koridorilauale …
Tüdruk sirutas oma räpase käe ukse poole ja see vajus lahti.
Poleks iial arvanud, et ma võin rõõmustada selle üle, et uks pole korralikult kinni läinud, mõtles Richard, tassis tüdruku ust oma selja taga jalaga kinni tõugates tuppa ning pani ta oma voodile. Tema särgiesine oli verest läbi imbunud.
Tüdruk tundus poolteadvusetu – tema silmalaud olid kinni, kuid võbelesid. Richard kooris tal nahkjope seljast. Tüdruku küünarvarrel ja õlal oli pikk lõikehaav. Richardil jäi hing kinni. „Kuule, ma helistan arstile,” ütles ta vaikselt. „Kas sa kuuled mind?”
Tüdruku silmad avanesid, pärani ja hirmul. „Ei, palun. Kõik saab korda. Asi pole nii hull, kui paistab. Mul on vaja ainult magada. Ei ühtki arsti.”
„Aga su käsivars … su õlg …”
„Kõik saab korda. Homme. Palun?” See polnud palju valjem kui sosin.
„Ee, küllap vist, hea küll,” ütles Richard ja küsis siis, kui terve mõistus end kehtestas: „Kuule, kas ma tohiksin küsida …”
Aga tüdruk juba magas. Richard võttis kapist oma vana koolisalli ja sidus selle tihedalt tema käsivarre ja õla ümber – ta ei tahtnud, et tüdruk tema voodis verest tühjaks jookseb, enne kui tal on võimalik ta arsti juurde viia. Ning siis hiilis ta kikivarvul magamistoast välja ja pani ukse enda järel kinni. Ta istus diivanile teleri ees ja imestas, mida ta oli teinud.
2
Ta on kusagil sügaval maa all – tunnelis või ehk kanali satsioonikäigus. Valgus on võbelev, see tõstab pimeduse esile, mitte ei hajuta seda. Ta pole üksi. Tema kõrval kõn nivad veel teised, kuigi nende nägusid ta ei näe. Nüüd nad juba jooksevad läbi kanalisatsiooni, pritsides laiali muda ja soppa. Läbi õhu langevad pimeduses aeglaselt kristallselged veepiisad.
Ta keerab ümber nurga ja koletis ootab teda.
See on hiiglaslik. Ta täidab kogu käigu – massiivne pea maadligi, harjaseline kere ja jahedas õhus aurav hingeõhk. Mingisugune kult, mõtleb Richard esmalt ja taipab siis, et see on täiesti jabur – ükski kult ei saa olla nii tohutu suur. Ta on suur nagu pull, nagu tiiger, nagu auto.
Elukas põrnitseb teda ja ootab sada aastat, kuni Richard tõstab oda. Ta heidab pilgu oma käele, mis oda hoiab, ja näeb, et see pole tema käsi – käsivars on kaetud tumeda karvaga, küüned pigem küünised.
Ja siis koletis ründab.
Ta heidab oda, aga juba on liiga hilja ja ta tunneb, kuidas koletise nugateravad võhad ta külge lõhestavad, tunneb kuidas elu temast välja pori sisse voolab, ja taipab, et ta on kukkunud näoli vette, mis lämmatavatest vere pööristest punaseks värvub. Ta püüab karjuda, ta püüab ärgata, kuid ei suuda muud kui vaid muda, vett ja verd sisse hingata, tunda ainult valu …
„Paha uni?” küsis tüdruk.
Richard tõusis diivanil istuma ja ahmis õhku. Kardinad olid ikka veel ees, tuled põlesid ja teler mängis, kuid piludest paistva kahvatu valguse järgi sai ta aru, et on hommik. Ta otsis käsikaudu diivani pealt üles puldi, mis oli öösel end tema ristluude alla kiilunud, ja lülitas teleri välja.
„Jah,” vastas ta. „Midagi sellist.”
Ta pühkis ära silmadesse kogunenud unerähma ja vaatas end hindavalt, märgates rahulolevalt, et vähemalt oli ta enne magama jäämist kingad jalast ja pintsaku seljast võtnud. Ta särgiesine oli kuivanud vere ja mustusega koos. Kodutu tüdruk ei öelnud midagi. Ta nägi halb välja – kahvatu kogu selle räpakorra ja pruuniks kuivanud vere all, ja pisike. Tal oli seljas hulk mitmesuguseid läbisegi üksteise peale tõmmatud rõivaid – kummalised riidetükid, määrdunud samet, porine pits, sees rebendid ja augud, millest omakorda võis näha järgmisi kihte ja stiile. Tüdruk nägi välja, nagu oleks ta korraldanud kesköise röövkäigu Victoria ja Alberti muuseumi moeajaloo osakonda ning kannaks ikka veel kõike, mida sealt pihta pani, mõtles Richard. Tema lühikesed juuksed olid räpased, kuid tundus, et mustusekihi all võisid need olla tumerusked.
Kui Richard üldse midagi tõeliselt vihkas, siis inimesi, kes konstateerisid ilmselget – sedasorti inimesed, kes astusid talle ligi ja juhtisid ta tähelepanu asjadele, mida sa ei saanud parimagi tahtmise juures märkamata jätta, näiteks nagu: „Vihma sajab” või „Su poekotil tuli just põhi alt ja kogu kraam pudenes poriloiku laiali” või isegi „Oh. See on kindlasti valus.”
„Nii et sa oled üleval,” ütles Richard ja vihkas ennast.
„Kelle parunkond see on?” küsis tüdruk. „Kelle lään?”
„Eee. Vabandust?”
Tüdruk vaatas kahtlustavalt ringi. „Kus ma olen?”
„Korter neli, Newton Mansions, Little Comden Street …” Richard jäi vait. Tüdruk oli kardina eest tõmmanud ja pilgutas külmas päevavalguses silmi. Ta põrnitses jahmunult Richardi aknast avanevat üsnagi tavalist vaadet, põrnitses ainiti autosid, busse ja käputäit laialipillutatud poekesi – ajaleheputkat, pagariäri, apteeki ja alkoholipoodi – all tänaval.
„Ma olen Ülemises Londonis,” ütles ta väga vaikselt.
„Jah, sa oled Londonis,” kinnitas Richard. Mis ülemi ses? mõtles ta endamisi. „Ma arvan, et sa olid eile õhtul šokis või midagi sellist. See oli päris kole haav su käsivarrel.” Ta ootas, et tüdruk ütleks midagi, selgitaks. Tüdruk heitis Richardile põgusa pilgu ja vaatas siis jälle busse ja ärisid. Richard jätkas: „Ma, ee, leidsin su kõnniteelt. Verd oli päris kõvasti.”
„Ära muretse,” sõnas tüdruk tõsiselt. „Suurem osa verest oli kellegi teise oma.”
Ta lasi kardinal uuesti akna ette langeda. Siis hakkas ta käe ümbert lahti kerima salli, mis oli nüüd vereplekke täis ja korpas. Ta uuris haava ja krimpsutas nägu. „Sellega tuleb midagi ette võtta,” ütles ta. „Kas sa aitad mind?”
Richardil hakkas tekkima tunne, et jalgealune kipub kaduma. „Ma ei tea esmaabist eriti midagi,” ütles ta.
„Noh,” ütles tüdruk, „kui sa oled tõesti nii nõrganärviline, siis võid kas või ainult sidemeid hoida ja siduda sealt, kuhu ma ise ei ulata. Sul ju on sidemeid, eks ole?”
Richard noogutas. „Oo jaa,” ütles ta. „Esmaabikarbis. Vannitoas. Kraanikausi all.” Ja seejärel läks ta magamistuppa, vahetas riided ära ja mõtles, kas see sopp tema särgilt (tema parim särk, mille talle ostis – oh jumal küll – Jessica, ta vihastaks ennast seaks) üleüldse kunagi veel maha tuleb.
Verine vesi meenutas talle midagi, ehk mingit unenägu, mida ta oli kord näinud, aga ta poleks suutnud ka surma ähvardusel meelde tuletada, mida täpselt. Ta tõmbas korgi eest, lasi vee kraanikausist välja ja täitis selle uuesti puhta veega, millele lisas ähmase sortsu Dettoli vedelat desinfitseerimisvahendit – terav antiseptiline lõhn tundus nii ääretult asjalik ja meditsiiniline, tõhus ravim nii kogu olukorra kui tema külalise kummalisuse vastu. Tüdruk kummardus kraanikausi kohale ning läigatas käsivarrele ja õlale sooja vett.
Richard polnud tegelikult kunagi nii nõrganärviline, kui ta arvas end olevat. Või õigemini oli ta hämmastavalt nõrganärviline, kui asi puudutas verd ekraanil – hea zombifilm või isegi üksikasjalik meditsiiniline draama võis viia ta seisundisse,
