polnud kasvanud viimase kolmesaja aasta jooksul, mis oli järgnenud viiesajale aastale hootisele teede laiendamisele ja kohmakatele kompromissidele sõidukite – olgu siis hobuste veetud või siis, nagu viimasel ajal, motoriseeritud – ja jalakäijate vajadustega arvestamise vahel; linn, mis kihas seda asustavatest kõiksugu sorti, liiki ja värvi inimestest.
Esimest korda siia saabudes oli ta pidanud Londonit üüratu suureks, kummaliseks ja põhjapanevalt arusaamatuks, nii et ainult metrookaart, see maa-aluste raudteeliinide ja peatuste elegantne mitmevärviline topograafiline kajastus lõi selles mingitki korda. Aegamööda jõudis talle kohale, et metrookaart oli vaid käepärane väljamõeldis, mis tegi küll elu lihtsamaks, kuid sel polnud mingit seost linna tõelise kujuga maa peal – täpselt nagu kuulumine mõnda parteisse, oli ta tollal endamisi uhkelt mõelnud, ja siis, pärast seda, kui oli püüdnud ühel peol selgitada metrookaardi sarnasust poliitikaga kambale hämmeldunud võõrastele, oli ta otsustanud tulevikus poliitilised kommentaarid teistele jätta.
Ta jätkas aeglaselt linna tundmaõppimist, osmoosi ja valge teadmise (see on nagu valge müra, ainult et informatiivsem) abil, ja protsess kiirenes, kui ta mõistis, et tegelik London City ise polnud suurem kui vaid ruutmiil, ulatudes ida suunas Aldgate’i ning läänes Fleet Streeti ja Old Bailey kohtuteni – pisitilluke omavalitsus, mis on nüüd koduks Londoni rahandusasutustele, aga just London Cityst oli kõik kunagi alguse saanud.
Kaks tuhat aastat tagasi oli London olnud väike keldi küla Thamesi põhjakaldal, mille roomlased ära võtsid ja end seal sisse seadsid. Asula kasvas aegamisi, kuni ligikaudu tuhat aastat hiljem sai see üheks tillukese kuningliku Westminsteri linnakesega lääne pool, ning kui valmis ehitati Londoni sild, ühines London ka Southwarki linnaga kohe teisel pool jõge. Ja nii ta aina paisus, väljad, metsad ja sood kadusid lokkava linna alla, ning linn muudkui jätkas kasvamist ja haaras selle käigus endasse veel teisi väikeseid asulaid ja külakesi, nagu Whitechapel ja Deptford idas, Hammersmith ja Shepherd’s Bush läänes, Camden ja Islington põhjas, Battersea ja Lambeth teisel pool Thamesi lõunas, ning nagu neelab elavhõbedaloik endasse elavhõbeda väiksemad piisad, neelas London paisumise käigus endasse kõik külad, nii et alles jäid vaid nende nimed.
London kasvas millekski tohutu suureks ja vastuoluliseks. See oli tore koht ja kena linn, aga kõigi toredate kohtade eest tuleb oma hinda maksta ja kõik toredad kohad peavad oma hinda maksma.
Mõne aja pärast avastas Richard, et võtab Londonit juba endastmõistetavana – ta hakkas tundma uhkust selle üle, et pole külastanud ainsatki Londoni vaatamisväärsust (Londoni Tower välja arvatud, sest tädi Maude oli ühel nädalavahetusel linna külastanud ning Richard oli leidnud end tema vastumeelse saatja rollis).
Aga Jessica oli muutnud kõike. Richard avastas end muidu täiesti mõistlikel nädalavahetustel koos temaga sellistest paikadest nagu Rahvusgalerii ja Tate’i galerii, kus ta sai teada, et kui liiga kaua mööda muuseume kõndida, hakkavad jalad valutama, et kõik maailma kunstiaarded sulavad lõpuks eristamatult kokku, ja et inimmõistuse jaoks on sama hästi kui vastuvõetamatu uskuda, kui häbematult suuri summasid kasseerivad muuseumite kohvikud koogitüki ja tassitäie tee eest.
„Sinu tee ja ekleer,” ütles ta Jessicale. „Odavam oleks olnud osta mõni Tintoretto.”
„Ära liialda,” vastas Jessica reipalt. „Pealgi ei ole Tate’is ühtki Tintorettot.”
„Oleksin ikka pidanud endale selle kirsikoogi võtma,” sõnas Richard. „Siis oleksid nad võinud lubada endale veel ühe van Goghi.”
„Ei,” märkis Jessica täiesti tõelevastavalt, „ei oleks.”
Richard oli kohtunud Jessicaga Prantsusmaal, ühel nädalavahetusel kaks aastat tagasi – tegelikult oli ta leidnud tüdruku Louvre’ist, kui otsis parajasti taga oma töökaaslastest sõprade kampa, kes olid reisi korraldanud. Üles mingi hiigelsuure kuju poole põrnitsedes oli ta taganenud otsa Jessicale, kes imetles parajasti erakordselt pirakat ja ajalooliselt väga tähtsat teemanti. Richard oli üritanud paluda vabandust prantsuse keeles, mida ta ei osanud, nii et ta loobus, ja hakkas paluma vabandust inglise keeles, ning seejärel üritas paluda vabandust prantsuse keeles selle pärast, et oli vabandanud inglise keeles, kuni viimaks märkas, et Jessica oli nii põhjalikult inglane, kui üks inimene seda üldse olla saab, ja selleks hetkeks oli tüdruk lasknud tal endale vabanduseks osta kalli Prantsuse võileiva ja ülehinnatud kihiseva õunamahla, ja, noh, nii see kõik tegelikult alguse saigi. Pärast seda polnud ta suutnud enam Jessicat veenda, et tegelikult pole ta selline tüüp, kes kunstinäitustel käib.
Neil nädalalõppudel, kui nad ei käinud mõnes kunstigaleriis või muuseumis, triivis Richard Jessica kannul poeretkedel, mida tüdruk tegi üldiselt jõukasse Knightsbridge’i linnaossa, lühikese jalutuskäigu ja veel lühema taksosõidu kaugusele tema korterist Kensingtoni ridaelamutes. Richard oli tema kaaslane ka tuuridel säärastesse hiiglaslikesse ja hirmutavatesse suuräridesse nagu Harrods ja Harvey Nichols, kaubamajadesse, kust Jessica võis osta kõike ehetest ja raamatutest kogu nädala toidukraamini.
Richard oli alati tundnud aukartust Jessica ees, kes oli ilus ja sageli ka päris naljakas ning kohe kindlasti kuskile jõudmas. Ja Jessica nägi Richardis tohutut potentsiaali, mis õige naise käes õigesti rakendatuna oleks teinud noormehest ideaalse abieluaksessuaari. Kui ta vaid oleks olnud veidi sihikindlam, pomises Jessica endamisi, ning nõnda siis kinkis ta talle raamatuid nagu „Edukaks õige rõivastumisega” ja „Eduka mehe 125 harjumust”, raamatuid selle kohta, kuidas juhtida äriettevõtet nagu sõjaretke, ning Richard ütles alati aitäh ja kavatses neid alati lugeda. Jessica valis Harvey Nicholsi meestemoe osakonnas talle sedasorti rõivaid, mida Richard tema arust oleks pidanud kandma – ja Richard kandiski, vähemalt nädala sees, ja kui nende kohtumispäevast oli möödas aasta, teatas Jessica Richardile, et tema arvates on aeg minna kihlasõrmust ostma.
„Miks sa temaga käid?” küsis Garry, Richardi kolleeg suurklientide osakonnas, kaheksateist kuud hiljem. „Ta ajab hirmu peale.”
Richard raputas pead. „Ta on tegelikult väga armas, kui teda tundma õppida.”
Garry pani käest plastmassist trolli, mille oli Richardi laualt võtnud. „Ma imestan, et ta sul ikka veel nendega mängida laseb.”
„See teema pole kunagi jutuks tulnud,” vastas Richard ja võttis laualt ühe neist olevustest. Sel oli pahmakas neoonoranže juukseid ja pisut üllatunud ilme, nagu oleks ta eksinud.
Teema oli tegelikult jutuks tulnud. Kuid Jessica oli end veennud, et Richardi trollikogu on märk armsast veidrusest, mida võis võrrelda näiteks härra Stocktoni inglikollektsiooniga. Jessica tegeles parajasti härra Stocktoni inglikollektsiooni rändnäituse korraldamisega ning oli jõudnud järeldusele, et kõik suured mehed kogusid alati midagi. Tegelikult Richard ei kogunud trolle. Ta oli kord leidnud ühe trolli kontori eest tänavalt ning pannud selle oma kuvarile ebamäärase ja üsna edeva sooviga muuta oma töömaailm veidi isikupärasemaks. Ülejäänud trollid olid tulnud järgmise paari kuu jooksul – kingitused kolleegidelt, kes olid märganud, et Richardil on kiindumus nende väikeste inetute olevuste vastu. Ta oli kingitused vastu võtnud ja paigutanud trollid laual strateegiliselt laiali, telefonide ja Jessica raamitud foto kõrvale. Täna oli sellele fotole kleebitud kollane märkmeleht.
Oli reede pärastlõuna. Richard oli tähele pannud, et sündmused käitusid nagu argpüksid – nad ei tulnud kunagi üksinda, vaid alati karjakaupa ning kargasid talle korraga kallale. Võtame näiteks sellesama reede. See oli – nagu Jessica oli talle möödunud kuu jooksul vähemalt kümmekond korda meenutanud –, kõige tähtsam päev Richardi elus. Loomulikult mitte Jessica elus. See saabub ühel ilusal päeval tulevikus – Richardil polnud selles vähimatki kahtlust –, kui temast tehakse peaminister, kuninganna või jumal. Aga see oli, vähimagi kahtluseta, kõige tähtsam päev Richardi elus. Nii et oli tõeline
