end aru pidamas, kui vana ta võis olla ja milline ta kogu selle räpakihi all välja näeb ja miks ta elab tänaval ja …
„Mis su nimi on?” küsis tüdruk.
„Richard. Richard Mayhew. Dick.” Tüdruk noogutas, nagu salvestaks ta selle oma mällu. Helises uksekell. Richard silmitses vannitoas valitsevat segadust, tüdrukut ja mõtles endamisi, kuidas see kõik võiks mõnele mõistlikule kõrvalseisjale paista. Mõnele sellisele nagu … „Jeekim,” ütles ta, mõistes kõige hullemat. „See on kindlasti Jess. Ta lööb mu maha.” Hädaolukord. Hädaolukord. „Kuule,” ütles ta tüdrukule. „Oota sina siin.”
Ta sulges enda järel vannitoa ukse ja kõndis koridori lõppu. Ta avas välisukse ja tõi kuuldavale üüratu südamest tuleva kergendusohke. See polnud Jessica. Need olid … kes õieti? Mormoonid? Jehoova tunnistajad? Politseinikud? Ta ei osanud arvata. Igatahes oli neid kaks.
Neil olid seljas mustad ülikonnad, veidi võidunud ja veidi narmendavad, ja nende kuuelõikes oli midagi veidrat isegi Richardi jaoks, kes arvas end rätsepakunsti keeles düsleksikute sekka. Need ülikonnad oleks võinud olla teinud kakssada aastat tagasi rätsep, kellele on kirjeldatud, kuidas moodne ülikond välja näeb, aga kes pole ise kunagi ühtki näinud. Jooned polnud õiged ega ka pisikesed detailid.
Rebane ja hunt, mõtles Richard tahtmatult. Eespool seisev mees, rebane, oli Richardist veidi lühem. Tal olid sorakil, ebaloomulikult oranži värvi rasvased juuksed ja kahkjas jume, ning kui Richard ukse avas, naeratas ta laialt murdosa võrra liiga hilja, paljastades hambad, mis nägid välja nagu õnnetusjuhtum surnuaial. „Hüva hommikut teile, hea härra,” ütles ta, „sel kenal ja ilusal päeval.”
„Ah. Hei,” ütles Richard.
„Me viime läbi eraviisilist küsitlust ühes delikaatses asjas, nõndamoodi, ukselt uksele. Kas me tohiksime sisse tulla?”
„Noh, see poleks hetkel kõige mugavam,” vastas Richard. Ja küsis siis: „Kas te olete politseist?” Teine külaline, pikk mees, see, kellest ta oli mõelnud kui hundist ja kelle musta-hallikirjud juuksed olid lõigatud lühikeseks nagu harjased, seisis oma kaaslasest pisut tagapool ja surus vastu rinda patakat fotokoopiaid. Seni polnud ta öelnud sõnagi, lihtsalt ootas, hiiglasuur ja osavõtmatu. Nüüd ta naeris – ühe korra, jämeda häälega ja inetult. Selles naerus oli midagi ebatervislikku.
„Politseist? Paraku,” sõnas väiksem mees, „ei ole meil säärast õnne. Karjäär seaduse ja korra alal – kuigi kaheldamatult ahvatlev – polnud kahjuks kirjas neil kaartidel, mille emand Fortuna mulle ja mu vennale kätte jagas. Ei, me oleme kõigest eraisikud. Lubage, ma tutvustan. Mina olen härra Croup ja see härrasmees on minu vend, härra Vandemar.”
Nad ei näinud vendade moodi välja. Nad ei näinud välja üldse millegi moodi, mida Richard varem näinud oli. „Teie vend?” küsis Richard. „Kas teil ei peaks olema sama nimi?”
„Ma olen rabatud. Milline aju, härra Vandemar. Sõnad ’terane’ ja ’täpne’ ei suuda seda isegi kirjeldama hakata. Mõnel meist lõikab mõistus nii hästi,” ütles ta, tõusis kikivarvule ja kummrdus Richardile otse näkku, „et me võime endale viga teha.” Richard astus tahtmatult sammu tagasi. „Kas me võime sisse tulla?” küsis härra Croup.
„Mida te soovite?”
Härra Croup ohkas viisil, mis tema enda arvates oli ilmselgelt nukker. „Me otsime oma õde,” selgitas ta. „Väga isemeelne laps, jonnakas ja kangekaelne, kes on murdnud oma vaese kalli leseks jäänud ema südame.”
„Pani plehku,” selgitas härra Vandemar vaikselt. Ta suskas Richardile pihku ühe fotokoopia. „Ta on natuke … imelik,” lisas mees ja keerutas siis meelekohal sõrme, näitamaks, et tegelikult on tüdruk täiesti hull.
Richard langetas pilgu paberile.
Seal oli kirjas:
Selle all oli koopiahall foto tüdrukust, kes oli Richardi meelest korralikum, puhtam ja pikajuukselisem versioon sellest noorest daamist, kelle ta oli endast vannituppa maha jätnud.
Pildi all oli kirjas:
Ja selle all telefoninumber. Richard vaatas uuesti fotot. See oli päris kindlasti tüdruk tema vannitoas. „Ei,” ütles ta. „Ma kardan, et pole teda näinud. Mul on kahju.”
Härra Vandemar aga ei kuulanud. Ta oli tõstnud pea ja nuhkis õhku nagu keegi, kes haistab midagi veidrat või ebameeldivat. Richard sirutas käe, et paber talle tagasi anda, aga mehemürakas trügis temast lihtsalt mööda ja astus korterisse sisse nagu saaki varitsev hunt. Richard tormas talle järele. „Mida te oma arust teete? Lõpetage kohe ära. Välja. Kuule, te ei tohi sinna …” Sest härra Vandemar oli võtnud otsejoones suuna vannitoale. Richard lootis, et tüdrukul – Uxina? – oli olnud taipu vannitoa uks lukku panna. Aga ei, see kiikus härra Vandemari tõuke peale lahti. Mees kõndis sisse ja Richard, kes tundis end nagu postiljoni peale klähviv väike saamatu koer, läks tema kannul.
See polnud suur vannituba. Seal oli vann, tualetipott, kraanikauss, mitu pudelit šampooni, seebitükk ja käterätik. Veel mõned minutid tagasi, kui Richard oli siit lahkunud, oli seal olnud ka üks päris räpane ja verine tüdruk, väga verine kraanikauss ja avatud esmaabikarp. Nüüd oli kõik säravpuhas.
Seal polnud kohta, kus tüdruk oleks võinud peidus olla. Härra Vandemar kõndis vannitoast välja, tõukas lahti Richardi magamistoa ukse, astus sisse ja vaatas ringi. „Ma ei tea, mida te oma arust teete,” ütles Richard. „Aga kui te mõlemad otsekohe minu korterist ei lahku, helistan ma politseisse.”
Siis pöördus härra Vandemar, kes oli olnud ametis Richardi elutoa uurimisega, uuesti Richardi poole ja järsku Richard mõistis, et ta kartis, päris kohutaval kombel, nagu pisike koer, kes on just avastanud, et see, keda ta oli pidanud postiljoniks, on tegelikult hoopis tohutu suur koerasööjatulnukas ühest sedasorti filmist, mida Jessica heaks ei kiida. Richard tabas end mõttelt, kas härra Vandemar on üks neist inimestest, kellele sa ütled „Ärge tehke mulle haiget” ja kui on, siis kas ütlemisest oleks mingit kasu.
Aga siis ütles rebaslik härra Croup: „Jah, tõepoolest, mis teile küll sisse läks, härra Vandemar? Ma usun, et mure meie kalli väikese õekese pärast on tema pea segi ajanud. Vabandage nüüd selle härrasmehe ees, härra Vandemar.”
Härra Vandemar noogutas ja juurdles viivu. „Ma arvasin, et mul on vaja tualetti minna,” ütles ta. „Ei olnud. Vabandust.”
Härra Croup hakkas mööda koridori tagasi liikuma, lükates härra Vandemari enda ees. „Nõndamoodi. Ma loodan, et te andestate mu eksiteele sattunud vennale tema seltskondliku saamatuse. Mure meie vaese kalli leseks jäänud ema ja meie õe pärast, kes kondab armastusest ja hoolest ilmajäetuna kusagil Londoni tänavatel lausa selsamal hetkel, kui me siin räägime, on ta arust ära ajanud, pean ma kardetavasti arvama. Aga kui see välja arvata, on ta tore sell, keda enda kõrvale tahta. Kas pole nii, mu turske semu?” Nüüd olid nad juba Richardi korterist väljas trepikojas. Härra Vandemar ei öelnud midagi. Ta ei tundunud mure pärast arust ära. Croup pöördus uuesti Richardi poole ja katsetas järjekordset rebasenaeratust. „Te annate meile teada, kui teda näete,” ütles ta.
„Head aega,” ütles Richard. Siis pani ta ukse kinni ja keeras lukku. Ja esimest korda kogu korteris elatud aja jooksul kinnitas ta ka turvaketi.
„Ma
