ja puruneb. Ta kuulis, kuidas üks kolleeg karjus uudiseid. Oh, taevas. Lõpuks ometi on see hetk käes. Ta oli teadnud kogu elu, et sureb lennuõnnetuses.
Ta tahtis karjuda, kuid ei suutnud üle huulte tuua vähimatki heli. Ta üritas kellelegi seletada, et nad on juba maapinnal, ja kuulis seejärel ainult metalli kiledat hõõrumist vastu metalli ja seda, kuidas lennuk puudutas asfalti. Ta kukkus pikali ja tema ümber lendas esemeid, mis purunesid vastu seinu. Ta ootas surma. Mõtles, milline tunne see võib olla.
Ja siis – sama kiiresti, kui oli alanud – oli kõik möödas. Jan lebas poolistuli põrandal, kuulatas ja ootas. Ta hingas.
Ta üritas aeglaselt püsti tõusta ja sirutas jalad välja, oodates, et kohe annavad need järele ja ta tunneb kohutavat valu. Ta kobas kätega nägu ning püüdis aru saada, kas tal on murdunud mõni luu või on ta kehas lõikehaavu. Nägu oli terve.
Ta oli elus ja ta pidi sealt välja saama enne, kui toimub plahvatus. Ta otsis meeleheitlikult väljapääsu, aga šokis ja närvilised inimesed blokeerisid ta vaatevälja. Ja siis nägi ta Johnnyt. Tema ainuke vend oli vaadanud tema poole, aga polnud teda arvatavasti märganud. Mees pöördus näoga valgusvihu poole ja sööstis sellesse.
Üle toimikute ronides ja rusuhunnikutel libisedes koperdas Jan vennale järele ning püüdis paaniliselt jõuda valguse juurde enne, kui lennuk plahvatab. Ta neelatas ja tema kopsud täitusid külma värske õhuga. Ta oli jõudnud eesmärgile.
Meeletuna vaatas ta enda ümber, et leida mõnda tuttavat. Ta nuttis. Ta vajas kedagi, kes teda hoiaks, lohutaks, aga kõigil oli tegemist ja nad polnud tema sealviibimisest üldse teadlikud. Läbi rahvahulga trügides märkas ta eespool tuttavat kuju.
„Ema?” hüüdis ta üle inimeste peade.
Ema pöördus ringi, nägi teda, ja kõndis siis kohe koos mingite naistega edasi. Nad suundusid õnnetuspaiga poole. Jan tahtis emale öelda, et ka tema oli olnud selles lennukis, et ta oli jäänud ellu.
Ta ütleski seda. Ja seejärel veel kord, valjemini. Ema vaatas teda ja noogutas, patsutas teda pealaele ja jätkas teed, jättes Jani üksinda tänavale nuuksuma. Nuuksuma. See oli nii raske…
Jan ärkas meeleheitliku nutu peale. Ta tõusis voodis istuli, lükkas pisaratest märjad juuksed näolt ja võttis kahe käega peast kinni.
Oh, jumal. Kas need unenäod ei lõpegi iialgi? Need luupainajad olid teda vaevanud peaaegu kolmkümmend aastat. Olukorrad varieerusid, aga emotsioonid olid alati samad. Lootusetuse tunne. Vastuseta appikarjed. Üksindus. Mida see kõik tähendas? Miks teda niimoodi piinati?
Jan võttis kätega säärte ümbert kinni ja toetas pea põlvedele. Ta vihkas neid öiseid õudusi, vihkas alateadvust, mis ei allunud tema kontrollile, aga ta ei vihanud iseennast. Ta pingutas iga päev kõvasti. Ta andis endast parima.
Aeglaselt jõudsid ta teadvusesse eelmise päeva sündmused. Halli arreteerimisest rääkiv ajaleheartikkel. Külaskäik vanglasse. Lõunasöök ülikoolikaaslasega. Nääklus maakonnaprokuröri kontoris, kus sealne kantseleiülem vaidles ühe prokuröriga, kes ei saanud aru oma volituste piiridest. Simon. Kiire reedeõhtune telefonikõne Haileyle ja veelkordne kinnitus, et nad lähevad järgmisel hommikul koos välja sööma. Mitte midagi ebaharilikku. Hea päev.
Jan heitis pilgu kellale. Kolm öösel. Ta mõtles, et poeb taas teki alla ja üritab magama jääda. Kogu õudus jooksis uuesti ta silme eest läbi ja naise keha läbis külmavärin. Ta ei saanud lubada võimalust, et satub sinna jälle tagasi. Vähemalt mitte sellel ööl.
Jan tõusis püsti ja lükkas juuksed üle ühe õla, et puuvillase pidžaama higine selg saaks kuivada. Ta astus akna juurde ja vaatas öisele tänavale. Maja küljelt avanes tänavale ainult väga piiratud vaade. Millestki erilisest ta seetõttu ilma ei jäänud. Pimedad majad. Vaikus. Paar ähmast tänavavalgustit, mis heitsid rohkem varje kui andsid valgust. Aga otsevaade oli hoopis midagi muud. Simon Greeni magamistuba paiknes otse tema toa vastas ja seal põles tuli. Ettetõmmatud kardinad ei lasknud tal toas toimuvat näha – mitte et ta seda tahtnud oleks.
Aga teadmine, et ta pole ainuke inimene, kes selles kvartalis ärkvel on, pakkus kummalist tröösti.
Kas ka mees kannatas õudusunenägude käes? Miskipärast Janet kahtles selles. Ebamääraselt naeratades läks Jan kööki ja lülitas kohvikannu sisse. Simoni terav huumorimeel lõbustas meest vist öö läbi ja magada polnud vajagi. Või siis töötas ta öötundidel. Janet oli kuulnud, et kirjanikel on see kombeks. Ja miks ka mitte? See vabastas mehe päevasest tööst ja tal oli võimalik teha sel ajal kõike, mida hing ihaldas.
Mitu tundi hiljem tuli Jan parajasti duši alt, kui helises uksekell. Väänanud juuksed kuivaks, mässis ta need ainsasse rätikusse, millesse nad mahtusid – erakordselt suurde vannilinasse, mille ta oli ostnud just selleks otstarbeks –, pani selga lilla hommikumantli, astus akna juurde ja kiikas välja.
Madalale langevate okstega haavapuu kõrval kruusateel seisis mootorratas. See oli talle võõras ratas ja ta jäi seda silmitsedes kõhklema. Aga tegelikult ei pargiks ju keegi, kellel on kurjad kavatsused, oma ratast otse maja ette, eriti päevasel ajal ja suures valges.
Ta tuletas endale meelde, et ettevaatust ja paranoiat eraldab ainult peenike joon, astus ukse juurde ja avas seda õige natukene, kavatsedes paluda külalist oodata, kuni ta riidesse paneb, kuid tõmbas siis ukse kohe pärani.
„Johnny!” Ta sirutas käed välja ja embas oma väikevenda. „Ma ei teadnud, et sa oled tagasi.”
Johnny töötas müügiesindajana ühe suurema kirjastuse juures, kes avaldas populaarteaduslikke ja eneseabiraamatuid, ja ta oli suure osa ajast tööreisidel. Ka siis, kui ta linnas käis, oli mees enamasti liiga hõivatud, et õega kokku saada.
Johnny kehitas õlgu, tema hallikasvalge pluusi kraenööp tuli lahti ja paljastas rangluu juures millegi, mis võis olla tätoveeringu serv. „Ma tulin eile õhtul,” sõnas mees.
See oligi tätoveering. Viimasel ajal lasid kõik neid endile teha, seda Janet teadis. Aga Johnny? Jan tahtis vennalt selle kohta küsida, tahtis, et teine talle ütleks, et see märk on ainult naha pinnale joonistatud imitatsioon.
Selle asemel kutsus ta Johnny sisse ja tegi ettepaneku kohvi juua.
„Ma ei saa istuma jääda.” Mees hoidis käte vahel must-valget kiivrit ja astus sisse. „Ma olen esmaspäevast jälle lennus ja enne seda tuleb mul meeletu hulk asju korda ajada. Ma tahtsin sinuga lihtsalt mõne sõna rääkida.” Johnny lõi peaaegu häbelikult pilgu maha ja tema keskmisest pikemad tumedad juuksed varjasid ta lauba. Jani süda sulas nagu alati, kui vennal midagi vaja oli.
„Mis siis lahti on?” Johnny külaskäigud ja tema palved olid haruldased. Ta teeb venna heaks kõik, mis tema võimuses.
„Kui ma eile koju jõudsin, olin mõnevõrra ärevil,” alustas mees ning Jan mõtles, kas vend elab ikka veel ülikooli kõrval asuvas korteris, kus ta oli veetnud möödunud suve. Viimati oli ta kuulnud emalt, et Johnny plaanib kolida uude kohta Woodlandsis. „Ma lappasin läbi nädala ajalehed, et end asjadega kurssi viia, ja märkasin artiklit sinust ja sellest Hallist.”
Jan tundis end venna muretseva pilgu all soojalt ja noogutas.
„Ta näib olevat ohtlik tüüp, õeke.” Õeke. Johnny polnud teda enam ammu niimoodi kutsunud.
„Just seetõttu teda vahi all hoitaksegi.”
„Ma
