kunagi öelnudki,” vastas ta. „Sülitage!”
Härra Vandemar rögastas kurgupõhjast üles suutäie lima ja sülgas selle täpselt kuulutuse tagaküljele. Härra Croup laksas paberi tugevalt seinale otse Richardi ukse kõrval. See jäi silmapilkselt ja kõvasti kinni.
KAS SA OLED SEDA TÜDRUKUT NÄINUD? oli seal kirjas.
„Te ütlesite „turske semu”. See tähendab paks.”
„Turske tähendab ühtlasi ka tugev, turvaline, järeleandmatu, jõuline, vankumatu, tarmukas, vapper, kohkumatu, resoluutne ja kindel,” ütles härra Croup. „Kas te usute teda?”
Nad pöördusid uuesti trepi poole. „Või veel,” sõnas härra Vandemar. „Ma tundsin tüdruku lõhna.”
Richard ootas ukse taga, kuni kuulis maja välisukse paugatust mitu korrust allpool. Ta kõndis parajasti mööda koridori tagasi vannitoa poole, kui telefon valjusti helises ja teda ehmatas. Ta tormas mööda koridori tagasi ja võttis toru. „Halloo?” ütles ta. „Halloo?”
Torust ei kostnud sõnagi. Selle asemel käis klõpsatus ja Jessica hääl kostis hoopis automaatvastajast laual telefoni kõrval.
Hääl ütles: „Richard? Jessica siinpool. Mul on kahju, et sind pole, sest siis oleks see olnud meie viimane jutuajamine ja ma nii väga tahtsin seda sulle otse näkku öelda.” Telefon, taipas Richard, oli täiesti tumm. Toru küljes tolknes nii jalapikkune juhtmejupp, mis oli puhtalt läbi lõigatud. Ta karjus ikkagi sinna sisse, ütles „Jessica” ja „Ma olen siin” ja „Palun ära pane toru ära”.
„Sa panid mu eile õhtul väga piinlikku olukorda, Richard,” jätkas hääl. „Mis minusse puutub, on meie kihlus läbi. Mul pole mingit kavatsust sõrmust tagastada ega sinuga veel kunagi kohtuda. Ma loodan, et sina ja su pigilind kõdunete põrgus. Tšauki.”
„Jessica!” hüüdis Richard, lootes ehk puhtalt häälevaljusega telefonivõrku sisse murda. Lint lõpetas pöörlemise, kostis veel üks klõps ja väike punane tuluke hakkas vilkuma.
„Halvad uudised?” küsis tüdruk. Ta seisis otse Richardi selja taga, korteri miniköögi osas, käsivars kenasti sidemes. Ta võttis parajasti teepakke pakendist välja ja tõstis need kruusidesse. Vesi kannus kees.
„Jah,” vastas Richard. „Väga halvad.” Ta astus tüdruku juurde ja ulatas talle KAS SA OLED NÄINUD SEDA TÜDRUKUT? kuulutuse. „See oled sina, eks ole?”
Tüdruk kergitas kulmu. „See on minu foto.”
„Kas sa oled … Uxina?”
Tüdruk raputas pead. „Ma olen Uks, Richardrichardmayhewdick. Piima ja suhkrut?”
Nüüd tundis Richard, et on jalgealuse täiesti kaotanud. Ja ta ütles: „Richard. Lihtsalt Richard. Suhkrut pole vaja.” Ja siis ütles ta: „Kuule, kui see pole liiga isiklik, siis mis sinuga juhtus?”
Uks kallas keeva vee kruusidesse. „Sa ei taha teada,” ütles ta lihtsalt.
„Oh, nojah, anna andeks, kui …”
„Ei. Richard. Ausalt, sa ei taha teada. Sellest pole sulle mingit kasu. Sa oled juba niigi teinud rohkem, kui oleksid pidanud.”
Ta tõstis teepakid kruusidest välja ja ulatas Richardile teekruusi. Noormees võttis selle tema käest vastu ja avastas, et telefonitoru on tal endiselt peos. „Noh. Ma ei tea. Ma ei võinud sind ju sinna lihtsalt maha jätta.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
