kogu tõmbas sõrmedega läbi juuste, leidmata õigeid sõnu. „No… noneh. Jah, muidugi, onu Jamie.”
Nad seisid natuke aega vaikides, siis ohkas noormees sügavalt ja ajas oma längus õlad püsti.
„Aga kui teeks selle siis nüüd ära?”
„Küllap vist.” Jamie hääles kõlas sama sügav vastumeelsus kui õepoja omas ja ma kuulsin, kuidas minu kõrval seisev Ian nortsatas – ma ei osanud öelda, kas pahaselt või lõbustatult.
Noor Ian pööras kõhklematult selja ja jäi alistunult näoga värava poole. Jamie järgis pisut aeglasemalt tema eeskuju. Päevavalgus oli peaaegu kustunud ja me ei näinud oma vaatepunktist rohkem kui kehade piirjooni, kuid kuulsime kõike hästi. Jamie seisis ebalevalt niheledes õepoja taga, nagu ei teaks, mida teha.
„Mm-hmm. Aga mida su isa…”
„Tema annab tavaliselt kümme, onu.” Noor Ian oli kuue seljast võtnud ja rääkis vööd sikutades üle õla. „Kaksteist, kui asi on hull, ja viisteist, kui asi on päris hull.”
„Kas see oli tavaline või hull?”
Poiss turtsatas tahtmatult.
„Onu Jamie, kui paps laseb sinul seda teha, siis peab asi olema ikka päris hull, aga ma jääksin lihtsalt hullu juurde. Nii et võiksid anda kaksteist.”
Ian mu kõrval nortsatas uuesti. Seekord päris kindlasti lõbusalt. „Aus poiss,” pomises ta.
„Olgu siis nii.” Jamie tõmbas kopsud õhu täis ja tõstis käe, kuid noor Ian katkestas teda.
„Oota, onu, ma pole veel päris valmis.”
„Oeh, kas sa ikka pead seda tegema?” küsis Jamie lämbuval häälel.
„Jaa. Isa ütleb, et ainult tüdrukuid nuheldakse seeliku peale,” seletas noor Ian. „Mehed peavad perse paljaks võtma.”
„Ja tal on selle mehe osas paganama õigus,” pomises Jamie, vaidlus Jennyga ilmselt veel meeles mõlkumas. „Oled valmis?”
Vajalikud ettevalmistused tehtud, astus pikem kogu sammu tagasi ja lõi. Kostis kõva plaksatus ja kaastunne pojale pani Jenny võpatama. Poiss ahmis õhku, kuid oli muidu vait, ja jäi vait ka ülejäänud protseduuri jooksul, sellal kui mina näost kergelt kaameks tõmbusin.
Lõpuks lasi Jamie käe alla ja pühkis otsaesist. Siis sirutas ta aiale vajunud Ianile käe. „Noh, poiss, kõik korras?” Noor Ian ajas selja seekord väikeste raskustega sirgu ja tõmbas püksid üles. „Noneh, onu. Tänan.” Poisi hääl oli veidi kare, kuid rahulik ja kindel. Ta võttis Jamie väljasirutatud käe vastu. Kuid selle asemel, et poiss tuppa tuua, surus Jamie mu üllatuseks rihma Ianile teise kätte.
„Sinu kord,” teatas ta, astus värava juurde ja lasi selja kühmu.
Noor Ian oli sama rabatud kui meie akna taga.
„Mida!” kohmas ta jahmunult.
„Ma ütlesin, et sinu kord,” kostis onu kindlalt. „Mina karistasin sind, nüüd on sinu kord mind karistada.”
„Ma ei saa seda teha, onu!” hüüatas noor Ian häälel, nagu oleks onu käskinud tal sooritada avalikult mõni häbiväärne tegu.
„Oo jaa, saad küll,” kostis Jamie, ajas ennast uuesti sirgu ja vaatas õepojale silma. „Sa ju kuulsid, mis ma ütlesin, kui sinult vabandust palusin?” Ian noogutas põrutatud ilmel. „Nonii. Ma olen sama palju eksinud kui sina ja pean selle eest samuti karistust kandma. Mulle ei meeldinud sulle rihma anda ja sulle ei meeldi mulle rihma anda, aga me saame mõlemad sellega hakkama. Selge?”
„J…jaj…aa, onu,” kogeles poiss.
„Hea küll siis.” Jamie tiris püksid alla, vedas särgisaba üles ja kummardus uuesti, haarates ülemisest latist kätega kinni. Ta ootas hetke, aga kui Ian ikka halvatult paigal seisis, rihm käes rippumas, tegi Jamie uuesti suu lahti.
„Hakka pihta.” Ta hääl oli karm. Nii kõneles ta oma salakaubavedajatega; allumatus oli mõeldamatu. Ian asus kammitsetult käsku täitma. Ta taganes ja andis tujutu hoobi. Kostis tuhm laksatus.
„See ei lugenud,” teatas Jamie kindlalt. „Kuule, mees, mul oli sama raske, kui ma sind lõin. Tee nüüd oma töö korralikult ära.”
Kõhetum kogu ajas selja korraga otsustavalt sirgu ja rihm vihises läbi õhu. Kõlas plaks nagu piksekärgatus. Taral lebav kogu kõõksatas jahmunult ja Jennylt tuli allasurutud, pooleldi šokeeritud naeruturtsatus.
Jamie köhatas. „Noneh. See läheb. Lase siis lõpuni.”
Kuulsime, kuidas noor Ian hoolikalt omaette lööke luges, ent kui välja arvata summutatud „Issa rist!” number üheksa juures, ei teinud ta onu enam mingit häält.
Pärast viimast laksu tõusis Jamie püsti – põhjustades toas üldise kergendusohke – ja toppis särgi püksi. Ta langetas kombekalt õepoja ees pea: „Tänan, Ian.” Siis heitis formaalsused kõrvale, hõõrus selga ja lausus kaeblik-imetlevalt: „Kurivaim, kus sul on kõva käsi!”
„Nagu sinulgi, onu,” kostis Ian sama kaeblikult. Kaks kogu, keda veel vaevu näha oli, seisid natuke aega naerdes ja ennast katsudes paigal. Siis heitis Jamie käe õepoja õlale ja pööras ta näoga maja poole. „Tead, Ian, kui sulle sobib, siis ma ei tahaks seda enam kunagi teha, või mis?” lausus ta usalduslikult.
„Oleme kokku leppinud, onu Jamie.”
Hetk hiljem uks avanes ja Jenny ning Ian, olles teineteisele silma vaadanud, pöördusid nagu üks mees saabuvaid kadunud poegi tervitama.
33
Peidetud varandus
„Sa näed välja nagu paavian,” tähendasin ma.
„Neh? Ja millised nad siis välja näevad?” Poolavatud aknast sisse voogavast külmast novembriõhust hoolimata ei ilmutanud Jamie vähimatki ebamugavuse märki, kui ta oma särgi riidehunnikusse viskas.
Ta ringutas ennast laialt ja mõnuga, ise täiesti alasti. Tema liigesed praksusid vaikselt, kui ta ennast painutas ja sirutas, rusikad kergelt suitsunud laetalale toetumas.
„Oh issand, kui hea on mitte sadulas olla!”
„Mmm. Rääkimata päris voodist, kus magada, mitte märjas kanarbikus.” Veeretasin ennast, nautides paksude tekkide soojust ja valuliste lihaste lõtvumist sulgmadratsi lõputus pehmuses.
„Nii et kas sa räägid siis mulle, kes või mis see paavian on?” usutles Jamie. „Või teed lihtsalt oma lõbuks märkusi?” Ta pööras ringi, võttis kausialuselt narmendava pajurootsu ja hakkas hambaid puhastama. Naeratasin selle vaatepildi peale; kui mul ka poleks oma eelmisest minevikuskäigust muid muljeid jäänud, siis seda mäletanuks ma kindlasti, et peaaegu kõigil Lallybrochi Fraseritel ja Murraydel olid hambad suus – erinevalt enamikust mägilastest ja tegelikult ka enamikust inglastest.
„Paavian,” ütlesin ma, imetledes ta lihaselist selga, mis hammaste küürimise ajal lõdvestus, „on suur punase tagumikuga ahv.”
Ta turtsatas naerda ja pidi pajuvitsa kurku tõmbama.
