hakkas tunduma kuidagi kaugena. Ta oleks tahtnud peatuda, pikali heita ja magada sada aastat.
„Oh, olgu õnnistatud mu väike must hing, härra Vandemar, kas sina näed sedasama mida minagi?” Hääl oli vaikne ja lähedal – nad olid ilmselt lähemal, kui ta oli arvanud. „Minu silmakesed näevad midagi, mis saab olema …”
„Hetke pärast surnud, härra Croup,” ütles tuhm hääl tüdruku kohal.
„Meie tööandja jääb rahule.”
Ja tüdruk pigistas sügavalt oma hingepõhjast välja kõik, mida ta sealt leidis, kogu valu, haigetsaamise ja hirmu. Ta oli tühi, läbipõlenud ja viimseni kurnatud. Tal polnud kusagile minna, ei kübekestki jõudu ega aega. „Kui see on viimane uks, mille ma avan,” palvetas ta sõnatult Templi poole, Võlvkaare poole. „Kuskile … ükskõik kuhu … ohu tusse …” ja mõtles siis meeletult: „Kellessegi.”
Ja siis, kui ta teadvus kustuma hakkas, püüdis ta ust avada.
Kui pimedus ta endasse haaras, kuulis ta justkui kusagilt väga kaugelt härra Croupi häält. See ütles: „Tuhat ja tuline.”
Jessica ja Richard kõndisid mööda tänavat restorani poole. Jessica käsi oli Richardi käevangus ja ta kõndis nii kiiresti, kui kontsad lubasid. Richard pingutas, et sammu pidada. Nende teed valgustasid tänavalaternad ja suletud kaupluste fassaadid. Nad möödusid reast kõrgetest mahajäetud ja üksildastest hoonetest, mida piiras kõrge kivimüür.
„Kas sa tahad mulle tõesti öelda, et pidid neile meie tänaõhtuse laua eest viiskümmend naela lisaks maksma? Richard, sa oled idioot.” Jessica tumedad silmad välkusid, ta polnud kaugeltki naljatujus.
„Nad olid mu reserveeringu ära kaotanud. Ja väitsid, et kõik lauad on kinni.” Nende sammud kajasid kõrgetelt seintelt vastu.
„Tõenäoliselt panevad nad meid istuma köögi kõrvale,” ohkas Jessica. „Või ukse. Kas sa ütlesid neile, et laud on härra Stocktonile?”
„Jah,” vastas Richard.
Jessica ohkas. Ta vedas Richardit endiselt edasi, kui neist veidi eespool avanes seinas uks, keegi astus välja, seisis vaarudes ühe pika hirmsa hetke ja varises siis sillutisele. Richard judistas end ja jäi seisma. Jessica tõmbas ta liikuma.
„Niisiis – härra Stocktoniga rääkides pea silmas, et sa ei tohi talle kindlasti vahele segada. Või vastu vaielda – talle ei meeldi, kui talle vastu vaieldakse. Naera, kui ta teeb nalja. Kui sul tekib vähimgi kahtlus, kas ta tegi nalja või mitte, siis vaata mind. Ma … mmm, koputan nimetissõrmega lauale.”
Nad olid jõudnud kõnniteel oleva isiku juurde. Jessica astus kägarasse tõmbunud kogust üle. Richard kõhkles. „Jessica?”
„Sul on õigus. Ta võib arvata, et mul on igav,” nõustus naine. „Ma tean,” ütles ta siis reipalt, „kui ta teeb nalja, hõõrun ma oma kõrvalesta.”
„Jessica?” Richard ei suutnud uskuda, et Jessica ei tee nende jalge ees lebavast kogust väljagi.
„Mida?” Naine polnud rahul, et ta oma mõtetest välja kisti.
„Vaata.”
Richard osutas kõnniteele. Isik lamas näoli maas, mässitud suurtesse kohmakatesse rõivastesse, aga Jessica võttis noormehel käsivarrest ja sikutas teda enda poole. „Ah, see. Kui sa neile tähelepanu pöörad, kasutavad nad sind täiega ära. Tegelikult on neil kõigil kodud. Ma olen kindel, et kui see tüdruk ennast välja magab, on temaga kõik hästi.” Tüd ruk? Richard langetas pilgu. See oli tõesti tüdruk. Jessica jätkas: „Vaata, ma rääkisin härra Stocktonile, et me …” Richard laskus ühele põlvele maha. „Richard? Mida sa teed?”
„See tüdruk pole purjus,” ütles Richard. „Ta on viga saanud.” Ta silmitses oma sõrmeotsi. „Ta on verine.”
Jessica vaatas alla tema poole, närviline ja segaduses. „Me jääme hiljaks,” ütles ta.
„Ta on viga saanud.”
Jessica vaatas uuesti tüdrukut kõnniteel. Prioriteedid – Richardil polnud prioriteedid paigas. „Richard. Me jääme hiljaks. Küll tuleb keegi teine, keegi teine aitab teda.”
Tüdruku nägu kattis mustusekorp ja ta rõivad olid verest märjad. „Ta on viga saanud,” ütles Richard lihtsalt. Tema näol oli ilme, mida Jessica polnud varem näinud.
„Richard,” sõnas ta hoiatavalt, andis siis veidike järele ja pakkus välja kompromissi. „Helista siis 999 ja kutsu kiirabi. Kähku, kohe.”
Äkitselt läksid tüdruku silmad lahti, valged ja pärani näos, mis oli üleni üks tolmu- ja vereplekk. „Palun, mitte haiglasse. Nad leiavad mu üles. Viige mind ohutusse kohta. Palun.” Tema hääl oli nõrk.
„Sa jooksed verd,” ütles Richard. Ta vaatas sinnapoole, kust tüdruk oli tulnud, kuid sein oli tühi, tellistest, ühegi avauseta. Ta vaatas uuesti liikumatult lebavat kogu ja küsis: „Miks mitte haiglasse?”
„Aita mind,” sosistas tüdruk ja tema silmad vajusid kinni.
Richard küsis temalt uuesti: „Miks sa ei taha haiglasse minna?” Seekord ei saanud ta üldse mingit vastust.
„Kui sa kiirabisse helistad,” ütles Jessica, „ära neile oma nime ütle. Nad võivad tahta, et sa teed mingi avalduse või midagi, ja siis me jääksime hiljaks, ja ma ei lase seda õhtut ära rikkuda mingil … Richard? Mida sa teed?”
Richard oli tüdruku üles tõstnud ja hoidis teda süles. Tüdruk oli üllatavalt kerge. „Ma viin ta enda juurde, Jess. Ma ei saa teda lihtsalt siia maha jätta. Ütle härra Stocktonile, et ma palun väga vabandust, aga tegemist oli hädaolukorraga. Kindlasti ta mõistab.”
„Richard Oliver Mayhew,” ütles Jessica külmalt. „Sa paned otsekohe selle neiu maha ja tuled siia. Või meie kihlus on praegusest alates lõppenud. Ma hoiatan sind.”
Richard tundis, kuidas vere kleepuv soojus läbi ta särgi imbus. Vahel, mõistis ta, ei saa sa midagi teha. Ta kõndis minema.
Jessica seisis kõnniteel, vaatas, kuidas Richard tema tähtsa õhtu ära rikub, ning tema silmis kipitasid pisarad. Mõne aja pärast polnud noormeest enam näha ja siis – alles siis – ütles ta valjusti, selgelt ja üldse mitte daamilikult: „Persse”, ning virutas oma käekoti nii kõvasti vastu maad, kui vähegi suutis, igatahes piisavalt kõvasti, et mobiiltelefon, huulepulk, märkmikkalender ja käputäis tampoone sillutisel laiali lendasid. Ja siis, kuna midagi muud ei jäänud üle, korjas ta need kõik kokku, pani tagasi käekotti ja kõndis restorani härra Stocktonit ootama.
Hiljem oma valget veini limpsides püüdis ta välja mõelda usutavaid põhjusi, miks kihlatu temaga kaasas pole, ja avastas end meeleheitlikult kaalumast, kas ta ei võiks lihtsalt väita, et Richard on surnud.
„See juhtus väga äkki,” pomises Jessica igatsevalt endamisi.
Richard ei peatunud oma mineku ühelgi hetkel kordagi, et järele mõelda. See ei olnud asi, mis oleks allunud tema tahtele. Kusagil tema pea mõistlikus osas rääkis talle keegi – normaalne, mõistlik Richard Mayhew –, kui naeruväärne ta on, et ta oleks pidanud lihtsalt politseisse või kiirabisse helistama, et oli ohtlik vigastatud inimest tõsta, et ta oli Jessica tõeliselt, tõsiselt ja põhjalikult
