tulba numbreid, märkas siis, et lk 17 on haihtunud ja pani selle uuesti printima, ning veel lehekülg hiljem ta teadis, et kui ta vaid selle rahus lõpetada saaks … kui, imede ime, telefon ei heliseks … See helises. Richard vajutas valjuhääldi peale.
„Halloo? Richard? Tegevdirektor tahab teada, millal aruanne temani jõuab.”
Richard vaatas kella. „Viie minuti pärast, Sylvia. Otsad on sama hästi kui kokku tõmmatud. Pean vaid eelarveprognoosi lisama.”
„Aitäh, Dick. Ma tulen sellele alla järele.” Sylvia oli, nagu talle meeldis öelda, „TD IA,” – tegevdirektori isiklik assistent – ja ta liikus ringi karge tõhususe õhkkonnas. Richard vajutas telefoni kinni ja aparaat helises otsekohe uuesti. „Richard,” ütles see Jessica häälega, „Jessica siin. Sa ei unustanud ära, ega ju?”
„Unustanud?” Richard püüdis meenutada, mida ta oleks võinud unustada. Inspiratsiooni saamiseks vaatas ta Jessica foto poole ning leidis sõbratari otsaette kleebitult otsemaid kogu inspiratsiooni, mida tal vaja võis olla.
„Richard? Võta toru.”
Ta tõstis toru, lugedes ise samal ajal märkmepaberit. „Anna andeks, Jess. Ei, ma ei unustanud. Kell seitse, Ma Maison Italianos. Kas saame seal kokku?”
„Jessica, Richard. Mitte Jess.” Naine vaikis hetke. „Pärast seda, mis viimane kord juhtus? Ma ei usu. Sa oskad omaenda tagaaias ka ära eksida, Richard.”
Richard kaalus, kas öelda, et igaüks oleks võinud Rahvusgalerii Rahvusliku Portreegaleriiga segi ajada, ja et see polnud Jessica, kes veetis kogu päeva vihma käes seistes (mis oli Richardi arvates just täpselt sama lõbus kui ükskõik kummas neist kohtadest ringi kõndida, kuni jalad valutavad), aga ta mõtles ümber.
„Ma tulen sinu juurde,” ütles Jessica. „Me võime koos minna.”
„Hästi, Jess. Vabandust, Jessica.”
„Sa ikka kinnitasid reserveeringu ära, eks ole, Richard?”
„Jah,” valetas Richard siiralt. Teine telefon tema laual oli hakanud kiledalt helisema. „Jessica, kuule, ma …”
„Tore,” ütles Jessica ja pani toru ära. Kõige suurem rahasumma, mille Richard oli kunagi kulutanud, oli läinud Jessica kihlasõrmusele poolteist aastat tagasi ühes Harrodsi paljudest juveeliäridest. Ta tõstis teise toru.
„Hei, Dick,” ütles Garry. „See olen mina, Garry.” Garry istus Richardist paar lauda eemal. Ta lehvitas Richardile oma läikiva trollivaba laua tagant. „Kas dringid on endiselt jõus? Sa ütlesid, et me võiksime Mersthami konto üle vaadata.”
„Pane see pagana telefon ära, Garry. Muidugi on jõus.” Richard katkestas kõne. Märkmepaberi allservas oli telefoninumber, Richard oli selle meeldetuletuse ise endale kirjutanud, juba mitu nädalat tagasi. Ja ta oli reserveeringu teinud, ta oli selles peaaegu kindel. Aga ta polnud seda kinnitanud. Tal oli see kogu aeg plaanis, aga nii palju oli kogu aeg teha ja Richard oli teadnud, et aega on piisavalt. Aga sündmused juhtusid karjakaupa …
Sylvia seisis nüüd tema kõrval. „Dick? Wandsworthi aruanne.”
„Sama hästi kui valmis, Sylvia. Kuule, ole hea, oota veel hetk?”
Ta lõpetas numbri sisselöömise ja hingas kergendatult, kui keegi vastas: „Ma Maison. Kas saan teid aidata?”
„Jah,” ütles Richard. „Laud kolmele, täna õhtuks. Ma vist panin selle kinni. Ja kui ma seda tegin, siis ma kinnitan reserveeringu. Ja kui ma seda ei teinud, siis ma teeksin seda nüüd. Palun.” Ei, neil ei ole mingit sissekannet täna õhtuks Mayhew’ nimele. Ega Stocktoni nimele. Ega ka Bartrami – Jessica perekonnanimi – nimele. Ja mis puutub laua reserveerimisse …
Mitte sõnad polnud Richardi jaoks kõige ebameeldivamad, vaid hääletoon, millega informatsioon edasi anti. Täna õhtuks oleks pidanud laua reserveerima kindlasti juba aastaid tagasi, ehk isegi juba – nagu aru võis saada – oleksid seda pidanud tegema Richardi vanemad. Täna õhtuks lauda saada oli võimatu – kui täna õhtul oleksid ilma kinnitamata reserveeringuta saabunud paavst, peaminister ja Prantsusmaa president isiklikult, siis oleksid isegi nemad kontinentaalsete pilgete saatel tänavale tagasi saadetud. „Aga tegu on mu kihlatu ülemusega. Ma tean, et oleksin pidanud varem helistama. Meid on ainult kolm, kas te palun …”
Toru oli ära pandud.
„Richard?” ütles Sylvia. „TD ootab.”
„Mis sa arvad,” küsis Richard, „kas nad annaksid mulle laua, kui ma tagasi helistaksin ja lisaraha pakuksin?”
Unenäos olid nad alati kõik koos kodus. Tema vanemad, vend, väike õde. Nad seisid kõik ballisaalis ja põrnitsesid teda. Nad olid kõik nii kahvatud, nii tõsised. Portia, tema ema, puudutas ta põske ja ütles talle, et ta on hädaohus. Unenäos Uks naeris ja vastas, et ta teab. Ema raputas pead: ei, ei – ta on hädaohus, nüüd praegu. Nüüd.
Uks avas silmad. Uks avanes, vaikselt-vaikselt – ta hoidis hinge kinni. Vargsed sammud kivil. Äkki ta ei märka mind, mõtles ta. Äkki ta läheb ära. Ja seejärel mõtles ta meeleheitlikult: mul on kõht tühi.
Sammud kõhklesid. Ta teadis, et ta oli hästi peidus, ajalehtede- ja kaltsukuhja all. Pealegi oli võimalik, et sissetungija ei soovinudki talle halba. Kas ta võib mu südame lööke kuulda? mõtles Uks. Siis sammud lähenesid ning ta teadis, mida ta peab tegema ning see hirmutas teda. Kellegi käsi tõmbas tal katted pealt ning tüdruk vaatas üles ilmetusse, täiesti karvutusse näkku, mida kurrutas õel irve. Samal hetkel veeretas ta end ja pööras ning noatera, mis oli sihitud talle rindu, tabas küünarvart.
Kuni selle hetkeni polnud Uks kunagi arvanud, et on selleks võimeline. Polnud kunagi arvanud, et on selleks piisavalt vapper või piisavalt hirmul või piisavalt meeleheitel, et julgeda. Aga ta sirutas ühe käe üles mehe rinnale ja avas …
Mees ahmis õhku ja vajus talle otsa. Kõik oli märg, soe ja libe, Uks vingerdas ja rabeles mehe alt välja ning koperdas ruumist minema.
Väljas laias ja madalas tunnelis vajus ta vastu seina ja tõmbas hinge, hingeldades ja nuuksudes segiläbi. See oli ära kulutanud tema viimse jõu – nüüd oli ta omadega läbi. Ta õlg hakkas tuikama. Nuga, mõtles ta. Aga ta oli hädaohust pääsenud.
„Vaata aga vaata,” sõnas hääl pimeduses temast paremal. „Ta elas härra Rossi üle. Poleks iial arvanud, härra Vandemar.” Hääl nõrgus. Nagu oleks rääkinud hall lima.
„Ka mina poleks iial arvanud, härra Croup,” vastas tuhm hääl Uksest vasakul.
Süttis tuluke ja võbeles. „Sellegipoolest,” ütles härra Croup, silmad maa-aluses pimeduses hiilgamas, „meid ta üle ei ela.”
Uks virutas talle põlvega kõvasti kubemesse ja siis pistis ta huupi jooksu, parem käsi hoidmas vasakut õlga.
Ja ta jooksis.
„Dick?”
Richard rehmas käega segaja eemale. Elu oli nüüd peaaegu tema kontrolli all. Ainult veel veidi aega …
Garry ütles uuesti ta nime. „Dick? Kell on kuus kolmkümmend.”
„Kui palju?” Paberid ja pliiatsid, tabelid
