Küll sa saad hakkama.” Naine naeratas, hoidis end tagasi, et Marki mitte õlale patsutada, ja läks uuesti poodi. Ricky aitas parasjagu kliendil hiiglaslikku transpordikasti autosse vedada ja tuli hetk hiljem laia naeratusega tagasi.
„Saime sellest kolakast lahti,” kihistas ta rahulolevalt. „Ma tegin talle kakskümmend protsenti allahindlust. Aga oleksin võinud ka tasuta anda.”
„Palju õnne,” vastas Frauke. „Nüüd ma võin selle nurga ümber kujundada.”
„Jaa, lõpuks ometi.”
Frauke oli ruumide kaunistamises tõeliselt andekas. Ricky oli talle järk-järgult usaldanud vastutuse poe kujundamise eest ja Frauke oli talle selle eest tänulik.
„Tulge, plikad, joome kohvi,” tegi Ricky ettepaneku. Frauke ja Nika järgnesid talle kontorisse. Mark katkestas oma keskendunud töö, võttis nööbid kõrvast ja vaatas Rickyle otsa. Pahur ilme ta näolt kadus ja hetkeks nägi ta peaaegu armas välja.
„Hei, minu parim mees on kohal,” säras Ricky. „Aitäh, et sa kohe tulla said.”
„Pole tänu väärt,” pomises Mark kohmetult ja läks näost tulipunaseks.
Frauke valas endale ja Rickyle kohvi ning ulatas viimasele tassi. Nika võttis endale ise tassitäie.
„Kuule, Mark,” sõnas Ricky möödaminnes. „Kas sul oleks veel natuke aega? Ma pean koertekooli jaoks uued tõkked üles panema ja mul võib abi vaja minna.”
„Ma … ei ole siin veel lõpetanud.” Mark heitis Fraukele küsiva pilgu. Frauke teadis, et Ricky nimel oleks poiss võinud kas või paljajalu põhjapoolusele minna, kui ainult too oleks seda palunud. Ka Ricky teadis seda kahtlemata. Kas Ricky nautis seda, et vinniline kuueteistaastane teda nii piiritult jumaldas? Sügaval sisimas ei olnud Frauke ülemus nimelt üldse nii enesekindel, nagu välja näitas, seepärast otsis ta alateadlikult publikut, kes teda ilma kriitikata imetleks.
„Arvuti ei jookse eest ära,” ütles Frauke seepärast.
Mark piilus väliselt ükskõiksena oma tuka alt välja, aga ta silmad särasid.
„Okei, mul on aega.” Ta haaras seljakoti ja tõusis.
„Suurepärane.” Ricky pani kohvitassi ära. „Siis võib peale hakata.”
Poiss järgnes Rickyle hoovi, seda tegid ka kuldne retriiver ja samojeet, kes olid naist trepijalamil kannatlikult oodanud. Frauke vaatas veidrale nelikule järele ja vangutas pead.
„Oh, härra Theissen,” ütles Cem Altunay. „Mul oleks veel üks palve. Kõigil korrustel on valvekaamerad. Kas tohib nende salvestisi vaadata?”
Stefan Theissen kõhkles õige pisut, rebis siis pilgu kirjutuslaualt lahti ja noogutas.
„Jaa, loomulikult. Meie turvaülem on väljas. Ta annab teile salvestused nii kähku kui võimalik. Vahest tohib ta sisse tulla? Ja valvelaua töötaja samuti, et ta saaks telefonile vastata?”
„Sobib,” vastas Pia. „Aga kõik teised peavad jääma välja, kuni kolleegid on siin lõpetanud.”
Ta ootas, kuni Theissen ja Cem olid kadunud.
„Mis veel?” küsis ta Krögerilt.
„Miks sa arvad, et midagi on veel?” küsis too vastu. „Kas sulle ei piisa roiskunud hamstrist ülemuse kabinetis?”
Pia muigas ja pööras pea viltu.
„Hea küll. Me leidsime eesruumist koopiamasina alt põrandalt ühe paberi. Ma ei tea, kas see on oluline, võib-olla kukkus see sekretäril maha, aga võib-olla ka mitte.”
Pia järgnes Krögerile kõrvalruumi ja haaras paberi, mis oli juba pakitud kilesse. Ta libistas silmad üle lehe.
„Tuuleekspertiis, lehekülg 21,” nentis ta. „See ei tundu tuulegeneraatoritega tegeleva firma jaoks kuigi ebaharilik.”
„Lehekülg 21 kuuekümne kolmest,” vastas Christian Kröger. „Sinu asemel ma uuriksin seda ligemalt. Või püüa välja uurida, millal selle masinaga viimati kopeeriti.”
„Kas see on võimalik?”
„Sellise koopiamasina puhul küll. Pärast kopeerimist salvestatakse andmed ajutiselt kõvakettale. Nagu arvutis.”
„Jumal, mida kõike sa tead.”
Christian Kröger oli sedasorti inimene, kes teadis kohutavalt palju kõige uskumatumaid asju. Bodenstein oleks teda väga oma meeskonda tahtnud, ent Kröger tundis end jäljetuvastuse juhina hästi ning kolmekümne viie aastasena polnud ta ilmselt veel oma karjääriredeli tippu jõudnud.
„Kas ma tohin nüüd edasi töötada?” küsis ta.
„Loomulikult.” Pia toetus, käed risti rinnal, Theisseni kabineti uksepiidale ja vaatas kahte Krögeri töötajat, kes valgetes kombinesoonides põrandal ringi roomasid, surnud hamstri ja äärmiselt elavad tõugud sisse pakkisid ja peaaegu kõikidele pindadele sõrmejälgede, juuksekarvade ja nahaosakeste fikseerimiseks teipe kleepisid. Pia aju töötas täistuuridel.
Kes oli pannud Theisseni kirjutuslauale surnud hamstri? Arvestades loomakese roiskumisastet, pidi see olema juhtunud umbes samal ajal, kui suri Rolf Grossmann. Pia pööras ringi ja läks aeglaselt mööda koridori edasi. Milline surmaga lõppenud draama siin ööl vastu laupäeva toimunud oli? Pia telefon, mille ta oli ennist autos jälle sisse lülitanud, helises, seekord tavapärase helinaga. See oli Kai Ostermann.
„Hei, puhkaja,” tervitas mees rõõmsalt. „Kuidas Hiinas oli?”
„Tere, Kai,” sõnas Pia ja hakkas trepist alla minema. „Suurepärane. Puhkus oli liiga lühike. Kas Cem sai su kätte?”
„Jaa. Ma rääkisin prokuröriga. Lahkamine saab tehtud.”
„Tore. Siis näeme hiljem.” Pia astus viimased sammud trepist alla ja otsis pilguga uut kolleegi. Matusetalituse mehed toppisid Grossmanni surnukeha laibakotti, konditsioneer töötas jälle ja ebameeldiv lõhn oli avatud klaaskuppelkatuse kaudu täiesti kadunud. Vastuvõtuleti taha oli istunud priske tumedapäine umbes neljakümne viiene naine, kelle jäik näoilme osutas selgesti, kui ebamugavalt ta end oma tööpostil tundis. See oli täiesti mõistetav, Grossmann oli surnud ju ainult paari meetri kaugusel sellest kohast ning naise selja taga puhkeruumis tegelesid üleni valges kriminaalpolitsei ametnikud jälgede tuvastamisega. Kindlasti ei olnud see tema elu meeldivaim esmaspäev.
„Kas te teate, kus mu kolleeg on?” küsis Pia.
„Arvutiruumis.” Valvelaua töötaja naeratas vaevaliselt ega liikunud millimeetritki. „Mööda koridori ja teine uks vasakule.”
„Aitäh.” Pia tahtis just edasi minna, kui talle meenus veel midagi. „Teie ju tundsite härra Grossmanni, eks?”
„Jah, muidugi.”
„Milline ta kolleegina oli?”
Naine kõhkles pisut liiga kaua.
„Üsna kena,” vastas ta siis ebakindlalt. „Me ei töötanud ju kunagi otseselt koos. Tema oli siin
