alati, kullake.”
Tuppa oli tulnud tubli hooldusõde Ranka, mees tundis seda lõhnast. Õde lõhnas alati kergelt lavendli ja rooside järele.
„Ah, härra professor. Te pole siin enam ammu käinud.” Mees arvas õe hääles kuulvat laitust, aga ta ei hakanud end õigustama.
„Tere Ranka,” vastas ta lihtsalt. „Kuidas mu naisel läheb?” Tavaliselt rääkis õde talle siis ohtrasõnaliselt Bettina argipäevast, väljasõidust rõdule või pisikesest edust füsioteraapias. Täna ei öelnud ta aga midagi sellesarnast.
„Hästi,” vastas Ranka lihtsalt. „Hästi nagu alati.”
See oli halb. Dirk Eisenhut ei tahtnud kuulda, et midagi pole muutunud. Paigalseis oli tagasiminek. Esmalt oli varane rehabilitatsioon hästi mõjunud ning Bettina seisukord oli tänu stimulatsiooniteraapiale, harjutustele ja logopeedi tööle aeglaselt, aga järjekindlalt paranenud. Naine oli õppinud taas iseseisvalt neelama, nii et ära sai võtta kõrivoolikud ja hiljem ka maosondi. Apallilisest sündroomist paranemise võimalus oli viiskümmend protsenti. Teadlasena oli mees kursis, et garantiid ei ole ja et viiekümneprotsendiline võimalus oli üsna pisike. Kui aasta jooksul füüsiliste ja psüühiliste võimete olulist paranemist ei toimunud ja patsient teadvusele ei tulnud, viidi ravi üle F-faasi. Selle rehabilitatsioonifaasi täpne meditsiiniline väljend oli „kestev aktiveeriv ravihooldus”. Ja see tähendas paranemislootuse lõplikku purunemist.
Ta suudles naist hüvastijätuks, ütles Rankale, et peab töö asjus paariks päevaks ära sõitma, ja lahkus toast.
Tollest hirmsast uusaastaööst saadik oli ta sisenenud Potsdami villasse või õieti sellesse, mis leekidest alles oli jäänud, ainult kaks korda: koos politsei põlengute spetsialistiga ja selleks, et tuua suurelt jaolt säilinud töötoast ära oma paberid. Pärast seda polnud ta sinna enam kunagi läinud. Ta elas nüüd Mittes, korteris, mida Bettina oli nii väga armastanud, see asus Rosenthalerstraße hooldekodule üsna ligidal. Teda ei häirinud, et pidi nüüd igal hommikul läbi terve linna tööle sõitma, see oli tema patukahetsus. Ta noogutas valvurile ning astus tänavale. Meest võtsid vastu lärm ja sagimine, ta seisatas ja hingas sügavalt sisse-välja. Tema ümber tungles vadistades ja naerdes Hackesche Höfe poole suunduvate turistide salk, tema ees tänavaserval peatus taksojuht ja vaatas talle küsivalt otsa, aga ta andis pearaputusega märku, et ei vaja tolle teeneid. Pärast Bettina külastamist tahtis ta alati jalutada, pealegi oli koduni kiviga visata. Ta hakkas liikuma, ületas tänava ja pööras juba paarisaja meetri pärast Neue Schönhauser Straßele, kus asus ta korter.
Võib-olla oleks Dirk seda kõike paremini talunud, kui ta ei oleks saanud tragöödiat ise ära hoida. Kui ta pärast instituudi pidu hilisel pärastlõunal koju oli jõudnud, oli maja lausleekides. Jäise külma ja kustutusvee probleemide tõttu oli võtnud lõputult aega enne, kui tuletõrje oli suutnud leekidesse tungida. Bettina oli imekombel ellu jäänud. Kiirabiarstil oli õnnestunud ta elustada, kuid ta aju oli olnud tiheda suitsu tõttu väga kaua ilma hapnikuta. Liiga kaua.
Šokist polnud Dirk tänaseni üle saanud ja talle oli selge, et õnnetus oli tema süü. Ta oli teinud kohutava vea, mida ei saanud enam kunagi heastada.
Tänane päev pidi olema otsustav. Ta oli nädalaid ja lausa kuid kogunud infot, töötanud seda läbi ja tõlkinud arusaadavasse saksa keelde, et leida võitluskaaslasi. Tema pingutusi kroonis edu, kodanikuühendusse Ei Taunuse tuulepargile kuulus üle kahesaja liikme ning sel oli kümme korda sama palju kaasaelajaid. Ta tahtis teema pisut enne elanike koosolekut veel kord televisiooni viia, ta oli hoolitsenud kõige eest ning täna pärastlõunal oli see aeg käes. Sellest sõltus nii palju! Vastaspool pidi mõistma, et tegu polnud käputäie toladega, vaid et mõttetu tuulepargiprojekti vastu olid sajad elanikud. Jannis Theodorakis tuli duši alt välja, haaras käteräti ja kuivatas end. Ta tõmbas käega kriitiliselt üle raseerimata lõua. Õigupoolest meeldis talle kolmepäevane habe, aga televaatajaile sobis ehk rohkem, kui ta esines hoolitsetu ja soliidsena. Raseerimise järel läks ta magamistuppa ja tegi riidekapis põhjaliku uurimistöö. Kas ülikond oleks liialdus? Sellest, kui ta ülikonna ja lipsuga tööl käis, oli möödas aastaid, tõenäoliselt ei sobigi need talle enam. Viimaks otsustas ta teksade, valge särgi ja pintsaku kasuks. Sellest ajast, kui Nika hoolitses majapidamise eest, olid kapid alati täis ja kõik riided korralikult triigitud. Jannis asetas teksad ja särgi kaheinimesevoodile, mille nägemine tahtmatult ta head tuju kahandas. Ricky magas nüüd ainult elutoa diivanil või põrandal; ta väitis, et ei saa seljavalu tõttu enam voodis lamada. Naine ägas juba ammu enda kanda võetud hiiglasliku töökoorma all, aga ta ei tunnistanud seda iialgi. Pood, töö varjupaigas ja koertekool, kogu ta rändloomaaia varustamine ja kodanikuühenduse organiseerimine võttis rohkem aega, kui tal tegelikult oli, ja eraeluks seda enam ei jagunud. Ricky tööhulluse tulemuseks oli aina tugevnev seljavalu, mis ajas ta alatasa kiropraktiku juurde ja võimaldas talle, nagu Jannis kahtlustas, teretulnud ettekäände mitte seksida.
Jannis väljus magamistoast ja läks läbi esiku kööki. Kassid, kes olid uniselt kükitanud nurgapingil ja toolil päikese käes, põgenesid silmapilk läbi kassiaugu terrassile. Loomaaed, mida Ricky oma piiritus loomaarmastuses kaasas tassis, käis mehele närvidele. Kaht koera suutis ta veel kannatada, ent kassid, need upsakad hiilivad elukad, kes jätsid kõikjale oma karvu, olid talle vastumeelt. Nood vastasid mehe jälestusele uhke põlgusega ja hindasid Jannise seltsi ilmselgelt sama vähe nagu tema nende oma.
Hele päike paistis aknast sisse. Pärastlõunaseks filmimiseks oli täiuslik varasuvine päev. Jannis valas endale kohvi, määris värskele saiale võid ja maasikamoosi ning lõi hambad sisse. Ta sihitult rändavad mõtted jõudsid taas Nika juurde, nagu viimasel ajal sageli juhtus.
Esmalt oli talle silma torganud ainult naise välimus: veidrad riided, kohutav soeng ja öökulliprillid. Nika rääkis vähe ja oli nii tagasihoidlik, et mees oli tema majas viibimise vahel lausa ära unustanud. Jannis ei teadnud Nikast midagi ega tundnud tema vastu ka huvi, kuni tolle vahejuhtumini kolme nädala eest.
Jannisel hakkas palav, kui talle see kõike muutnud hetk meenus. Ta oli toonud keldrist õhtusöögi jaoks pudeli veini ja just hetkel, mil ta veinikeldrist välja tuli, oli Nika väljunud oma vannitoast – ihualasti ja niisked juuksed sirgelt tagasi kammitud. Nad olid teineteisele paar sekundit kohkunult otsa vaadanud, siis oli mees vabandust pomisedes trepi poole kiirustanud. Kumbki neist polnud kohtumist hiljem maininud, aga sellest hetkest alates olid süütud ajad möödas. Nika kuju oli Jannisele jäädavalt mällu sööbinud. Sellest hetkest alates mõtles ta üksi voodis lamades, Ricky põrandal norskamas, ainult Nika peale; igal ilma seksita ööl muutus ta vajadus naise järele aina tungivamaks, see oli saanud kinnisideeks, mis piinas teda ja ajas raevu. Kui armukadedal Rickyl peaks tekkima vähimgi kahtlus, siis oleks põrgu lahti. Sellest hoolimata ei suutnud ta Nika paljaid rindu kuidagi mälust tõrjuda.
„Nika,” pomises ta ja nautis piinavat mõnu, mis selle nime ütlemisega kaasnes. Ainuüksi mõte keldris toimunud kohtumisest, mis ei lõppenud tema aina metsikumaks muutuvates fantaasiates enam ammu häbeliku põgenemisega, ajas tal riista tahtmatult kõvaks. „Kurat, Nika, kurat küll.”
Kriminaalülemkomissar Oliver von Bodenstein seisis riidekapi peegelukse ees ja sidus tusaselt lipsu ette. Milline jabur mõte oli abielluda esmaspäeva ennelõunal ja sundida oma tööl käivaid pereliikmeid vaba päeva võtma! Ta vaatas end kriitiliselt külje pealt. Kuigi ta tõmbas kõhu sisse, rippus see ikkagi tema suureks pahameeleks üle püksivärvli. Eile õhtul oli kaaluosuti näidanud esimest korda ta elus üle 90 kilo ja see oli teda šokeerinud. Üheksa kilo veel ja siis kaalub ta sada kilo! Kui ta kiiremas korras ei lõpeta igal õhtul vanemate juures söömist ja selle järel koos isaga punase veini pudeli tühjendamist, siis peab ta varsti hakkama mõtlema,
