kahekümne aasta oli ta elu kulgenud rahulikes vetes, ent pärast Cosimast lahutamist poole aasta eest oli segamini kõik, mitte ainult tema söömisharjumused. Ta oli ruttu aru saanud, et oli teinud vea, kui alustas suhet Heidi Brückneriga, kellega ta oli tutvunud läinud aasta novembris üht juhtumit uurides. Nad olid kohtunud hetkel, mil Bodensteini elu oli Cosima kõrvalsuhte tõttu alusmüürideni segi paisatud ning Heidi oli ta esimesest valust üle aidanud, kuid uueks püsisuhteks polnud Bodenstein veel kaugeltki valmis. Nad olid veel paar korda telefoni teel suhelnud, siis ta naisele enam ei helistanud ning kogu lugu oli vaibunud. Ilma jutuajamisteta ja ilma, et see oleks Bodensteini puudutanud.
Aga tegelik põhjus, miks ta tahtnuks meelsamini seista kolleegidega laiba kõrval, kui sõita Kelkheimi raekotta perekonnaseisuametisse, oli Cosima. Ta polnud naisega rääkinud sellest ajast, kui too ta poole aasta eest fakti ette oli pannud ja kohe pärast seda oma vene armukesega maailmareisile läinud. Bodenstein pani Cosimale ikka veel pahaks, et too oli hävitanud puhtast egoismist perekonna ja ka tema elu. Naine oli pidanud nädalaid ja kuid salasuhet selle seikleja Alexander Gavriloviga, ilma et Bodenstein oleks vähimatki aimanud. Naine oli ta lolliks teinud ja temal ei olnud taas kord üle jäänud muud, kui naise otsuseid aktsepteerida, seda juba ainuüksi laste pärast. Lorenz ja Rosalie olid täiskasvanud ning elasid oma elu, aga Sophia oli alles kahe ja poole aastane. Tal oli õigus isale ja emale, ükskõik mis suhted neil omavahel olid. Bodenstein heitis oma peegelpildile viimase resigneerunud pilgu. Ta oli kindlalt otsustanud kasutada laibaleidu põhjendusena ning lahkuda kohe pärast laulatustseremooniat perekonnapeolt, juhul kui Cosima peaks tõesti osutuma nii häbematuks, et võtab Gavrilovi kaasa. Salajas ta peaaegu lootis, et naine just seda teebki.
Ta nägi juba kaugelt kahte autot hoovil seismas ja aimas, mis teda ees ootas. Ludwig Hirtreiter ei olnud inimene, kes konfliktide eest kõrvale hoidis, niisiis marssis ta edasi ja tõukas aiavärava lahti. Tell tormas kahe mehe suunas ja hakkas haukuma.
„Tell!” hüüdis ta. „Lõpeta. Kõrval!”
Koer kuuletus kohe.
„Mis te tahate?” urises Hirtreiter. Ta oli ebaseadusliku raadamise pärast metsas ikka veel ärritatud. Ta pojad olid külaskäiguks halva aja valinud.
„Hommikust, papa,” naeratas noorem poeg Matthias. „On sul aega kohvi juua?”
Milline läbipaistev trikk.
„Mitte siis, kui te hakkate jälle Pfaffenwiesest rääkima.” Talle oli ilmselge, et just sellepärast olid pojad tulnud. Nad olid aastaid suhtlemist vältinud, kui välja arvata iga-aastane mittemidagiütlev jõulukaart ja kohustuslik telefonikõne tema sünnipäeval, ja sellest oli talle piisanud. Ta vaatas poegi kergitatud kulmude alt. Nad seisid pelglikult ja kohmetult, uhked ülikonnad seljas ja kallid autod kõrval.
„Palun, isa,” alustas Gregor alandlikul toonil, mis sobis talle sama vähe nagu totakas sportautogi. „Sa ju ometi ei taha, et me kaotaksime kõik, mis me oleme üles ehitanud?”
„Mis see minu asi on?” Ludwig Hirtreiter võttis püssi õlalt, pani otsapidi maha ja toetus sellele. „Teid ei ole minu elu kunagi huvitanud, miks peaksid nüüd teie tegemised mind huvitama?”
Esimest korda olid nad talle helistanud kaks nädalat tagasi. Lihtsalt niisama, nagu nad väitsid. Ta oli kohe muutunud umbusklikuks, ja nagu üsna pea selgus, õigusega. Ludwig Hirtreiter ei teadnud tänaseni, kuidas ta pojad olid Wind-Pro pakkumisest teada saanud, aga ainult see oli nende äkki taas tärganud isaarmastuse põhjus. Kui meeleheitel pidid nad olema, et ilmusid kogu selle aja järel jälle tema juurde? See oli olnud Matthias, kes Pfaffenwieset esimesena mainis. Pärast viisakuste vahetamist olid nad asunud kerjama, paljastades kõhklevalt oma täbara majandusliku olukorra. Kui ka see ei kandnud vilja, rõhusid nad tema isakohustustele. Nad olid samahästi kui rahatud, üks kartis pankrotihaldurit, teine kohtutäiturit. Mõlemad vajasid tungivalt raha, mõlemal oli hirm nende inimeste kahjurõõmu ja pilgete ees, keda nad aastaid oma kokku liisitud ja laenatud luksuseluga pimestanud olid.
„Kas see oli kõik?” Hirtreiter silmitses mehi, kelle suhtes ta oli ükskõikseks muutunud. Tal polnud nende vastu enam ei positiivseid ega negatiivseid tundeid. „Mul on tegemist!”
Ta pani püssi õlale ja pöördus minekule.
„Palun oota, isa!” Matthias astus sammu tema suunas. Ta silmis polnud enam upsakust, vaid puhas meeleheide. „Me ei saa aru, miks sa nii väga selle heinamaa müügi vastu tõrgud? Nad ei ehita sulle ju riigimaanteed nina alla. Äärmisel juhul on siin ehitusfaasis paar nädalat tolmu ja mürglit ja siis hakkab võib-olla paari päeva tagant tehnik läbi sõitma.”
Tal oli omal moel õigus. Oli puhas rumalus WindPro pakkumist tagasi lükata, eriti kuna nad olid summat veel miljoni võrra tõstnud. Aga kuidas, põrgu päralt, saaks ta siis veel silma vaadata teistele, kes tema sõna usaldasid? Heinrich ei räägiks temaga enam kunagi! Kui ta heinamaa ära müüks, ei saaks tuulepargi rajamist enam takistada ja kõik oleks olnud ilmaasjata.
Matthias tõlgendas isa vaikimist ilmselt vahevõiduna.
„Meil on tõesti kahju sellepärast, mis tookord juhtus,” jätkas ta. „Me oleme öelnud palju rumalaid asju ja sind solvanud. Seda ei saa enam olematuks teha, aga vahest saame uuesti alustada. Nagu perekond. Su lapselapsed tahaksid oma vanaisa tõesti sagedamini näha.”
Milline kohmakas manipuleerimiskatse.
„See on sinu poolt tõesti ilus žest,” kostis Ludwig Hirtreiter. Ta nägi oma noorema poja silmis lootusesädet ja hävitas selle suurima rõõmuga. „Aga kahjuks tuleb see liiga hilja. Mul on teist mõlemast ükskõik. Hoidke minust eemale, nagu olete juba kakskümmend aastat teinud.”
„Aga isa,” alandas Gregor end viimaseks meeleheitlikuks katseks. „Me oleme ju sinu lapsed ja me …”
„Te olite üks etapp mu elust, mitte enamat,” katkestas teda Ludwig Hirtreiter. „Ma ei müü seda heinamaad. Jutul lõpp. Ja nüüd kaduge mu hoovilt.”
Jäljetuvastusgrupp eesotsas kriminaalülemkomissar Christian Krögeriga oli juhtimise üle võtnud. Seljas valged kapuutsi ja suukaitsega kombinesoonid, tegid nad oma rutiinset tööd, pildistasid ning otsisid, kopeerisid ja nummerdasid iga jälje, mis võis hiljem kuriteo seisukohalt oluline olla. See oli vaevaline ja aeganõudev töö, mille jaoks Pial ei oleks kannatust jagunud. Kaks töötajat puistasid kõigi kolme korruse vääristerasest käsipuudele pulbrit, et võtta sõrmejälgi. Pia pidas seda mõttetuks, sest iga päev katsusid käsipuud kümnete inimeste käed, aga ta hoidis oma arvamuse endale, et mitte sattuda kohe esimesel puhkusejärgsel päeval Krögeri silmis ebasoosingusse.
Ukse ees seisnud inimhulk oli vahepeal laiali läinud, ka proua Weidauer oli kadunud. Valitses peaaegu pühalik vaikus, mida katkestasid vaid fotoaparaatide plõksud.
„Tere, Christian,” tervitas Pia jäljetuvastusgrupi juhti. Mees põlvitas koos Henningiga laiba kõrval trepimademel, laskmata end häirida haisust ja sumisevatest kärbseparvedest.
„Tere, Pia,” vastas Kröger pilku tõstmata. „Vaata, mis härra kohtumeedik leidis.”
Pia ja Cem Altunay astusid ligemale. Henning Kirchhoff ja Christian Kröger olid juba aastaid aeg-ajalt koos töötanud ning kohtusid pidevalt mõrvapaikades, kuid siiski ei tundnud nad vastastikust sümpaatiat, otse vastupidi: nad avaldasid küll teineteise erialase kompetentsi suhtes vastumeelset tunnustust, muidu aga olid vaenulikud.
„Näe.” Henning
