harjumusest öösiti maja peal ringi, kummikinda tükk peos, vahest oli see omamoodi fetiš,” vastas Henning tol õpetlikul toonil, mis suutis Pia alati marru ajada. „Aga mul on teised kogemused. Kas sa mäletad veel toda paari aasta tagust juhtumit pangadirektoriga, kes end oma kabinetis üles poos? Kes oma ema rinnahoidjat …”
„Mäletan,” katkestas Pia kärsitult. „Kuidas see siinse surnuga seotud on?”
„Mitte kuidagi,” tunnistas Henning. „See kummikinda asi võib olla pisut lahja. Aga mida te arvate sellest siin?”
Ta ajas end sirgu ning viipas Pia ja Cemi endale trepist üles järgnema. Umbes viis astet trepimademest kõrgemal jäi ta seisma ja osutas alustassisuurusele laigule kuivanud vereloigus hallil graniitpõrandal.
„See siin,” lausus ta, „on kahtlemata osa jalajäljest. Muidugi mitte Grossmanni enda omast.”
Pia silmitses tähelepandamatut laiku. Kas see võis olla tõend selle kohta, et Grossmann tapeti?
All fuajees toetus Stefan Theissen vastuvõtuletile ja rääkis vaiksel häälel telefoniga, jälgides tähelepanelikult, aga ilma nähtava tundeliigutuseta trepil toimuvat.
„Boss!” Üks jäljetuvastuse kolleeg kummardus üle kolmanda korruse trepikäsipuu. „Tule korraks üles!”
Christian Kröger hakkas üles ronima, hoidudes trepil päris vasakpoolsesse serva, et mitte hävitada jälgi.
„Laibaga oleme valmis. Sa võid lasta ta ära viia,” ütles Henning Piale, võttis kombinesooni seljast ja pani selle hoolikalt kokku.
„Hästi. Ma lasen ta sinu juurde viia. Lahanguluba peaks olema formaalsus.”
„Loodame. Prokuratuur muutub ju aina kitsimaks.” Ta sulges kohvri ja silus pintsakut. „Muide, puhkus on sulle hästi mõjunud. Sa näed puhanud välja.”
„Aitäh,” ütles Pia, olles ühteaegu jahmunud ja rõõmus nende möödaminnes öeldud sõnade üle, mis kõlasid Henningi suust tõelise komplimendina. Kui mees oleks sellega piirdunud, siis oleks see osutunud Pia jaoks üheks vähestest positiivse tunde tekitanud kohtumistest oma eksmehega. Aga Henning, kes kohtles siidikinnastes ainult oma tööd, mitte aga kaasinimesi, hävitas selle mulje otsekohe.
„Mul on hea meel, et sa oled leidnud kellegi, kes pakub sulle pisut rohkem, kui mina seda tegin.”
Pia poleks seda märkust pahaks pannud, kui see ei oleks kõlanud nii üleolevalt.
„See pole ometi mingi kunst,” vastas ta teravalt. „Täpsemalt öeldes ei pakkunud sa mulle ju mitte midagi.”
„Nojah. Sa said ilusa korteri, kiire auto ja hulga kohtumeditsiinilisi kogemusi, mille pärast nii mõnigi kolleeg sind sügavalt kadestas.” Henning kergitas kulme ja vaatas talle otsa. „Ma ei saa seda just mitte millekski pidada.”
„Alati on võimalik musta valgeks rääkida,” sisistas Pia, sest äkki tuli talle taas meelde uhke, aga täiesti hingetu korter Frankfurdi vanas majas, kus ta oli veetnud nii palju üksildasi tunde sel ajal, kui Henning oli tööl ega hoolitsenud tema eest. Pia oli talunud seda olukorda liiga kaua, kuni Henning ühel päeval ilma temale ütlemata Austriasse köisraudteel toimunud õnnetuse paika sõitis. Pia oli asjad pakkinud ja välja kolinud. Henningile iseloomulikult oli ta märganud seda alles kaks nädalat hiljem. Pia tahtis selle teema kohta veel midagi öelda, aga siis helises ta telefon. See oli Kröger.
„Tulge korraks üles ülemuse kabinetti. Kolmas korrus, viimane uks vasakut kätt,” ütles ta ainult ja lõpetas kõne.
„Tšau, tervita Miriamit,” ütles Pia kergelt tusasena ja viipas kaasa Cem Altunay, kes oli telefonitsi korraldanud laiba minemaveo.
Theisseni kabinet oli koridoris viimane. See oli suur ja maitsekalt sisustatud. Piale meeldis kontrast parketi ja põrandani ulatuvate akende, klaasi ja tumeda puitmööbli vahel. Ta vaatas ringi ja kirtsutas nina. Roisulehk oli jõudnud ka kolmanda korruse kontorisse. Selles polnud midagi imelikku, sest koridoriuks oli lahti ja soe õhk kerkib üles. Siiski üllatas teda haisu tugevus.
„Mis lahti?” päris Pia.
„Ahaa.” Kirjutuslaua ääres toimetav Christian Kröger pööras ringi. „Vaadake seda siin.”
Magus iiveldama ajav hais muutus tugevamaks. Kuidas sai see võimalik olla? Pia nuusutas salaja oma T-särgi kaelust, aga see lõhnas vaid kergelt higi ja pesupulbri järele. Nad jäid kirjutuslaua ette seisma. Roisuhais muutus nii tugevaks, et ta hoidis hinge kinni. Keset peegelsiledat klaasplaati lebas pruuni-valgekirju karvapundar. Ja siis nägi Pia tõuke. Sadu valgeid ussikesi, kes roomasid mööda klaasplaati, olles kõhu väikesest laibast täis söönud.
„Surnud hamster.” Cem Altunay tegi grimassi. „Mida see peaks tähendama?”
„Ma arvan, et seda tuleb küsida härra Theisseni käest,” kostis Pia. Kahe minuti pärast astus WindPro ülemus liftist välja. Ta polnud oma firma hõivamise üle kuigi vaimustatud, aga ei kaevanud.
„Mis lahti?” päris ta.
„Tulge siia.” Pia juhtis ta tema kabinetti ja osutas kirjutuslauale. Surnud hamstrit nähes põrkas Theissen tagasi.
„Kas oskate selgitada, mida see peaks tähendama?” küsis Pia.
„Ei. Pole aimugi,” ütles mees vastikusega. Pia märkas mehe näos närvilist tõmblust ning samal hetkel lülitus ta vaim puhkuserežiimilt politseirežiimile. Ta instinktid olid täiesti virged. Theissen teadis väga hästi, mida tähendas surnud hamster ta kirjutuslaual. Tema viimane lause oli puhas vale.
Pärast väikest rüsinat valitses poes taas rahu. Frauke oli teenindanud esimesed esmaspäevahommikused koerad: ühe kronberglanna ohjeldamatu Airedale’i terjeri ja Johanniswaldist pärit lese kaks Yorkshire’i, kes käisid iga kahe nädala tagant. Ricky võttis kaubaringilt tagasi tulles üle väheste klientide nõustamise, Nika ja Frauke panid saabunud kaupa riiulitele välja. Kui Mark poodi astus, lõid St Marieni kiriku kellad parajasti üksteist korda.
„Hei,” ütles ta Fraukele, võttis kõrvast välja ühe oma vältimatu iPodi kõrvanööbi, mille juhe viis jakitaskusse, ja jäi naise kõrvale seisma. Ta pilk rändas Ricky poole. Too määris parasjagu üht seisma jäänud toodet kaela kliendile, kes oli tegelikult tahtnud ainult oma Rhodesian Ridgebacki tõugu koerale ogadega kaelarihma osta. Ricky oli teada saanud, et mees plaanib pikemat reisi Kanadasse ja tahab koera kaasa võtta, ning kiitis talle nüüd sõnaosavalt ja säravalt üht hirmkallist luksustranspordikasti.
„Ricky suudab kõik maha müüa, eks?” Mark muheles imetlevalt ja Frauke noogutas. Mees ei osutanud enam vastupanu ja naeratas lummatult. Ricky oli müüjana suurepärane, seda tuli tunnistada. Ja ta oskas meisterlikult mehi ümber sõrme keerata. Kaks blondi patsi ja päevitunud nahk liibuva ülaosaga rahvariidekleidi sügavas dekoltees olid talle Königsteinis ja selle ümbruses tõelise fänniklubi kokku toonud. Tal oli alati vabatahtlikke mehi varjupaika appi võtta ning ta suples nende imetluses.
„Mis probleem teil on?” uuris Mark. Frauke tuli tema järel kassast mööda kontorisse. Mark libistas seljakoti õlalt, viskas selle hooletult põrandale ja istus kirjutuslaua äärde. Frauke kirjeldas talle pidevalt tekkivat probleemi uute kaupade sisestamisel süsteemi. Mark lösutas toolil, sirutas jalad välja, pani kõrvanööbid jälle kõrva ja tõmbas klaviatuuri ligemale. Poisi
