu liigutuse, nagu tahaks poissi puudutada, kuid Ian vaatas talle otsa ja ta lasi käel rüppe langeda.
„Häda on selles,” lausus Ian pikkamisi, iga sõna selgelt välja öeldes, „et see ei ole esimene kord, Ian, eks ole?”
Poiss ei vastanud, kuid tegi kerge tõmbleva liigutuse, mida võis mõista nõustumisena. Ian astus pojale sammu lähemale. Nad olid peaaegu ühepikad, kuid muus osas oli erinevus suur. Ian oli küll pikk ja peenike, kuid samas, puujalale vaatamata, tugevate lihastega jõuline mees. Tema kõrval näis poeg peaaegu et linnuluise kohmaka nõrgukesena.
„Nii et sa ei saa öelda, et sa ei teadnud, mis sa teed. Me olime sulle rääkinud kõigist ohtudest, me olime sul keelanud Broch Mordhast kaugemale minna – ja sa teadsid hästi, et me hakkame muretsema. Sa teadsid kõike seda – aga läksid ikkagi.”
See halastamatu analüüs pani poisi vabisema ja tema keha läbis nagu mingi sisemine judin, kuid ta vaikis endise jonnakusega.
„Ma ei kavatse isegi su onult küsida, mida sa seal tegid,” ütles Ian. „Ma võin vaid loota, et sa ei käitunud Edinburghis sellise lollpeana nagu siin. Kuid ükskõik mis sa seal tegid või ei teinud, igatahes oled sa minu keelust üle astunud ja emale suurt hingevalu teinud.”
Jenny liigahtas taas, nagu tahaks midagi öelda, kuid Iani järsk käeliigutus peatas ta.
„Ja mida ma sulle eelmisel korral ütlesin, väike Ian? Mida ma ütlesin, kui sulle peksa andsin? Ütle sina see välja, poiss!”
Noore Iani põsed olid auku vajunud, kuid ta hoidis suu kangekaelselt kinni.
„Ütle!” möirgas Ian, virutades uuesti käega lauale.
Noor Ian pilgutas silmi ja abaluud tõmbusid enne koomale, siis laiali, nagu püüdnuks ta oma mõõtmeid muuta, teadmata kindlalt, kas kasvada suuremaks või jääda väiksemaks. Ta neelatas raskelt ja pilgutas veel kord.
„Sa ütlesid… sa ütlesid, et sa nülid mul naha seljast. Järgmine kord.” Ta hääl viskas viimase sõna juures koomiliselt kukke ja ta surus suu selle peale kramplikult kinni.
Ian raputas ülima pahakspanuga pead. „Noneh. Ja ma lootsin, et sul on küllalt mõistust teha nii, et järgmist korda ei tule, aga ma eksisin, mis?” Ta hingas sügavalt sisse ja siis urinaga välja.
„Mul on sind vastik vaadata, Ian, lihtsalt vastik.” Ta nõksas peaga ukse poole. „Mine välja. Varsti kohtume värava juures.”
Kurikaela lohisevate sammude hääl koridoris kustus ja elutoas võttis maad pinev vaikus. Minu pilk oli naelutatud vaheliti pandud sõrmedega kätele mu süles. Jamie mu kõrval hingas aeglaselt ja sügavalt ning sättis ennast siis sirgemalt istuma.
„Ian,” ütles ta õemehele leebelt. „Ma loodan, et sa oma ähvardust täide ei vii.”
„Mida?” pöördus Ian Jamie poole, kulm endiselt vihaselt kortsus. „Et ma poisil naha ära pargin? Mis sinul selle kohta ütlemist peaks olema?”
Jamie lõualihased tõmbusid pingule, kuid hääl jäi rahulikuks.
„Selle kohta pole mul midagi ütlemist – ta on sinu poeg, sa teed, nagu heaks arvad. Aga luba ma räägin enne, mida poiss vahepeal teinud on ja kuidas käitunud?”
„Kuidas ta käitunud on?” karjatas ootamatult elustunud Jenny. Ta võis jätta poisi karistamise Iani otsustada, ent venna nõu ei kavatsenud ta küll kuulda võtta. „Hiilis öösel minema nagu varas, sellest räägid või? Või sellest, kuidas ta kurjategijatega kampa lõi ja mõne puskarivaadi pärast oma eluga riskis?”
Ian palus tal käeviipega vaikida. Kõhkles hetke, kulm ikka kortsus, ja andis siis Jamiele peanoogutusega loa kõnelda.
„Lõi kampa selliste kurjategijatega nagu mina?” küsis Jamie õelt ja tema hääles helises teras. Ta sinised silmad vaatasid otse õe omadesse, mis olid samasugused.
„Jenny, kas sa tead, kust see raha tuleb, mis sind ja su lapsi ja kogu siinset rahvast hinges hoiab, ning katust pea kohal, nii et see sisse ei kuku? Päris kindlasti mitte lauluraamatute trükkimine Edinburghis!”
„Kas ma olen seda kunagi arvanud?” pahvatas õde vastu. „Kas ma olen sinult kunagi uurinud, millega sa tegeled?”
„Ei, ei ole,” nähvas vend vastu. „Ma arvasin, et parem on, kui sa ei tea – aga sa tead siiski, eks ole?”
„Ja sa tuled mind süüdistama – selles, mis sa teed? Et see on minu süü, et mul on lapsed ja et need lapsed tahavad süüa?” Jenny ei läinud punaseks nagu Jamie; kui ta vihastas, siis ta tõmbus valgeks nagu paber.
Nägin, kuidas Jamie vaeva nägi, et enda raevu ohjeldada. „Sind süüdistama? Ei, muidugi ei süüdista ma sind milleski, aga kas on õiglane, et sina mind süüdistad – selle eest, et me Ianiga ei suuda teid kõiki ainult maaharimisega üleval pidada?”
Ka Jenny pingutas, et oma tõusvat viha alla suruda. „Tee, mida vaja, Jamie. Sa tead väga hästi, et ma ei mõelnud sind, kui ütlesin „kurjategijad”, aga…”
„Sa mõtled siis mu mehi? Jenny, ma teen kõike sedasama mida nemadki. Kui nemad on kurjategijad, siis olen mina ka.” Ta põrnitses õele silma, pilk nördimusest särisev.
„Sa oled mu vend,” kostis Jenny lühidalt, „ehkki mõnikord ei kõla see just rõõmustavalt. Ära vahi niimoodi, Jamie Fraser! Sa tead väga hästi, et ma ei kavatse õiendada millegi kallal, mida sa õigeks arvad teha! Kui sa rööviksid maanteel inimesi või peaksid Edinburghis litsimaja, siis sellepärast, et teisiti ei saa. Aga see ei tähenda veel, et mulle meeldiks, kui sa mu poja kõige selle keskele vead!”
Jamie silmanurgad tõmbusid Edinburghi litsimaja mainimise peale veidi koomale ja ta heitis Ianile kiire süüdistava pilgu, kuid viimane raputas pead. Ka tema näis oma naise ägedusest üksjagu jahmunud olevat.
„Ma pole talle sõnagi hinganud,” lausus ta Jamiele. „Tead isegi, mis ta asjadest arvab.”
Jamie kogus ennast ja pöördus uuesti Jenny poole, olles ilmselt otsustanud mõistlik olla.
„Jaa, ma saan aru. Aga sa ei saa
