sööstis hirmusähvatus. Ta hingas sügavalt sisse, surus maha ebameeldiva tundmuse, mis püsis temas ikka veel möödunud viletsa öö tõttu – ja naeratas. „Ma olen seda tööd teinud juba pikemat aega, väikevend,” tuletas ta Johnnyle meelde. „Ja ma olen ikka veel elus.”
„Aga milleks panna saatust proovile? Loobu sellest juhtumist, õeke. Las keegi teine tegeleb sellega.”
„Ma ei saa,” vastas naine ja tundis, kuidas ühelt poolt pressib peale ängistus, sest sel ainukesel korral, kui teine tuleb temalt midagi paluma, on seda palvet võimatu täita, ja teiselt poolt õnnetunne, et vend tema pärast ikkagi muret tunneb. „Ma olen seda tüüpi aastate kaupa taga ajanud. Juhtumi ajalugu on keeruline, sisaldab mitmesuguseid episoode ja mina olen ainuke, kes on selle kõigega kursis. Kui mina peaksin nüüd loobuma, pääseb ta jälle vabadusse ja keegi ei saa end sellisel juhul turvaliselt tunda.”
Johnny kortsutas kulmu ja lasi käe rippu, nii et kiiver jäi toetuma vastu tema musti teksapükse. „Artiklis öeldi, et ta on vahi all identiteedi varguse eest. Flagstaffi inimeste jaoks ei ole see nüüd küll elu ja surma küsimus.”
Seda küll, aga pika staažiga rassist oli süüdi palju rohkemates asjades kui ainult kelmus. Janet oli selles veendunud. Ta jõudis siiski seisukohale, et praegu pole mõtet väikevennale rohkem muret tekitada.
„See on mu töö, Johnny,” ütles ta selle asemel. „Politsei võtab nad kinni ja meie koostame süüdistuse. Keegi peab seda tegema, vastasel juhul võib kogu õiguskaitsesüsteemile vee peale tõmmata ja ühiskonnas tekib kaos.”
„Ainult sel korral, õeke. Kas sa ei saaks ainult sel ainsal korral vastutust teiste peale lükata? Võta aeg maha. Võta puhkust. Minu kulul. Pagan võtaks,” ütles ta irvitades ja sõrmenukke vastu põske hõõrudes, „ma tuleksin sinuga isegi kaasa, kui ma teaksin, et su sel moel linnast välja meelitaksin.”
Janeti silmad läksid märjaks. Nooremana olid nad omavahel väga lähedased olnud. Hoolimata nelja-aastasest vanusevahest oli poiss olnud tema parim sõber. Kui paljudel öödel oli teine tulnud tema tuppa, kui oli kuulnud, kuidas õde jubeda unenäo tõttu nuttis? Kui palju öid oli poiss istunud tema juures, jutustanud talle tobedaid anekdoote ja ajanud ta naerma, kuni jäi lõpuks ise Jani voodi ees magama ja tema kattis venna päevatekiga ja uinus lõpuks isegi?
„See ettepanek on päris ahvatlev, Johnny,” sõnas ta pehmelt, ehkki teadis, et ei saa töö eest põgeneda, vähemalt mitte selle juhtumi puhul. Liiga palju oli kaalul. „Kuhu me läheksime?”
Väike fantaasialend ei saanud ju midagi paha teha.
„Kuhu iganes soovid,” üllatas vend teda. „Sina ütled aja ja koha ning ma tulen.”
„Kuidas on lood su enda tööga?”
„Mul hakkab varsti puhkus.”
„Johnny…” Ta tundis vastumeelsust, et pidi vennale ära ütlema.
„Ütle aeg ja koht, õeke,” kordas mees sisendusjõuliselt ja suudles naist põsele. „Ma jään su vastust ootama.”
„Johnny!” hüüdis Janet vennale järele, kui see uksest välja tormas ja mööda jalgrada ratta juurde tormas, laskmata teisel öelda, et ei saa ta ettepanekut vastu võtta. Mees hüppas tsikli selga, libistas kiivri pähe ja andis tagasi vaatamata gaasi.
2
Arizona linnake Flagstaff oli haruldane paik. Veidike liiga suur, liiga laiali laotunud, et tekitada väikelinna tunnet, ja samas liiga väike ning kinnine, et meelitada siia suurlinnaga harjunud inimesi. Simon sõitis mööda Route 66 linna ainsa kaubanduskeskuse juurde ja nõustus mõttes FBI eriagendi Scott Olseni väitega, et see linn, mille keskel asub Põhja-Arizona ülikooli üliõpilaslinnak ja mille keskusest ei jää kuigi kaugele ka rongijaam, on täiuslik koht terroristide väljaõppeks.
Kaubamajja sisenedes tegi ta kindlaks, kuhu poole jääb talle vajalik pood. Potentsiaalne terrorist võis leida siit kõike, mida soovis, ja kui ta juba linna piiridest välja jõudis – ükskõik, millises suunas – siis haihtus ta lõputus inimtühjas piirkonnas, varjus metsa, mägedesse, kõrbe, indiaanlaste reservaati. Kohti, kuhu vajadusel põgeneda, leidus rohkesti.
„Tšau, Bettina. Näita mulle parimat keskmise suurusega talvevarustust, mis sul siin saada on.” Simon luges rinnasildilt müüjanna nime ja vaatas siis neiule otsa.
„Millist varustust te soovite?” küsis tüdruk. „Suusatamiseks? Lumelaua või mootorkelguga sõitmiseks? Või tahate lihtsalt lumememme teha?”
Lumememme teha. Sami viimaste jõulude ajal oli Simon vedanud kaksikvenna eemale poolelioleva majandusõpiku juurest, mille too oli käsitsi paberile pannud, ja mis tuli nüüd Simoni arvutisse toksida. Joonud ühtlasi ära ka kuus pudelit õlut, olid nad valmistanud lumest sellise koletise, mis väärinuks kohta „Guinnessi rekordite raamatus”.
„Suusatamiseks,” ütles ta pärast pikemat pausi ja mõistis, et tema vaikimine jättis kummalise mulje. Ta silmitses noort ja naeratavat naisenägu, pilt ta silme ees selgines ja ta taipas, et seisab Flagstaffi kaubanduskeskuses ja vaatab otsa talle tundmatule müüjannale, kelle nimi on Bettina.
Tüdruk noogutas. „Praegu on veel liiga varajane aeg ja valik on väike,” seletas piiga ja juhatas mehe seinaäärsete riiulite juurde. „Lumekeegli hooaeg algab alles jõulude ajal.” Ta osutas ülemisele riiulile. „Hetkel on need parimad.”
Simon otsustas võtta soojad alusriided, seejärel ka veekindlad püksid ja sobiva dressipluusi.
„Kuhu te lähete? Utah’sse? Montanasse?” Bettina oli uudishimulik.
Loodetavasti mitte kuhugi. „Aga mida sa mulle soovitaksid?” küsis ta ja lisas ostude hulka veel paksud sokid ja varvastesoojendajad, kõrvaklappidega fliismütsi ja sulgedest sisuga nahkkindad. Ta pidi igaks juhuks valmis olema. Lumekeeglis ei pruukinud veel lund jätkuda, kuid Flagstaffist mõne miili kaugusele jääv puhkekeskus oli avatud aasta läbi ja tõmbas endale viimasel ajal FBI tähelepanu.
Tüdruk lasi käsi taskus hoides pilgul üle mehe keha libiseda. „Kas olete kõva tegija?”
Kui ta peaaegu kaheksa aasta eest Philadelphiast lahkus, oli tal professionaalne tase. „Üle keskmise,” vastas ta enda ees seisvale saledale noorele naisele. Üle keskmise mis tahes asja mõttes, mis naisel meeles võis mõlkuda.
Aga mis puutus Simonisse, siis see, mis naisel meeles võis mõlkuda, jäi temast üsna kaugele.
„Tšau, ema, kuidas läheb?” Kui Jan ema lihtsasse elutuppa sisse astus ja tuled süütas, märkas ta kohe akende ette tõmmatud kardinaid ja diivanil lebavat tekki.
„Hästi läheb, kullake, täitsa hästi.” Grace McNeil tõusis püsti, tõmbas käega läbi sassis juuste ja embas Jani.
„Kas sa täna hommikul kirikus ei käinudki?”
„Mul läks meelest ära, et mul pole bensiini, ja siis oli juba liiga hilja.”
Grace’i riided olid kortsus, beežid püksid ja kirju pluus, mille Jan oli talle sünnipäevaks kinkinud, sarnanesid pigem komisjonipoest ostetud rämpsule kui firmakaubale, mis need riided tegelikult olid.
„Kuidas eileõhtune bingo läks?”
Grace kehitas õlgu.
„Sa
