talle kinnitas, et vestlus jääb täielikult nende vahele.
„Kas te teadsite, et Grossmannil oli alkoholiprobleem?”
Tanja Simic teadis loomulikult. See polnud kellelegi firmas märkamatuks jäänud, sest Grossmann oli end tööl korduvalt täis joonud. Pealegi oli ta turvaülemaga tülli läinud, sest ainuüksi möödunud kuul oli ta unustanud kolm korda signalisatsiooni sisse lülitada, ja üle-eelmisel kolmapäeval oli ta sõitnud keset ööd mootorrattaga tanklasse.
„Ilmselt tahtis ta sigarette ja alkoholi juurde tuua.” Tanja Simic pööritas silmi. „Aga ta oli võtmed maha unustanud. Hommikul vedeles ta purjuspäi tagaukse ees ja teda polnud võimalik äratada. Ja kaks nädalat enne seda …” Ta tasandas häält ning vaatas kahele poole, veendumaks, et keegi pealt ei kuula, „… siis vedas ta ühe naise kaasa ja pidutses temaga ülemuse kabinetis.”
Rolf Grossmann oli olnud WindPro töötajate poolt kõike muud kui armastatud. Ta oli kirjutuslaudadel ringi nuhkinud, teisi pealt kuulanud, purjuspäi maa-aluses garaažis vastu autosid kusnud ja teinud siivutuid märkusi, mille tase langes pöördvõrdeliselt joobeastme suurenemisega. Naistöötajad olid võimalusel vältinud Grossmanniga üksinda jäämist. Pia kuulas huviga ja tegi märkmeid. See oli hoopis teistsugune jutt kui too, mida Theissen enne oma öövahi kohta rääkinud oli.
„Ta oli tõeline siga,” lõpetas Tanja Simic nina krimpsutades. „Keegi ei saanud aru, miks ta tohtis endale siin kõike lubada.”
Pia ei saanud ka aru. Kas Theisseni kannatlikkuse taga oli midagi muud kui vana sõprus ja sotsiaalne süütunne, nagu ta oli tahtnud neid uskuma panna? Miks mees neile tõtt ei rääkinud? Pia tänas Tanja Simicut info eest ning asus otsima Cem Altunayd. Küll ta juba välja uurib, miks Theissen neile valetas. Äkki tundis ta jälle erutusvõbinat nagu alati iga juhtumiga, mille puhul ei olnud selge, millised mõõtmed see võtab. Üks oli kindel: see siin ei olnud enam õnnetuse juurdlus. Nad otsisid mõrvarit.
Frauke Hirtreiter kattis kontoris hoolikalt väikese laua ning tõstis ettevaatlikult pappkarbist taldrikule Parma singi, sardellide ja topeltjuustuga kaetud pitsa. Pisut stiili oli hädavajalik. Muidugi oleks Frauke võinud jalutada mõne meetri kaugusele Limburger Straßele ja einestada pitsarestoranis, aga talle ei meeldinud avalikus kohas üksi laua ääres istuda ja kõigi silme all süüa. Ta silmitses rõõmsa ootusega pitsat, selle krõbedaid servi, kuldkollast sulanud juustu ja singiribasid. Just siis, kui ta esimese tüki lahti lõikas, kahvli otsa torkas ja suhu pista tahtis, koputas keegi tagauksele. Kurat küll. Naine ei sallinud, kui teda söögi ajal segati. Ta ajas end vandudes toolilt püsti, loivas ukse juurde ja keeras võtit lukuaugus. Üks mees nõjatus trepikäsipuule ja naeratas talle ebaloomulikult valgete hammaste välkudes.
„Mida sina siin teed?” küsis Frauke ebasõbralikult.
„Tere, õeke. Milline kena tervitus.”
„Ma just söön. Tule sisse.”
Frauke keeras ringi ja läks kontorisse tagasi. Matthias Hirtreiter järgnes talle, sulges enda järel ukse ja jäi, käed püksitaskus, selle kõrvale seisma.
„Sa oled alla võtnud,” nentis ta naeratades. „Näed hea välja.”
Frauke turtsatas põlglikult ja hammustas pitsat.
„Sul pole tarvis mulle mett moka peale määrida,” kostis ta. „Ma tean, milline ma välja näen.”
Rasv tilkus ta lõuale, ta pühkis selle hooletult käeseljaga ära ning heitis vennale pilgu. Päevitus, hele linane ülikond, kurgu alt lahtine särk ja beežid kingad muutsid mehe pisut dändilikuks. Puudus veel ainult õlgkübar ja ta oleks näinud välja nagu ajarändur möödunud sajandi kahekümnendatest aastatest.
„Ütle, mis sa tahad. Sa pole siin ometi niisama.”
„Õigus.” Mees tõmbas kirjutuslaua tooli ligemale ning istus õe vastu väikese laua äärde. „Ma sain täna ühe telefonikõne.”
„Ahah.” Frauke sõi järgmist pitsatükki. Temale teadaoleva viimase info kohaselt läks venna turvasüsteemide ja signalisatsioonide firmal üpris hästi. Venna lapsed käisid erakoolides, ta ise kuulus Lions Clubi, golfiklubisse ja veel kümnetesse ühingutesse, mis olid lugupidamise saavutamiseks kohustuslikud ja varustasid teda kasulike kontaktidega. Ta elas oma perega luksusvillas ning demonstreeris oma rikkust meelsasti ja pidurdamatult.
„Üks firma tahab Ehlhaltenisse tuuleparki ehitada. Oled vahest kuulnud?”
Frauke noogutas. Tuulepark oli Jannisel ja Rickyl pidevalt jutuks; mõlemad tegutsesid tuulikutevastases kodanikuühenduses.
„Ja mis sellega on?” küsis naine.
Matthias tõmbas käega läbi hõrenevate juuste ning ligidalt nägi Frauke esimest korda oma venna poisilikul näol murekurde.
„Isa sai neilt talulähedase heinamaa eest hullumeelse pakkumise. Kaks miljonit eurot!”
„Kuidas palun?” Frauke kahvel tardus õhus ja ta suu vajus lahti. „Tõsiselt räägid?”
„Muidugi.” Matthias noogutas. „Meile ei öelnud vanamees muidugi midagi. Ja ilmselt ei ole tal plaanis müüa.”
„Pole võimalik.” Frauke söögiisu oli läinud. Kaks miljonit eurot! Heinamaa eest! „Kust sa tead?”
„Selle firma mehed palusid mul isa mõjutada.” Matthias turtsatas nördinult. „Me käisime Gregoriga tema juures, aga ta viskas meid ilma pikema jututa välja.”
„Mis ajast teie sellest pakkumisest teate?” päris Frauke umbusklikult.
„Paar nädalat juba,” tunnistas vend.
„Ja miks mina sellest alles nüüd teada saan?”
„Noh … sa ei saa ju isaga eriti läbi,” keerutas mees kohmetult. „Ja siis me mõtlesime, et …”
„Jama! Te mõtlesite, et ma ei saa sellest üldse teada ja teie võite saagi omavahel ära jagada.” Naine virutas pitsatüki raevukalt taldrikule. „Kaks salakavalat sitapead, nagu te olete!”
„Ei ole nii,” vaidles Matthias Hirtreiter. „Päriselt! Aga kuula mind nüüd. WindPro suurendab oma pakkumist, aga ainult siis, kui isa on müügiga nõus järgmise kahekümne nelja tunni jooksul. Pärast seda alustavad nad sundvõõrandamise menetlust.”
Frauke mõistis, mida see tähendas.
„Nad tahavad maksta kolm miljonit!” Matthias tasandas ettepoole kummardudes häält. „See on meeletult suur raha ja mul on seda praegu väga vaja.”
„Vaata aga vaata. Ma arvasin, et sa supled rahas.” Frauke muigas pilklikult ja ta vend kargas püsti.
„Mu firma on pankrotis,” tunnistas Matthias viimaks õele otsa vaatamata. „Tõenäoliselt tõstetakse mind varsti maksejõuetuse tõttu välja. Ma kaotan firma, maja, kõik, kui mul ei õnnestu nädala jooksul hankida sada viiskümmend tuhat eurot.”
Matthias pööras ringi. Äkitselt polnud ta näos enam jälgegi nooruslikust muretusest, millega ta tavaliselt läbi elu kõndis ja ümbritsevaid inimesi pimestas. Näitleja oli maski langetanud ning alles jäid vaid varjud silmade all, aukus põsed ja meeleheitlik pilk.
